Liberté, égalité, fraternité

St kõik on võrdsed, kuid mõni on alati võrdsem. Alati ja igal pool on omad Robespierre'id ja Marat'd. Olgu tegemist inimühiskonna, poliitika, vangla või kassipoegade valimisega, ikka on mõni armsam ja omasem. Ka igale emale on mõni lastest kallim kui kõik teised.

 Ei ole minagi siin erandiks. Ja kuis ma saaksingi, olen ju minagi vaid nõder inimolend. Nagu ma juba ehk maininud olen, on mul koolis palju noori sõpru, kellega ma igapäevaselt rohkem või vähem suhtlen. Natuke on ka poisse, kuid enamuses on need tüdrukud (Mis parata, kui naissugu on, eriti selles eas, hakkajam ja jutukam kui vastassugu. Ja mis siin pattu salata, tüdrukud on mulle ikka ja alati rohkem meeldinud kui poisid.), kes vahetundidel, aga tihtipeale ka tundide ajal minuga lobisemas käivad. Ära ei aja ma kedagi, kuid ikka on nii, et mõne tulekut ootan innukamalt ja suurema heameelega. Mõni on mulle armsam, mõni on mulle olulisem. Eks näis, mis saab, kui nad ükskord massiliselt hakkavad kooli lõpetama ja mina neid ega nemad mind enam igapäev ja võib-olla ehk ka mitte iialgi ei näe. Eks sellest suuremast enamusest pole muidugi suuremat kahju, aga need üksikud erilisemad ja lemmikumad... Mis nendest saab?

Igatahes tahtsin ma öelda, et aitäh, Viia, et täna läbi astusid ja saime natuke juttu puhuda. Ootasingi juba pikisilmi, millal sind jälle näen. Tegid mulle tõesti-tõesti väga rõõmu.

Hiiumaa on kaugel, ent Hiina on kaugemal veel

Lugesin eile lehest uudist suurest kaklusest Hiina ma-ei-mäleta-mis tööstuse ühiselamus. Omavahel kaklesid 1200 inimest, kaklust kogunes vaatama 10 000 inimest ja kaklust lahutama toodi 5000 politseinikku. Minu kui eestlase jaoks kujuteldamatud mastaabid. Kuuendik Tartu linnast koos kaklemas-kaklust vaatamas-kaklust lahutamas. Pörgut, tervel Hiiumaalgi elab kõigest 10 000 inimest...

Puud ei lähe ise riita ka sundides * ehk vana auto, las roostetab

Eelmise nädalavahetusega sain oma puud ikkagi riita. Tegelikult isegi kahte ja täitsa üksi, ilma kõrvalise abita. Tubli tükk tööd oli, aga nüüd võib julgelt talvele vastu astuda.

Algul tegin veel selle vea, et püüdsin puuriida teha künkanõlvale, kus mul üle-eelmisest aastast veel riidaase on. Esimesed kärutäied läksid päris lihtsalt, aga niiske kasepuu on ikka seamoodi raske ja kuigi tegin suurema osa tööst vasaku käega, tundsin, et mu paremal, katkisevõitu käel on pisut raske sikutada. Polnud valus ega midagi, lihtsalt raske oli. Peale kuut kärutäit tundsin, et parem oleks töö katki jätta.

Järgmise päeva lõuna paiku hakkasin tundma, et käsi on rohkem katki kui enne. Loodetavasti ei venitanud ma oma luumurdu uuesti lahti, ent endisest valusam ja vähempainduvam on ta küll. Samal päeval läisin ja ostsin välja oma randmetoe, mille jaoks ma juba tol päeval paberi sain, kui viimati röntgenis käisin. Päris hea asi, kuigi ilma haigekassa toetava õlata päris kallis - mingi 42 eurot maksab see, mina tasusin vaid 5.40.

Sel nädalal käisin autoga ära automaalrist klassivenna juures, kes töötab firmas Automaaler. Peale pilgu pealeheitmist oli ta verdikt lühike - "Las roostetab!" Põhimõtteliselt on Sierral tarvis vahetada mõlemad uksed ja parem tagatiib. Kõik see kokku läheb kallimaks kui samasuguse auto ostmine. Nii et siis lasen roostetada ja ei hakka värvimisele raha raiskama ja sõidan, kuni auto sõidukõlbulik on. Lasen teha vaid selliseid töid, mis autoga sõitmist soodustavad.

Aga ilma naljata oleks tarvis abi taoliselt tüübilt, kes oskab vanu ja odavaid autosid uuemate ja kallimate vastu vahetada. Maksaksin ju ikka juurde ka. Point on aga ju selles, et kuigi Sierra on praegu täielikus sõidukorras ja väljanägemiselt ka enamvähem tip-top, siis nii see ju ei jää. Peagi pole temaga muud teha kui vanarauaks viia.

Reedel helistas mu nahaarst dr Kingo, hea inimene muide, ja kutsus mind esmaspäevaks enda juurde proove tegema/andma. Eile tehti kopsupilti ka. Kui proovid korras, saan bioloogilisele uuringule. St hakkan end jälle süstima - aasta otsa, brr!! - ja kui hästi läheb, siis saan oma psoriaasist lahti. Noh, tegelikult ma kahtlen, et päris lahti saan. Aga vähemalt on lootust aasta-paar puhta ihuga olla.
Aga see Maarjamõisa haigla on ikka mega - 540 arsti ja 1200 õde. Suurem osa Tartu täiskasvanud elanikest töötab vist seal.

* Uuemat sorti rahvatarkus Tartumaalt.

Lihtsalt ilus

Vargaid meil ei sallita

Nii suure kooli kohta on meil tähelepanuväärselt vähe vargaid. Õpib meil ju ikkagi tuhandeid lapsi. Eks kindlasti tühja-tähja kaob, aga kuna need on tõesti tühised asjad, siis neist lihtsalt ei teatata kellelegi. Kevadel kadusid ära küll ühed omaniku jutu järgi päris kallid saapad, aga need olid tal mitu nädalat või kuud ilma valveta riideruumis. Ja siis kadusid ära ühed natuke katkised tossud, aga need olid töökoja garderoobis lukustatava kapi peal, mitte kapi sees. Ja loomulikult kaob suvekuudeks kooli vedelema jäetud asju. Kõiksugu lohakile jäetud mobiiltelefonid tuuakse ikka garderoobi või infoletti.

Nüüd siis jäi üks tüdruk oma Nokia E5-st ilma. Käis koos sõbrannaga WC-s ja telefon jäi sinna maha. Kui mõne minuti pärast tagasi kiirustas, oli telefon juba läinud. Tüdruk tuli ja otsis meie turvamees Anatoli üles ja see organiseeris talle turvakaamera videote vaatamise. Sealt trükiti paar pilti välja ja näidati kooli peal. Nägin neid minagi, kuid kedagi ära ei tundnud - ikka tõsiselt viletsa kvaliteediga on need videod ja pildid.

Lõpuks tundis keegi ikka ära ühel pildil olevad kaks tüdrukut. Üks oli meie kooli oma ja teine noor, viieteistaastane kuskilt teisest koolist, kes juba mitmendat päeva meie juures tolknes, küll ühe, küll teise meie tüdrukuga. Oli veel kuskil uhkustanud oma uue riistvaraga. Siis läks netiavarustes kisa lahti, et igavene rott ja sõrmed vaja tal ära murda, siis enam ei varasta. No igatahes õhtuks viis see plika telefoni omanikule tagasi. SIM-kaardi oli ta juba katki murdnud ja ära visanud ning see tuli kinni maksta teisel tüdrukul. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Puud on hellad velled

Küttepuude hunnik on ikka maja kõrval. Väsimus on ikka veel suur ja tervis on ikka veel hõre ja 1 2 3 need puud virna küll ei lähe. Ega keegi ei viitsi tulla mulle puid kärutama? Kardan, et varsti läheb vihmale...

Talnas käidud nigu näuhti!

Nagu pealkirjast aru taipate, ma ikkagi käisin Tallinnas ära. Põrutasin siit reedel kella viiese rongiga minema ja siia pühaba õhta viiese rongiga sealt tagasi. Kuna ma juba ammu pole käinud ja autoga oleks nagunii poole kallim olnud ja ega bussiga ka odavalt ei saa, siis sõitsin esimeses klassi. Noh, et mugav ja WIFI ja seinakontaktid ja nii edasi. Minuga sama lauda jagasid kaks tibitädi. Noh, sellised 40-le lähenevad lakitud-kitkutud-värvitud naisdaamid, lapsega. Mitte päris sõbrannad, vaid jutu järgi otsustades kuskilt otsast töökaaslased, kes mitte esimest korda koos seda liini ei sõitnud. Need hakkasid peaaegu kohe restoranis pakutavat valget veini manustama ja olid kohale jõudes üsnapärislõbusad.

Pilt on võetud internetist.

A Musi juurde kohale jõudes selgus, et tema joob parajasti Nirtiga vahuveini. Otsekohe liituslin protsessiga, misläbi pooleliolev vahuveinipudel üsna pea tühjaks sai. Kohemaid tõivad nemad uue pudeli ja jõime veini edasi. Mis seal jutuks tuli ja millega meie seal (st põhiliselt nemad) hakkama said, seda ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Jäägu see meie omavaheliseks saladuseks. Aga muide, pidage nüüd silmas, et mina saladusi väga hästi pidada ei oska, nii et palun mind mitte pinnida.

Laupäeval me ei maganud kaua. 

Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Balti jaama. Külastasime Telliskivi täikat ja Balti jaama turgu. Täika on nagu täika, sellest ei oska ma midagi ilusat rääkida. Ja Balti jaama turgu teavad vist kõik. Sügisesele ajale vastavalt oli seal seekord rõhk sügisandidel, mitte rõivakaubal. Hämmastav, lihtsalt hämmastav, kuidas inimestel on oskus palju ühesuguseid seeni kokku korjata. Mina ei oska, minul on alati natuke ühte ja natuke teist ja natuke kolmandat. Ja nii edasi.

Päris õhtul käisime kolmekesi külas toredate inimeste DJ ja Linka pool. Lobisesime ühest ja teisest ja kolmandast, kuid põhiliselt arvutitest ja nutitelefonidest, sõime singi-juusturulle ja vahtrasiirupi-kreekapähkli jäätist. Muidugi võtsime tsipa alksi kah. Kella 12 paiku laekusime koju. Jah, tee peal vaatasime veel üle vähesed Tallinna linnatulede vahelt paistvad tähed.

Selline ongi Telliskivi täika

Ümarmajade selts ümarmaja reklaamimas

Pühapäeval me ei maganud kaua.

Ilm oli ilus ja soe. Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Schnelli tiigi. Vaatasime üle Schnelli staadioni. Patkuli treppidest läksime üles, tegime pisikese haagi üle Toompea, nägime Stenbocki maja ja restorani Olematu rüütel ning jõudsime Piip ja Tuut mängumajja. Olen sellest majast ju paljugi kuulnud, kuid ihusilmaga nägin mina seda esimest korda.

Mõningad atraktsioonid Schnelli staadionil

Vaade Toompealt, mis muu

Tore maja toreda personaliga, ja koogid on seal ka maitsvad, eriti kukeseene-toorjuustukook (minge proovige ise, soovitan!), kuid Tallinnale kohaselt kallivõitu.

Kook on juba otsas, kuid kohvi veel jätkub

Piip ja Tuut mängumaja kamin

Pärast käisime veel korra läbi Balti jaamast, haarasime kaasa mõned pitsategemiseks vajalikud produktid ja kamaka sinki minule koju kaasavõtmiseks (sigaodav on ikka seal see sink!)

Siis tegi Morgie pitsat ja mina tegin natuke tööd. Pitsa sai megamaitsev ja siis oligi käes aeg rongile minna. Rong jäi hiljaks ja perroon oli rahvast murdu täis. Mõtlesin algul juba otsa ringi pöörata, kuid õnnekks seda siiski ei teinud - esimeses klassis oli ruumi küllalt.

Kokkuvõtteks - Tartus on ikka parem kui Tallinnas. Vanasti mulle meeldis Tallinnas jalutada. Inimesi oli palju, kuid kõik olid ühesugused. Nüüd on seal enamus kõik mingid rikkurid. Terve vanalinn on ööd otsa täis kallid autosid, kallite praadide lõhnu ja inimesi, kes saavad endale lubada tundide kaupa kallites restoranides pidutsemist.

Aga Toompea müüri külge kasvab tasapisi mets.

Sõita või mitte sõita, selles on küsimus

Kas sõita täna õhtul Tallinna või mitte sõita? Tahaks ju musi juurde, aga tervis on vilets. Palavikku vist otseselt ei ole, aga nõrkus ja väsimus on suur. Autoga ma kindlalt ei jaksa seda maad sõita, 'tea kas rongisõidu peaksin vastu? Pärast jällegi musi ehk raviks ja poputaks? Muudest boonustest rääkimata.

Esialgu lähen igatahes töölt otse koju. Kella kolmest tulevad mõned puud. Pärast seda pikutan ja vaatan, mis saab. Õhtul läheb mitu rongi.

Kooliaeg, kas sa tuled juba?

Tegelikult on kooliaeg juba käes. ja teist nädalat juba. Aga ma ootasin seda juba mõnda aega ja loomulikult mitte sellepärast, et hirmsat moodi tööd rassima saaks hakata, vaid ikka oma paljude noorte sõprade pärast. Osasid neist igatsesin muidugi rohkem kui teisi. Alati on ju mõned võrdsemad kui teised. Loomulikult lootsin ma, et ka mind näha ihatakse.

Ja oligi nii. Kaks esimest päeva - kõik ju muidugi esimese päeva kursusejuhatajatundi tulla ei viitsinud ja tulid alles teisel päeval tundidesse - olid täis jällenägemisrõõmu ja positiivseid elamusi. Õhtuks oli suu ikka lausa kuiv ja väsinud - tarvis ju igaühega lobiseda ja uurida, kuidas nad oma suve veetsid ja vastata nende küsimustele ning rääkida oma suvest ja kukkumisest ja käe-jalavigastusest. Vahva igatahes.

Loomulikult olen ma juba uusi sõpru leidnud. Täitsa ... (huvitav, kummaline, vahva, tore, imelik - täida lünk), kuidas tüdrukud tulevad ja hakkavad mulle naeratama ja minuga lobisema. Selliseid poisse on ikka väga ja väga palju vähem. Igatahes tunnen ma nüüd Leilat, Mari-Liisi, Angetat, Sandrat ja Kärolini. Kahte viimast kutsun ma oma sugulasteks, sest Kärolini perekonnanimi on sama mis minul ja nad käivad Sandraga koguaeg kahekesi koos. Seda nüüd kõigest ühe nädalaga. Eks neid tuleb veel.

R.-i aga võin ilmselt oma sõprade hulgast maha kriipsutada - tema poiss (mees, nagu ta ise ütleb) ei lubavat tal minuga suhelda. Ise ütles. Poisi juuresolekul tohib ta mulle noogutada, kui poissi pole, võib mõne sõna öelda. Sellest mina küll aru ei saa. Peksab teda või mis? Ega ma ju ainus pole. Tal lubatakse üldse nüüd vähem suhelda. Kuidas saab inimene vabatahtlikult sellistele korraldustele alluda? Peagi hakatakse nii ju määrama, mida seljas kanda ja millal kodust väljas käia.

Laske siniraage niipalju kui te tahate

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

 Siiamaani polnud ma seda raamatut lugenud. Ise ka ei tea, mispärast. Võib-olla pelutas mind see pealkiri - mõtlesin ehk, et mis huvitavast saab ikka olla raamatus, kus räägitakse lindude laskmisest. Ja ega ausaltöelda ei kiskunud ka kaante vahele piiluma. Meil olemasolev 1964. aasta väljaanne XX Sajandi raamatu sarjas ei näe ju kuigi isuäratav välja ka.

No igatahes, kui ma siin kevade poole hakkasin suuremal hulgal klassikalisi filme vaatama, siis sattus teiste hulgas ka see film ette. Film haaras kaasa esimestest hetkedest, kuigi pealtnäha võiks ju arvata, et mis seal ikka erilist - must-valge ja vana ja mingitest lastest ja kohtumõistmisest mustanahalise üle. Aga ei. Kui film vaadatud, võtsin kindlaks otsuseks see ära tõlkida, et ka teised võiksid sellest elamusest osa saada. Nüüd on see siis tehtud ja tiitrid SubClubis olemas.

Nirksilm ja Atticus

""Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest. "

Mayella tunnistajapingis

Raamatu põhiteema on Tom Robinsoni süüdimõistmine Mayella Ewelli vägistamises. Neegrit kaitsma määratakse Atticus Finch. See paneb aga linna kihama, sest neegrid olid tolal alam klass ning inimesed ei mõista, miks valge mees on nõus teda kaitsma. Kuigi tunnistajate ütlused on kohati arusaamatud ja ei anna kindlaid vastuseid toimunu kohta ning puuduvad otsesed süütõendid, pigem näitavad tõendid, et Tom Robinson on süütu, mõistetakse ta siiski süüdi. Tegelikuks põhjuseks  pelgalt tema nahavärv. Kohtuprotsessi ajal langevad nii tema Atticus kui ka tema lapsed sõimu osaliseks,  sest Atticus julges mustanahalise eest välja astuda. Linnarahvas peab teda reeturiks ning on kogu Atticuse pere peale väga vaenulik.

Lapsed neegrite hulgas protsessi jälgimas

On ka kohalik linnalegend. Naabermajas elab mees, kes pole paarkümmend aastat uksest välja astunud, ainult vahest harva öösiti. Temast ei teata peaaegu midagi peale uskumatute kuulujuttude. Läbi lapsesilmade on see nagu õudusjutt. Koll Radley (nagu lapsed teda kutsuvad) on teismelisena noortejõukudega laamendamas käinud ja kolooniasse saatmise asemel valisid vanemad eluaegse koduaresti. Koll, täiskasvanud mees ja kõige üksildasem inimene planeedil, otsib lastega kontakti jättes neile salaja puuvõrasse kingitusi, sest nemad on ainsad kellega ta veel julgeks suhelda.

Lapsed piidlevad Kolli maja

Seened korvi 1 2 3! *

Kuna maja ümber juba kolme purgi jagu seeni korjatud ja eile päev otsa ning terve öö veel takkajärele vihma sadas, käisin täna metsas seenel. Või peaks ütlema seenil? Noh, igatahes käisin metsas seeni korjamas. Võtsin kümneliitrise punase pangi kaasa, kuigi ema hakkas ütlema, et see on liiga suur ja võtku ma väiksem sinine ämber. Jäin siiski endale kindlaks.

Nagu alati keerasin alguses enne "nõiamaja" elektriposti juurest künka otsa. Ega mul erilist lootust olnud, et sealt midagi saan. Algul tunduski suhteliselt lootusetu olevat, aga lõpuks sain veerand ämbrit siiski kokku.

Läksin siis nõiamajast mööda ja raiesmikust edasi ja on seda üllatust! Jälle mu lemmikmetsa vähemaks raiutud. No on ikka ahvid, ma ütlen! Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti enam kodu lähedal metsa, kus seenil käia. Metsaserv muidugi ka ära lagastatud - oksahunnikuid ja mahalangenud puid täis. Andis ikka koperdada seal oma vigase jalaga. No kas siis vaja sellist asja? Aga ei midagi. Sain ikka oma tavapäraseid väävel- ja kamperriisikaid, nööbi ja nööpnõelapea suurusi. Lisaks enneolematult palju (ja suuri) kukeseeni, muidugi pilvikuid ja puravikke. Kokkuvõteks sain ikka ämbri korralikult seeni täis.

Kodu juures käisin veel korra maja tagant läbi. Ja ennäe imet - maja taga sarapuu all männiriisikad kasvama hakanud. (Need on pildil need pisikesed kakaopruunid suure puraviku peal.) Esimest aastat - enne pole neid seal kunagi olnud. Vahva, veel üks seeneliik, mida kodust lahkumata korjata saab.

* Pealkirja laenasin Emmalt ja kohandasin. Ega ta ei pahanda.