Lehed

31 august 2012

Kellegi kodu

Selline asi mulle meeldiks:





Näljamängud vol. 2

Nüüd on siis raamat ka loetud. Lühidalt kokku võttes - film oli parem. Kuigi nad oluliselt ei erinenud, raamat oli lihtsalt filmist põhjalikum ja pikem. Võib-olla oleks pidanud lihtsalt raamatut enne filmivaatamist lugema? 

Nii palju oli erinevusi, et Rue nimi on raamatus hoopis Ruta ja Haymitch, keda filmis mängib Woody Harrelson, on ikka päris vana mees, paksu kõhuga ja joob kordades rohkem ning magab tihtipeale oma okse sees. Katniss ja Peeta suudlevad raamatus rohkem, minu maitse jaoks liigagi palju (nii nooruslik ma nüüd  ka pole, et viitsiks lehekülgede viisi teismeliste musitamisest lugeda).

Kummaline on ka see, et kuigi ma olin ju filmi näinud ja tegelased tuttavad, siis raamatut lugedes oli vaimusilma ette tekkiv pilt neist hoopis tsipa teistsugune. Tavaliselt kujutad ju raamatut lugedes tegelasi ette ikka sellistena, nagu nad filmis olid. Eranditega muidugi - näiteks president Snow oli ikka valge habemega Donald Sutherland ja roosa parukaga Effie Trinket oli ikka Elizabeth Banks.

Raamatut lugesin vene keeles. Nüüd võtsin käsile järgmise - Näljamängud: lahvatab leek.

29 august 2012

Murtud tiivaga lind

Eelmisel nädalal käisin taastusraviarsti juures oma jalga-kätt näitamas. Sain paar taastusravivõimlemise aega selleks nädalaks ja kindla käsu minna uuesti traumapunkti oma kätt näitama ja röntgenpildistama. Samal päeval (oli vist neljapäev, kuid see pole mitte oluline) käisingi uuesti EMO-s et näe - kuu kukkumisest möödas, jalg läheb üha paremaks, aga käsi aina hullemaks. Ei tahtnud nemad aga mind vaadata, käskisid minna hoopis Maarjamõisa haigla vastuvõttu korduvate traumade osakonda.


Eile sain siis lõpuks seal ära käia. Kaks tundi (KAKS TUNDI!) istusin koridoris arsti ukse taga ja ootasin oma aega. Mind hakkas täitsa huvitama - kui üks inimene kabinetist välja tuleb ja teist veel ei kutsuta, mida nad (seal oli kaks arsti ja kaks õde ja veel mingi kitlites rahvas käis sisse-välja) siis teevad seal kabinetis? Kella ma küll ei vaadanud, aga see aeg tundus vahetevahel olevat viis minutit ja enamgi. Mida nad teevad seal? Noh tühja sest istumisest, tasuta auto parkimine on seal ju ainult üks tund. Muretsesin kogu aeg, et mis mu autoga seal väljas tehakse, olin ju kokku jupikese üle kahe tunni ära. Kas pannakse kviitung klaasi vahele või viiakse hoopis minema?

Kui lõpuks pilt tehtud ja arstikabinetti sain, siis selgus, et mul oli käeluumurd, nüüdseks juba kokku kasvanud. Ja tänu taevale, täitsa õigesti kokku kasvanud. Nüüd tagantjärgi mõtlen ma, et hea kah, et kohe luumurdu ei avastatud. Siis oleks mind ju kipsi pandud ja kuu või paar oleksin kipsiga veetnud ja poleks midagi teha saanud ja oleks käsi nõrgaks jäänud. Parem käsi ju ikkagi! Nüüd oli küll valusam, ent sain vähemalt kätt kasutada. Ja nõrgaks on ta siiski jäänud. Pigistasin nõrgema, vasaku käega 54 kilogrammi, parema käega aga vaid 38 kilo.

Jajah. Enne seda koridoris istumise janti käisin veel taastusravivõimlemises ära. Selline huvitav naisterahvas Katrin oli seal. Nii-nii-nii lapsehäälega. Ma olen varem küll selliseid näinud ja kuulnud, kuid pole nõndaviisi pikalt suhelnud. Huvitav kogemus. Selline lapsehääl ja lapselik intonatsioon täiskasvanud naise suust. Käed olid tal kah pisikesed ja pehmed nagu lapsel. Omapärane.

Aga mis autost sai, tahab ehk keegi teada. Midagi ei saanud. Oli oma koha peal ja isegi trahvi polnud tehtud.

22 august 2012

Maa ja taeva vahel

Täna siis poistega Põllus aknaid pesemas. No kaks akent pesime ära ja siis läks tõstuk rikki. Käisime Jaaguga Cramos, et teine tuua, aga töömees näppis seda ja ütles, et töötab küll ja sõitsime siis tagasi. Kui järgmist kahte pesema hakkasime, siis üles saime, aga alla enam ei saanud. Pool tundi või nii tolknesime seal üleval. Õnneks oli all mehi, nii et kamba peale nuputati ikka välja, kuidas meid alla tuua.

16 august 2012

Kui siit pilve piirilt alla vaatan...

Täna siis pesime neid aknaid, kust ma eile linnupesi alla togisin. Neljas-kolmas-teine korrus. Enne käisime veel kooli bussijuhi Jaaguga Cramos ja laenutasime koolile tõstuki.

Kui kristalselt aus olla, siis mina tegelikult otseselt aknaid ei pesnudki. Mina olin tõstukimasinist, vajutasin aga nuppu ja muudkui sõidutasin aknapesijaid üles ja alla ja ülesse ja alla. Üleval oli kole. See tõstukiraibe ju kippus iga liigutuse peale kõikuma. No eks ju tead ikka, et ta EI SAA ümber kukkuda, ta on mõeldud kõrgustes töötamiseks ja pole võimalik, et kõik kõrgustes töötajad muudkui järjepannu alla pudeneksid. Ent ikkagi... Kui sa oled ikka maast 10 meetri kõrgusel ja see asjandus edasi-tagasi tolkneb, siis püüad ju ikka kramplikult kuskilt kinni hoida. Ükskõik kust. Justkui see aitaks! (Mäletate? - "Hoia kinni, onu Melker!" - "Millest?" - "Harjavarrest!")

Aa, ja voolikuga majandasin ka mina. Kastsin aga klaasid märjaks ja uhtsin suurema sita akende küljest alla. Klaase aga pesid kaks tüdrukut. Kaks vahvat tüdrukut olid - Marie ja Elis. Nad pole meie koolist - kauplesid end lihtsalt meie juurde suveks tööle. Ja võetigi. Nii pesevadki siis kahe nädalaga enam-vähem kõik kooli aknad ära. Sügisel lähevad tüdrukud ülikooli - üks õigusteadust, teine meditsiini õppima. Tore. Mulle ikka tüdrukud meeldivad. Eriti toredad tüdrukud. Ja ilusad on nad ka. Tublid kah - minust jäid nad veel sinna tööle ja pärast läksid veel trenni - mõlemad teevad kergejõustikku. Homme töötan jälle nendega.

Aga järgmisel nädalal lähen koos tõstukiga Põldu. Seal töötan koos poistega.

Tõstuk. Allalastud.


15 august 2012

Tööle, tööle, kurekesed

Täna oli siis see päev, kus ma üle kahe kuu lõpuks tööle sain. Eelmine tööpäev oli 15. juunil, täna oli 15. august. Ega kooli algus pole enam kaugel. Peagi on see aeg, kus saabuvad vanad sõbrad ja uued näod. Huvitav.

Aga mida ma täna töö juures tegin? Ajasin A korpuse neljanda ja kolmanda korruse akende küljest pika orgiga pääsukesepesi alla. (Akendest muidugi. Mitte alt maapinnalt.) Ega poleks ju tahtnud linnukestele liiga teha, aga kästi ja kui poleks mina teinud, oleks keegi teine teinud ja üleüldse on linnukesed kõik aknad ja seinad täis sittunud ja koristajatel on tarvis lasta kõik puhtaks pesta ja nad ei saa seda teha, kui pesad paigas on ja linnud sinna sisse käivad. Üldiselt oli kõik selles mõttes hästi, et pojad olid juba suured ja võtsid ilusasti tuule alla ja üldse olid asustatud vaid üksikud pesad. Nii et midagi korvamatut ei juhtunud ja nagunii ehitavad nad järgmisel aastal jälle uued pesad.


Seal suuremas sisehoovis ma seda tegin

Näljamängud

poster
"Olgu juhus alati teie poolt."

Ometigi jõudis korralik koopia sellest filmist ka minu arvutisse ja sain selle ära vaadata. See pikk ootamine tasus igatahes ära - juba ammu pole nii head filmi näinud. Tavaliselt vaatan ikka filmi nii, et film mängib kõrval ja läpakas on süles ja vahepeal viskan ikka pilgu telekasse ka. Selle filmiga niimoodi ei saanud. See film haaras koheselt kaasa ja pani ennast jälgima. Huvitav oli. Ja mingil moel oli kõik paigas. Nagu telliskivid, või veel parem, nagu pusletükid, mis kõrvuti paigutudes ühe suure terviku moodustavad, nii olid ka selle linateose komponendid ilusasti kokku sobitatud. 

Katniss ja Peeta
Katniss ja Peeta
Peaosalised olid ideaalsed. Jennifer Lawrence'i Katniss polnud silmipimestavalt ilus tüdruk, aga temas oli võlu, sisemist kindlust, südamlikkust ja kartmatust. Josh Hutchersoni Peeta aga oli ju nohik mis nohik, kui ta aga oma kartlikkusest sai, suutis ta nalja visata ja armastust avaldada ja kangelastegusid teha. Liam Hemsworth oli Gale'ina selline vahva naabripoiss, sõber maast-madalast ja kaitsja kogu eluks, selline, keda iga tüdruk endale tahta võiks. Ja muidugi Stanley Tucci, Woody Harrelson ja Donald Sutherland, näitlejad, kelle peale võib alati kindel olla. Oi, ja siis muidugi see pisike mulatitüdruk Rue (Amandla Stenberg) 11. piirkonnast. Ta oli nii-nii armas ja nii väga kahju oli, kui ta.... Aga ei spoilerda! Vaadake ise!

Kõik muu oli samamoodi paigas. Stsenaarium ja režissööritöö ja operaatoritöö ja loodus ja mis väga oluline, vägivallaga ei mindud liiale. Tagantjärele, olles alustanud raamatulugemist, paneb imestama, mis pagana jaoks oli see kass sinna sisse toodud? See filmile midagi erilist juurde ei andnud, kui Katniss ähvardas kassi patta panna. Põhipoint jääb ju seletamata. Sama lugu on ka Katnissi ja ta ema suhtega, ka see jääb lahti seletamata.

Milles filmi tuum on? Aga selles: "Kunagise Põhja-Ameerika varemetele on tõusnud Panem. Riik, mis koosneb säravast Kapitooliumist ja 12 vasesest piirkonnast. Kapitooliumi elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse-eetris.
Mängudele valitakse igast piirkonast üks poiss ja üks tüdruk. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. Et päästa mängudest oma noorem õde Prim, asub tema asemel võitlustulle 16-aastane Katniss. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel."


14 august 2012

Täna sajab tähti

Käisin Perseiide vaatamas. Ühte nägin ka. Nagu tulejutt kihutas üle taeva. Aga nii kummaliselt, et algas tühja koha pealt ja siis tükk maad enne silmapiiri (ehk puudelatvasid) kadus jälle ära. Kas nii see käibki - et tuleb eikuskilt ja kaob eikusagile?

Seisin ja vaatasin veel natuke aega, aga rohkem ei tahtnud ükski Perseiid ennast mulle näidata. Kuna olin tegelikult hoopis õue asja pärast läinud ja mitte tähti vaatama, siis olin kõigest särgiväel ja oli lihtsalt külm vahtida. Nii tulingi ära.

Panen siia jällegi ühe võõra pildi. Pildistajaks on Alan Olonen ja umbes nii see välja nägigi, kuigi minu nähtu saba oli ca 4x pikem. 

Langev Täht

11 august 2012

Kahtlaselt külm on

Alles augusti algus, ent toas on juba nii jahe, et hakka või kütma. Niimoodi küll kevadeni välja ei vea.

Kas kannibalid raseerivad kaenlaaluseid?

Vaatasin eile poole silmaga üht postapokalüptilist filmi - Doomsday. Lugu oli umbes selline, et hakkas hävima mingi äge nakkus, midagi katkusarnast, mis suure hulga inimesi ära tapab. Väike käputäis suleb end kõgete müüride ja väravate taha, jättes ülejäänud saatuse hooleks. Need ülejäänud aga ei mõtlegi seal viimaseni maha kärvata. Moodustavad hoopis erinevaid kommuune. 

Müüritagused aga saavad teada, et kuskil väljas on keegi nakkusele immuunne, no ja muidugi saadetakse mõned sõjaväelased kahe soomukiga teda/neid otsima. Sõjardid ei jõua kuigi kaugele - juba esimene kommuun kougib nad soomukitest välja ja tapab enamuse neist maha. Ega tänapäeva filmitegijatel muidugi palju fantaasiat pole - need tegelased on justkui maha viksitud Mad Maxi filmidest - räpased räbalates hullud punk-rokkarid. (Vt posterit vasakul.) Lisaks on nad veel inimsööjad - küpsetavad ja pistavad nahka ühe sõduritest. Ja nüüd tuleb see, mis paneb mind imestama. Kui inimesed on veerandsada aastat metsistunud, elanud ilma veevärgi ja kanalisatsioonita, tappes ja süües omasuguseid, mille paganama kuradi pärast vaevuvad nad oma kaenlaaluseid raseerima? Mh? Ah?

Aga pärast satuvad ellujäänud naismajor ja kaks meessõdurit järgmisesse kommuuni. Seal on üks tegelane end kuningaks kuulutanud ja valmis ehitanud täielise feodaalse ühiskonna. Kahekümne viie aastaga lossid-raudrüüdega rüütlid-pärisorjad - täisvärk. Käbe vana, mis?

Aga Rhone Mithra on ilus tädi

09 august 2012

Käsi sirutub munakivi järele

Eile oli natuke kõvem tuul, puuladvad kõikusid päris korralkult. Aga ei midagi erilist, on palju hullemat olnud. Ei tea, kas siis tuule tõttu või muul põhjusel, aga kella kahe ajal oli veerand tunni jooksul elekter kolm korda ära. Eriti äge oli see, et kui kui vool oli juba KAKS korda ära olnud, tuli Eesti Energialt isa mobiilile teade, et vool läks ära ja natuke hiljem sõnum, et vool on nüüd tagasi.

Vihale ajab selline asi, vihale. Ilma igasuguse tormi ja maru ja pikseta käib elekter sisse ja välja nagu vene ajal. Telekad-boksid lülitusid ka muidugi välja, pea need siis nõnda katki ei lähe? Ja kelle jaoks ma siis neid võrgutasusid tasun, tõstatub küsimus? Kuhu need tasud pannakse, et võrke ei saa ikka veel tehtud sellisteks, et vool vahepeal lambist ära ei kaoks? Ja miks saab üks inimene meie kulul miljonilist palka? Mille eest?

Igatahes, kui Toompeale mässama lähete, kutsuge mind kaasa!

06 august 2012

Tore, kui inimestel on ühised huvid

SubClubi suur iga-aastane kokkutulemine on selleks korraks jällegi möödas. Seekord oli pidu Tartu lähedal Askari külalistemajas. Maja asub Viljandi maantee kõrval ja on Tartule nii lähedal, et Lõunakeskus paistab sinna ära.

Aga enne kokkutulekule minemist käisime veel lennundusmuuseumi lennupäevalt läbi. DJstallion ja Linka tulid ka minu poole ja siis neljakesi läksimegi. Kellaaeg oli küll juba suhteliselt hiline, nii et lendamised ja hüppamised olid enam-vähem läbi, aga kuna nemad olid lennundusmuuseumis esimest korda, siis oli ikka huvitav. Sisse saime ju tasuta - ümberkaudsetel elanikel ju priipääse nagu alati.
































Aga kokkutulek möödus tavalisel moel. Kümnevõistlus õues, paar filmiteemalist võistlust toas, siis Kunksmoori võistlus Kunksmoori enda teemal, loomulikult grill ja joogid, ohjeldamatult filmijuttu ja tõlkimisejuttu ja pisut ka muud juttu. Tore on kokku saada inimestega, kellel on samad huvid nagu sul endalgi, siis jätkub juttu kauemaks.

 Musi kustus varakult ära, nagu alati. Mis kell mina magama läksin, sellest pole mul vähimatki aimu. Igatahes olin ma seamoodi väsinud ja mõlemad jalad valutasid, vigane jalg muidugi rohkem. Ja ega tänu jalavalule muidugi eriti magada ei saanud. Hommikul end olin siiski suhteliselt väljapuhanud ja kraps. Ja mis kõige toredam - ei vähimatki pohmakat! Väike hommikudušš ja jälle suhtlema. Jälle väiksed grillid, veel viimased vestlused, musi küpsetas vahvleid ja kella kahe paiku päeval olimegi juba kõik selleks korraks laiali läinud.

Oli tore, nagu alati.

Selline see külalistemaja oli
Kokkutuleku tort, lilleline



03 august 2012

Privaatshow

Ei no see oli küll äge! 

Lennushow ainuüksi minule - mitte kedagi teist polnud ju nähtavas läheduses.

Istusin maja taga künkal toolil ja vaatasin, kuidas viis lennukit otse minu ees trikke teevad. Lendasid õigetpidi ja selg allapoole ja külili ja s
uitsuta ja suitsuga. Tegid pöörist ja surmasõlme ja küünalt. Küünal on eriti lahe - ronib suitsusamba otsas otse üles, otse üles, siis jääb üleval hetkeks seisma ja siis otse alla!!

Üks muudkui tegi seda, et lendas keereldes ülespoole ja siis ringiga jälle peaaegu vastu maad. Teised lendasid jälle kambakesi, vahepeal nii lähedal, et ühe nina paari meetri kaugusel teise saba all ja muudkui keerutavad! ümber telje.

Ja kõige vahvam oli, kui kolm tükki otse minu ees suitsuga joonistasid läbitorgatud südame.
Pilti ma ei teinud, aga panen siia ühe mujalt võetud pildi, et oleks ettekujutus.
lennukid
Sellised nad olid