Ühest teisest blogist

Aga eks ta nii olegi. Tsiuvilksti ja läinud ta ongi.

Näljamängud vol. 3

Näljamängude teine raamat on mul nüüd juba mõni päev tagasi ära loetud. Ei oskagi mingit seisukohta võtta. Eks oli ju ikka huvitav ka. Aga samas, olles näinud esimest filmi ja pärast seda lugenud esimest raamatut, on kuidagi selline poolik tunne, nagu midagi oleks puudu. Tuleb muidugi film ära oodata ja vaadata aja siis peale seda proovida uuesti lugeda.

Põhimõtteliselt oli ju muidugi ikka huvitav. Lugu sellest, kuidas Katniss peale Näljamängusid püüab kohanduda oma uue eluga. Eluga, kus ei pea enam äraelamiseks päevast päeva tööd rabama ja vaeva nägema. Eluga, kus raha ja kõik sellega kaasnev on olemas ja kõike on nii palju, et jätkub endale ja alalõpmata näljastele sugulastelegi jagamiseks. Eluga, kus tuleb elada üksinda omaenda majas ja tulla toime selle üksielamise igavusega, kaaslasteks vaid naabermajades elavad endine konkurent, nüüdne "armastatu" Peeta ja endine mentor, joodik Haymitch. Kõik muutub, kui kuulutatakse välja uued Näljamängud, kus peavad osalema kõik veel elusolevad tribuudid.

Lihtne ja maitsev

Tänane söök sai nii hea, et pean seda lihtsalt maailmaga jagama. Nii maitsev, et pidin kähku süüa ahmides peaaegu kurku tõmbama ja ära lämbuma.

Triibu on tagasi

Morgie käis laupäeval pisut majade vahel ringi, et näha või kuulda Triibust mõnda jälge. Üks naabrimees siis ütles talle, et kuskil oli justkui kassi häälte kuulda. Lippasime siis kähku vaatama. Oligi ühes garaažis kuulda haledat kassi näugumist. Need naabrid aga parektiliselt ei käi siia. Õnneks aga elavad siin nende lapsed või midagi ja nendel on võtmed olemas. Oligi garaažis meie Triibu. Näugus õige haledalt ja püüdis esimese hooga ennast erinevate objektide alla peita. Sain ta siiski kätte ja võtsin sülle. Oli ikka kohutavalt kergeks jäänud selle 12 päevaga.

Aga muidu on täitsa terve ja kombes kass. Püüab vaid kogu aeg minu lähedal olla ja magab minu jalgade peal.

Hood, Robin Hood

"The untold story of how the man became the Legend."

Eks kõik teavad ju Lugu Lõbusast Robin Hoodist. Noh, seda lugu kangelasest, kes röövib rikastelt ja annab vaestele. Vaprast vibukütist, kes elab Sherwoodi metsas  rohelisse kalevisse rõivastatud lindpriidest sõpradega, kellest kõige tuntumad on Väike John ja vend Tuck. Kangelasest, kes võitleb paha Sherwoodi šerifiga ja kes ootab Jeruusalemmast tagasi head kuningas Lõvisüdant ja kes armastab neitsi Marioni. Noh, see pole see lugu. See on hoopis teine lugu.

Pühalt maalt naasva kuningas Richardi tapmisele järgnevas segaduses võtab lihtne sõjasulane Robin Longstride üle selleks hetkeks samuti surnud rüütel Loxley Robini nime ja koha ning läheb tema asemel Inglismaale tagasi. Kavatsedes küll vahetult peale Britanniasse jõudmist koos lähimate sõprade Väikese Johni ja teistega kohe nelja tuule poole kaduda, satub ta siiski Loxley Robini koju tema papa ja naise manu. Peale hetkelist kõhklust soovitab papa Robinil ametlikult tema poja asemele asuda, kuna inglismannide tolleaegsed seadused ette, et kui pole elusolevaid meessugulasi, läheb kogu varandus edasi riigile (või kirikule?) ja mehe naine on üleüldse mittekeegi, kellele pole mitte mõhkugi ette nähtud. Seega oleks peale vanamehe surma Marionile lihtsalt kinga antud ja kogu maa ja kraam nelja tuule poole pühitud.

Ühesõnaga. Marion asub kiirelt taadi poolele ja Robin võetakse kibekähku perekonda. Ei lähe palju aega, kui ta on sunnitud hakkama lindpriiks ja võitlema kõigi vaeste ja rõhutute eest. Jne. Jne.

Kole-kole, porine, räpane, halvasti rõivastatud , näljane aeg oli see. Mitte ainult lõbusal Inglismaal, vaid kõikjal üle terve Euroopa. Räpane, harimatu, kole ja porine aeg. Inimeste eluaeg oli lühike ja kõikjal möllasid katkud ja muud haigused, inimesed olid harimatud ja ebausklikud. Ja kas ma ütlesin, et see aeg oli väga porine? Kadunud ja unustatud oli enamvähem kõik, mis antiikajal ilusat ja kasulikku leiutatud.

Praegu on samasugune ajastu moslemitel. Nemad on praegusel, kahekümne esimesel sajandil samas keskajas, kus meie olime kolmeteistkümnendal-viieteistkümnendal sajandil. Aga neil on vähemalt siht silme ees, kuhu pürgida ja kes tahavad, saavad nii mõnestki sajandist üle hüpata.

Seitseteist

Harukordne juhus, sellist pole enne olnud, et 19. oktoobril oleks üle 17 kraadi sooja. Täpsemalt oli Tartus täna 17,2°C. Aga oli tegelikult ikka palav küll. Minul isiklikult oli kogemata kombel seljas sooja voodriga jope ja nahk oli seljas ikka päris märg.

Punasabad

"Courage has no color."

Eks mulle ole ikka meeldinud lendamisefilmid. Filmid lenduritest ja õhulahingutest ja kangelastegudest ja muidugi eriti filmid, kus näidatakse lennukeid. Mitte et ma kunagi lenduriks oleksin ihanud saada (kui mitte arvastada ühte pisukest ajavahemikku minu elust - ilmselt lasteaiapäevilt - mil ma unistasin kosmosnaudikssaamisest, aga see kihk läks õnneks kiiresti üle), aga lennukid ja eriti sõjalennukid on mind alati paelunud. Olen isegi väikesi plastmassist lennukimudeleid kokku kleepinud ja üle värvinud ja vesipiltidest logodega varustanud. Praegugi on paar tükki neid mul kuskil sahtlipõhjas.

Aga filmist. Tegemist on II maailmasõja ajal Tuskegee treeningprogrammi kuuluvate neegerpilootide õhueskadrilliga, keda kuidagi tõelistesse lahingutesse ei taheta lasta kuna "neegrid ei kõlba ju millekski ja ei saa millegagi hakkama, ammuks siis lendamise ja vaenlase hävitamisega." Kui kolonel A.J. Bullard Pentagonis nende eest kostmas käib ja nad oma isikliku vastutuse alal võtab, pääseb jää lõpuks liikuma ja mustanahalised saavad lahingusse.

Pildilisest küljest oli filmi lausa lust vaadata. Eriefektid on viimase peal. Nii ilusaid ja nii tõepäraseid ja nii palju arvutiga joonistatud lennukeid pole enne filmis näinud. Võimas on vaadata, kui sinine pilvetupsudega taevas on üleni lennukeid täis, neid on sadu ja sadu. Värvilised ja läikivad, et lausa lust vaadata. Lisaks muidugi veel kahurid ja laevad ja isegi auruveduriga rong, mis korralikult õhku lasti ja laiali pillutati. Äge. 
Peagi jõuab kätte see aeg, kui filme enam filmima ei pea, kõik tehakse arvutites valmis. Link.

Rongi õhkulendamise koht

Sisulise poole pealt midagi nii erilist ei ole. Keskpärane lugu, mis kulgeb üsna etteaimatavat rada mööda. Samas, ega midagi eriti hullu ka pole. Aitab vaadata küll ja naistele on lõpu poole ka üks pisarakiskumise koht.

Triibu, kus sa oled?

Täna hommikul sai täpselt nädal aega, kui me hommikul koos kodust väljusime. Mina tulin õhtul tagasi, aga sina mitte. Päev läks päeva järel, tõttasin peale tööd koju, lootes, et oled tagasi, aga ei midagi. Kurb on ilma sinuta. Kui sa seda loed, Triibu, siis tea, et ma ootan sind pikisilmi!! Tule koju!

No pasaran!

Toetame meedikute streiki!

Uusi sõpru tekib nagu seeni

Laura-Helena, Karoliine, Kita  ja  Kadri. Mariann. Merilin. Merily. Kirke, Ilona, Liina ning kaksikud Eilika ja Karmen. Veel üks "sugulane" Regina. Kristi. Helen. Kersti. Iga päev toob uusi tüdrukuid. Igaüks isemoodi huvitav ja tore. Aga omal on ka juba täitsa imelik. Mis asi see minus on, mis neid niimoodi minu juurde tõmbab? Eks ole ju poisse ka, kes minu juurde juttu ajama käivad, kuid kõik need on kas teise või kolmanda kursuse omad. Ja neid on vähe. Need ülesloetletud tüdrukud on kõik esimeselt kursuselt.

Tore aga, kui tullakse ja räägitakse. Kodus olen ma ju põhiliselt üksinda, siis ongi koolis mõnus priilt suhelda. Eks teised töökaaslased peavad mind vist imelikuks, et nõnda endast enam kui poole noorematega niimoodi kui võrdsetega suhtlen. Mina aga tunnen end nõndaviisi nooremana ja mulle meeldib, et ma oskan nendega niimoodi ühise keele leida. Ja neil on minuga huvitav. Nii on mulle öeldud. 

Seegi on meeldiv, kui mind tegelikust kümme aastat nooremaks peetakse. Tõsi-tõsi, mõned arvavad mind kolmekümne viie aastaseks. Vahva, kas pole? Küsisin siis huvi pärast, kui vana on minu paarimees, kes tegelikult minust paar aastat vanem on - viiskümmend öeldi olevat. :D

Läikiv asi on ilusam

Pesin ja vahatasin pühapäeval auto ära. Teen seda juba kolm aastat igal kevadel ja sügisel, vaid selle aasta kevadest sai nii ruttu suvi, et ei jõudnud seda teha. Enamus inimesi vist ei vahata oma autosid ja mitmed ütlevad, et asjast ei ole kasu. No ma ei tea. Samas, kui enne kriimulisest ja tuhmist autost saab sile ja läikiv iludus, millel veetilgad väikeste kuplikestena püsti seisavad, siis tundub, et mingi kasu sellest ikkagi on. Pisut aega ikka see vaha ilmastiku eest kaitseb. Kui mitte kevadeni välja, siis mõned kuud või vähemalt nädalad ikka. Ja kui mõnus sile ta käega üle libistades tundub...

Roostelaigud lihvisin ka pealt ära. Kasutasin rooste -eemaldajat, kruntisin ja pahteldasin. Nüüd ootab veel lihvimine ja värviparandus. Siis on pealt sile. Mis seespool toimub, see on kindlasti kole, aga sinna pole midagi parata. Selle vastu aitab ainult uste ja tagatiiva vahetus. Aga eks siis saab jälle lihvida-värvida.

"Müürilille" täika

Nädalavahetusel käisime täikal. Müümas, mitte ostmas. Tegelikult pidi hoopis Emm. sinna minema oma kõrvarõngaid müüma, aga kui Morgie kuulis, et taoline üritus Tartus toimub, pani ta kohe rattad liikuma ja sai omale ühe vabanenud koha.

Laupäeval 11:30 olime kohal, et ennast registreerida ja lauad saada ja kell 12 alustada, aga keda ei tulnud, oli Emm. Tuli hoopis tema sõnum, et ta on palavikus. Nii et siis seekord läks sedamoodi, et tema pidi seal algselt müümas olema ja olime hoopis meie. Pärast oli tal hirmus kahju küll, et tulla ei saanud.

Tartu Loomemajanduskeskus Kalevi tänav 13

Aga muidu oli täika nagu täika ikka, vahe vaid selles, et vana kola oli vähe. Ilm oli ilus, naised müüsid vanu ja vähem vanu riideid ja natuke käsitööd. Pooled lauad maja sees, pooled lauad maja ümber. Ilm oli ilus ja rahvast käis palju. Publikum ehk ostjaskond oli huvitav. Sellised natuke teistmoodi tšikid. Omapärased ja huvitavad ja natuke alternatiivsed. Natuke saime müüa ka, nii et Morgie jäi oma kulude-tuludega enam-vähem nulli.

Pärast tähistasime oma tohutut müügiedu Werneris. Väiksed kohvid ja Britta kook ja nii edasi.

Pmst oli natuke väsitav, aga päris huvitav päev. Paha muidugi, et Emm. tulla ei saanud. Aga eks järgmine kord...

Kelmikas