Hästi paugutab

Kell on kümme õhtul ja müristab vahelduva eduga juba, palju? seitsmest? või kuuest? peale. Vahepeal käis kuskil kaugemal, nüüd tuli tagasi. Telekal viskas korraks pildi eest ära. Selle peale tõmmasin sabad seinast. Pagan seda teab.

Ilmad on nii kuumad, eile oli 34, täna 30. Muru kasvab mühinaga. Iga kord, kui välja lähen, on jälle pikemaks kasvanud. Millal niita saan, ei tea - selle jala ja käega küll pole võimalik. Eile õhtul oli jalapaistetus nii valus, et ei saanud ei lamada ega istuda. Ainult käia sain - siis oli vähem valus. Aga kaua  sa käid, eks ole? Viinakompress aitas.

Vanu filme hea on vaadata

Pidin kirja panema need filmid, mida me Morgie sünnipäevaõhtul ära vaatasime.

Esimene oli The Wizard of Oz  ehk Ozi maa võlur - film, mida ehk kõik teavad, kuigi kõik võib-olla et veel vaadanud ei ole. Minagi polnud ju seda enne näinud. Küll olin ma lugenud raamatut ja näinud venelaste multikat, nii et lugu oli muidugi tuttav.

Lugu tüdrukust, kelle keeristorm kannab (koos majaga kusjuures) kaugele Ozi maale. Maandumisel lööb ta majaga surnuks (no loomulikult selleks maja tarvis oligi) kurja nõia ja sekeldused algavad. Selleks aga, et koju tagasi saada, on tarvis kuulsa Ozi maa võluri abi ja tema poole tüdruk oma sammud seabki. Mööda kollast telliskiviteed. Tee pealt korjab ta kaasa hernehirmutise, kellel pole aju, raudmehe, kellel pole südant ja lõvi, kellel pole julgust. Peale seiklusi ja laule lõpeb kõik õnnelikult.

Hea film oli muidugi. Saanud ju ka kaks Oscarit. Küll ainult muusika ja laulu eest, ent siiski. Kahjuks sattus Ozi maa võlur ju Oscaritele kandideerima koos Tuulest viidutega, ja teadagi, kumba akadeemikud eelistasid. Arvestades, et filmi valmimisaastaks oli 1939, on film suisa vaimustavalt hästi tehtud. Morgie õhkas kogu aeg kõrval: "Kui suurepärased eriefektid!" "Kui suurepärased näitlejatööd!" Olidki, samuti ka kostüümid, dekoratsioonid ja laulud.  Silma-kõrva riivas aga see, et kuigi olles juba hea näitleja, oli Judy Garland oma rolli jaoks üisut liiga vana ning püüdes pidevalt mängida endast tunduvalt nooremat tüdrukut, paistis ta pisut alaarenenuna.

Teine film oli The Adventures of Tom Sawyer elik Tom Sawyeri seiklused. Aastast 1939. Jällegi lugu, mida kõik teavad ja lugejad inimesed lugenud on. Seda 1939. aasta versiooni polnud ma varem näinud. Küll aga olen korduvalt vaadanud venelaste filmi Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna, mis on ka üks korralik film ja minu arust paremgi kui ameeriklaste oma. Venelastega on muidugi see häda, et neil on detailidega raskusi. Igasugu vajalikke ajastutruid pisividinaid on vähem saada ja ega korralikke näitlmisoskusega neegreidki pole kuskilt võtta, kasutatakse kuskilt kommunismiehitaja kõrgkoolist laenatud mustanahalisi.

Nojah, mis sellesse 1939. aasta filmi puutub, siis see on ilusasti korralikult raamatu järgi valmis viksitud. Miskipärast aga suurte lünkade ja puuduvate detailidega. Mispärast näiteks oli poiste otsimisel aurulaev asendatud sõudepaadiga? Ja kassi kasutamist õpetaja peast paruka eemaldamisel oleks ka tahtnud näha. Ja varanduse otsimist mahajäetud majast.

Kolmas film aga, mida küll seekord lõpuni ei jaksanud vaadata oli kuulus My Fair Lady - Minu veetlev leedi aastast 1964. Imeline film imelise muusika ja imeliste näitlejatega - peaosades Rex Harrison ja Audrey Hebpurn. 8 Oscarit. Filmi aluseks olev muusikal on teinud rekordi, olles kõige pikemalt järjest näidatud muusikaetendus teatriajaloos. Seda filmi olen ma näinud ja näinud korduvalt. Lisaks olen seda kaks korda vaadanud Vanemuise teatris. Parim muusikal, mida näinud olen.

Nagu paar päeva tagasi sain, näitab muusikali Minu veetlev leedi teater Estonia. Näitab küll väga vähe - on ainult mõned etendused tuleva aasta alguses. Egas midagi - tuleb minna.

Invaliid

Pidin ju kolmapäeval tööle minema. Aga tutkit. Teisipäeval, kui jälle redeli ja tellingu vahel turnides katusealust tegin, siis kukkusin koos redeliga ümber. Olin üsna kõrgel ja püüdsin lakke kinnitatava laua peale kiigata, et kui palju seda lauda tuleks kitsamaks lõigata, ise samal ajal astme võrra ülespoole ronides, raskuskese kaldus aga seega majast eemale ja nii see redel ümber läkski. Rabasin küll kärmelt katusest, et ehk rippumagi jääda, või siis vähemalt langemist aeglustada. Esimene ei õnnestunud, ent teine küll. Nii ei kukkunud ma vähemalt kivimüüri peale.

Redel muidugi vajus otsaga müürile, seega jäi ta maast suhteliselt kõrgele ja minu vasak jalg sinna peale. Nii ma vasema jala põlvest ära põrutasingi. Oi, valus oli küll. Rähklesin mõnda aega valu pärast maas. Isa, kes muidu kuuleb üsna halvasti, kuulis igatahes kukkumise pauku ja tõttas kohale.

Ei noh, liipasin siis tuppa. Selle aja peale hakaks ka käsi, mis katuse küljes ripumisel venitada sai, üsna korralikult valutama. Šoki peale hakkas juba ka selline tunne tekkima, et pilt läheb eest. Aga paar lonksukest viina ajas selle asja joonde.

Siis käisime ema ja isaga traumapunktis, Kaspar, kes ka meie juures oli, jäi maale. Temal ju huvitavam arvuti taga istuda. Edasi oli tavaline värk - järjekord, arst, röntgen, arst, paberid ja õpetussõnad ja koju.

Järgmine päev helistasin perearstikeskusesse. Järgmine reede lähen sinna kohale, et ennast ette näidata.

Praegu on reede. Käsi ja jalg on mõlemad paistes, kusjuures käsi näeb tibakene välja täispuhutud kummikinda moodi. Tasapisi läheb valu vähemaks, aga ega istuda-astuda ei saa veel kaugeltki mitte korralikult. Sinikad ja kriimustused ka muidugi siin ja seal.

Hansaliit las kestab veel

Nojah, Hansapäevad ka nüüd selleks aastaks jällegi möödas. Morgie käis siis, seekord ilma Otita, sest Telc otsustas seekord lapsele pisut oma kvaliteetaega pühendada. See-eest aga maabusid meie juurde õhtul, kui ma linnas rongi vastas käisin Anneli ja Kaspar, seekord oli Kalvi kah kaasas - saingi ta esimest korda ära näha. Nojah, A ja K telkisid kahekesi, Kaspar pandi tuppa magama.

Hommikul vara panid nad kolmekesi juba linna poole ajama. Meie Morgiega sättisime alles kella üheks linna, sest tema esinemine hakkas alles kell kaks. Ühest kaheni oli neil hääle lahtilaulmine, mina tolknesin niikaua laadal. Kontserdi alguses tuli ka Kudzu oma perekonnaga Catena st. Morgie laulmist vaatama-kuulama. Üllatav küll, aga tüdrukud polnudki nii väga pettunud Oti puudumise üle. Ju nad sellega juba varem kursis olid. Kontserdi ajal käis meist üle pisike vihmasabin. Ja peale selle lõppemist laskis perekond Kudzu juba jalga.

 Catena teine esinemine oli alles kell kuus. Vahepeal käisime Krooksus röövliribi söömas - hea ja odav! - ja Eedeni Konsumis uut panni ostmas. Ja veel kuskil. Aga pärast kontserti katsusime Pirogovi platsil lammast. Ja kitse. Ja tibusid. Seal oli üks meie kooli tüdruk. See tahtis kitsetalle puha mulle puha sülle tõsta. Siiski ei hakanud ma päeva jooksul niigi ära traumeeritud looma rohkem traumeerima.

Igatahes. Koju Veskiorgu saime alles poole kaheksaks. Siis tegime Morgie uhiuue sünnipäevaks saadud (Jah, laupäeval oli ju Morgie sünnipäev kah) kokaraamatu järgi  quesilladasid - tortillad kahel pool ja vahepeal hapukurk-sink-juust-tšilli-sibul ja kõik see kahelt poolt ära praetud. Hõrk, kuigi pisut kuivavõitu. Aa. Seda kah, et Anneli ja Kalvi istusid juba jälle oma telgis ja quesilladasid ei soovinud. Magustoiduks olevat vahukoort maasikate-mustikatega kah mitte. Lasksime siis Morgie ja Kaspariga kolmekesi kõigel hea maitsta.

Jooki me ei joonudki. Oli täitsa alkoholivaba sünnipäev. Vaatasime hoopis klassikalisi filme. Aga nendest kirjutan järgmises postituses. Muidu läheb seesinane liiga pikaks. Kes nii pikka juttu ikka lugeda maldab.

Siis tuli veel teine Hansalaaada päev. Seekord oli Kaspar ka meiega/minuga. Nojah, pärast Catena kontserti sõime Krooksus Napsimehe praadi, viskasime Morgie rongi peale, ujusime jões ja sõitsime läbi Lõunkeskusest, kus lobisesin natuke Lisannega ja Emmaga.

Väsitav nädalavahetus. Igatahes.

Mutt ei ela metsa sees *

Vaatasin, et justkui hakkab muttide põhilise käiguraja peale jälle mutihunnik tekkima. Tallasin maha, kuid õhtuks tekkis jälle uus kuhjake. Panin siis kärmelt lõksu üles ja ennäe! hommikuks uus mutt lõksus. Selgapidi oli lõksu vahele jäänud ja täitsa poolelus veel. Pidin teda siis natuke surnuks tampima. Võeh, vastik.

Aga lõks on hea!

Mutilõks, kallis küll, aga hea kah!

* Minge vaadake ise - metsas pole mutihunnikuid. Mutt müttab ainult inimeste läheduses.

Mehed, kes loodavad

Selline film siis seekord. Muzi v nadeji, valmis tehtud vennalikus Tšehhi vabariigis. Sattusin kuskil treilerit nägema, aga see ju muidugi tšehhi keeles ja aru midagi ei saa. No otsustasin siis, et hangin omale filmi ja tõlgin ära, et sotti saaks. Mõeldud, tehtud.

Tegemist on romantilise komöödiaga. Peategelaseks on tüüp, kes elab koos ilusa naise ning äia ja ämmaga. Laps on neil ka ja tahavad teistki, kuid miskipärast see neil ei õnnestu ja lapsetegemisest on saanud tuim nühkimine. Tõsiselt tuim. Päriselt ka.

Tüüp on naisele truu, aga ta äiapapa... Äiapapa on korralik frukt. See on kogu elu ühe tibi juurest teise juurde kulgenud, ise õndsal arvamusel, et isiklikul naisel sellest aimugi ei ole. Kuid võta näpust! Naisel kõik tibid teada ja üle loetud.

Siis aga juhtub tüübiga selline pull, et kogemata satub äiapapa uus tüdruk hoopis temale ja nüüd alles see õige lugu lahti lähebki.

Filmi treiler:

Siin musavideo stseenidega filmist:

Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteed...

Käisime pühaba Morgie ja Oti ja Kudzu lastega Vorbusel maanteemuuseumis. Oli ikka äge küll. Eks mina olen seal ju ka enne käinud. See oli küll juba hulk aastaid tagasi, kui me seal ERM-i seltskonnaga käisime. Siis oli seis küll natuke algelisem. Olemas olid vaid  püsinäitus ja suur angaar vanade teeehitus- ja muude masinatega, aga äge oli ikkagi. Nüüd on ju lisaks eelpoolnimetatutele välisnäitus "Teeaeg", mis on omaette huvitav nähtus. Algab see jalgrajaga ja siis läheb kruusa- ja palktee kaudu üle asfalttänavaks. Tee kõrval olevad rekvisiidid lähevad samamoodi vanaaegsetest tänapäevasemateks.

Lapsukestel oli muidugi lõbu laialt. Said nad ju sõita postitõlla ja mis veel olulisem - tõukerattaga! Püsinäitus neid väga ei huvitanud - nagu lapukesed seda ikka teevad - tormasid ka nemad püsinäitusest tuulispaskadena läbi. Ja Tartust mööda vana postimaanteed sinnasõit! Küll nemad kilkasid kurvides ja küngastel.

Ma kõlan, sa kõlad, me kõlame

Mind häirib (üha rohkem ja rohkem) viimasel ajal tõlgetes levima hakanud kõlamine.
Teate ju küll - see inglise keelse väljandi You sound like your father - otsetõlge Sa kõlad nagu su isa. Vanasti, kui ma noor olin, siis kõlasid vaid pillihelid ja lauluhääled. Inimesed rääkisid. Või mäletan ma valesti?

Kuidas sellise asjaga üldse on? Kas päriselt on selline otsetõlkimine lubatud? Mina olen sarnases olukorras siiamaani öelnud: Sa räägid nagu su isa. Toimin ma valesti? Või toimivad siiski valesti need, kes panevad kõlama inimese, mitte viiluli kõlakasti?

Võitlus kahjuritega

See on ikka üks hea riist küll. Olen ma proovinud igasugu asju - küll peletamist ja mürgitamist, aga ei midagi. Võtsin siis kätte ning tellisin selle lõksu ära.

Eelmisel aastal sain sellega neli mutti kätte. Sel aastal pole veel mutid õieti tegutsema hakanud, aga üleeile vaatasin, et see käik, kustkaudu nad meie krundile käivad, on lahti aetud. Panin siis muidugi õhtul kohe lõksu üles. Ja ennäe, hommikuks oli lõks kinni läinud. Esimese asjana läksin kohe vaatama (kõhklus ju sees, ennegi nii olnud, et lõks kinni ja mutti pole) ja ennäe - oligi mutt jälle käes. Nüüd loodetavasti saab veel hinge tõmmata, kuni järgmine tuleb.

Aga kust saab? Siit saab.

Küll on kole

Üks jaapani firma - Hayashi Paper Co - toodab vetsupaberit, kus peal loetavad õudusjutud. Nii koledad, et võtavad pasa lahti. Äge. Tiraaž pidavat Jaapanis olema juba 300 000 eksemplari.