Surnud, kes jalutavad

"Fight the Dead, Fear the Living"

See on üks hea sari. Ma ütleksin, et üks paremaid, mis praegu üldse jooksevad. (Kui muidugi "Touch" kõrvale jätta, aga see on praegu puhkusel.)

"Seriaal räägib loo zombi-apokalüpsise tagajärgedest. Grupp ellujääjaid reisivad mööda mahajäetud Ameerikat, otsides pidevalt uut magamisaset, et olla võimalikult kaugel neist inimsööjatest elavatest surnutest. Iga mööda läinud päev on nende jaoks kui õnnistus, iga hetk võib neid ees oodata ohtlik olukord ning iga nurgatagune võib saada neile saatuslikuks."

Kusjuures algus ehk esimene hooaeg pole midagi erilist. Alguses tundub, et see on kõigest üks järjekordne zombifilm, seekord lihtsalt pikemas kuues, seriaalivormis. Jällegi mingid ülesärganud laibad, kes koledat kurguhäält tehes ringi kõnnivad ja väheseid ellujäänuid nahka pista või vähemalt hammustada püüavad. Eks ta üldjoontes täpselt sedasi ongi. Ongi suurem osa (Ameerika) elanikkonnast, kes on ära zombistunud ja erinevad pisikesed inimkogukonnad, kes enamasti omavahel võitlevad, kuid mõnikord ka liituvad, et koos lihtsamini hakkama saada.

Mida edasi, seda huvitavamaks aga läheb, seda enam lugu kaasa haarab. Näitlejad on head ja tegelased elavad, huvitavad. Teise hooaja edenedes läheb lugu üha põnevamaks, justkui allamäge tormav lumepall. Narratiiv haarab kaasa, imeb endasse, paneb kaasa elama. Kuigi kohati on film liigagi verine, suisa räigevõitu (mehe jala maharaiumine otse kaadris või raseda naise lõhkilõikamine lapse elusana kättesaamiseks, tõsi küll, seda otse kaadris ei näidata), see siiski ei häiri, see käibki asja juurde. Elu ongi julm ja vastik ja sitane ja rõve. Eriti selline elu, mille juurde kuulub rohkem laipu kui inimesi. Muidugi on siin tegu jällegi ameeriklaste topeltmoraaliga - tapmist ja verd ja soolikaid VÕIB näidata, aga alastust EI VÕI näidata.

Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...

Haiglane

Terve eelmise nädala ja jupi üleeelmisestki oli tervis viletsavõitu. Ega midagi suurt hullu ju viga polnudki - ainult ihulihased valutasid ja väsimus ning nõrkus kimbutasid. Palavikku kui sellist polnud, digitermomeeter näitas kõige rohkem 36,93 kraadi. Tarvitasin ära mitu-setu pakikest gripiteed, teist samapalju tavalist teed ja ühe pipraviina. Õhtuti ja nädalavahetuseti ei teinud suurt midagi peale selili või poolamades lebamise.

Nüüd tundub justkui parem olevat. Eks vaatame, mis edaspidi kujunema hakkab.

Soola ja leiba ma ei viinud

Viisin hoopis purgitäie koduaia seeni. Kõik imestasid, et oo, kas tõesti oma aiast ja kiitsid, et küll on head seened. Olid tõesti.

Käisin ju eelmisel reedel Ange soolaleivapeol. Majja kolisid nad sisse juba septembrikuus, aga igasugu vormistamistega läks nii kaua, et alles möödunud nädalal sai maja päriselt nende omaks. Kohal olin mina ja paarkümmend inimest Muuseumist ja muidugi Ange lapsed mõnda aega.

Kuna oli mrdipäev, siis käisid ka mardisandid. Alguses, kui meid oli inimest viis, käisid kaks poissi. Need polnud asja väga tõsiselt võtnud, laul oli suhteliselt nigelalt selgeks õpitud, paar mõistatust esitasid ka, kuid vaatamata minu tungivale nõudmisele meile ka tantsida, nad seda siiski ei teinud. Pärast, kui meid oli natuke alla kümne, tulid neli tüdrukud. Need tegid ikka korralikult - laulsid, tantsisid ja küsisid mõistatusi. Rohkem meile mardisante ei tulnud, kuigi Ange oli end korralikult kommide ja metallrahaga varustanud. Tänaval küll marte nähti, kuid need olevat möödunud meist jooksujalu. Ei tea, kas pelgasid nii suurt rahvahulka? Ikkagi üle 20 inimese.

Pidu oli tore. Sai üle tüki aja jälle väga toredate inimestega koos olla ja viina visata ja süüa oli muidugi ka korralikult. Nagu alati, pidasid kõik end viisakalt üleval. Sai juttu puhuda ja oli muidu huvitav. Vaid ministeeriumi esindaja, kes oli samuti sinna kutsudtud, sai hullu tükiga hakkama. Aga sellest ma siin ei räägi.

Laupäeval aga tähistasin miilitsapäeva meie kooli turvamehega, kes oli siin minu lähedal objektil öövalves. Ta on ju vana miilits, lahkus organitest alampolkovnikuna. Oi, küll tal on jutte. Rääkis oma koputajatest ja kinnivõtmistest ja igasugu huvitavatest tüüpidest, keda on miilitsatöö ajal kohanud. Just nagu miilitsaseriaali vaataks või krimkat loeks. Ütlesin talle, et pangu kõik kirja ja avaldagu raamatuna, aga tema vastas, et ei saa - maha lüüakse. Kes teab, ehk ongi nii.

Päris püstolit sain ka katsuda. Kurbdusega pidin aga tõdema, et minust vist enam laskurit ei saa. No ei näe enam kirpu. Või õigemini näen küll, aga äärmiselt uduselt. Märklauda see-eest näen väga selgelt. Peaks teinekord järgi proovima.

Igapäevane ummik

Ulatub Ringtee ja Võru tänava ristmikust kuni raudteeni. Teisel pool raudteed läheb veel sama pikalt edasi. Mina liitun sellega siinpool raudteed, liigume ühises jadas 10 kuni 20 kilomeetrit tunnis, mõnikord ka seisatudes. Ja kuna räägitakse, et see ristmik valmib alles 2014, siis jätkub seda lusti veel kauaks.

Püha öö, ostuöö

Käisime Morgie ja Putukaga Tartu Prisma sünnipäeva ostuööl. Polnud ju keegi meist sellisel üritusel käinud, noh kaubamaja ostuööl ju muidugi, aga seal on teisiti - ansamblid mängivad ja muu meelelahutus. Nii läksime siis vaatama, mis toimub ja mõttega võimaluse korral ka mõned kõige tarvilikumad esmatarbeasjad võtta.

No oli ikka pull küll. Kõik parklad ja teeääred autodest pungil ja mõlemast poeuksest järjekorrad kaugele välja ulatumas nagu pikad inimkeeled. Rahvast oli nii palju, et Morgie nimetas seda "öölaulupeoks ilma viie Isamaalise lauluta" ja tegi ettepaneku laulma hakata. Laulmine jäi siiski ära, sest mul oli kuri kahtlus, et enamus rahvast ei võta viisi üles - olid ju kõik kangesti kurjalt ostlemisega ametis. Mõni inimene paistis küll asja ka vähem tõsiselt võtvat, kuid selliseid oli tõesti vähe.

Oi, küll osteti ikka palju kraami - nii mõnigi poodleja olid tegutsemas kogunisti kahe käruga korraga, mõlemad kuhjaga kraami täis. Osteti kõike ja palju. Eks poele oli see kindlasti kasulik päev st öö. Vaesed müüjad aga - kui poeuksed kella kahest kinni pannakse, ega nemad siis veel koju saa - see inimmass püsib seal veel paar tundi sees, enne kui kõik oma ostud sooritatud ja raha makstud saavad. Kassajärjekorras seisime ju oma pool tundi.

Autole lasksin mootori eelsoojenduse panna. Kalliks ta läks, aga nüüd ei pea vähemalt külmemast külmadel talveöödel käima kord-kaks veerand tunni kaupa mootorit soojendamas, et hommikul ikka auto käima ja koha pealt minema saaks. Bensiini peaks ka nüüd vähem kuluma. Küsimus on muidugi selles, et kas see asi ennast rahaliselt päris ära tasub, sest elektrit hakkab nüüd ju jällegi rohkem minema. Aga eks mugavus ja öörahu maksavad ka midagi.

Ukseservade ja vasaku tagatiiva roosteaugud tegin ka korda. Kõigepealt lihvisin suuremad konarused maha ja rooste enamvähem välja. Siis panin rooste-eemaldamise vedelikku, siis lihvisin veel ja panin jälle rooste-eemaldamise vedelikku. Siis katsin plekid roostet tõrjuva kruntvärviga, pahteldasin ja lihvisin enamvähem siledaks. Siis katsin kaks korda sinise auto parandusvärviga. Siis vahatasin ja hõõrusin kõige lõpuks autoõliga. Eriti ilus ja sile ei saanud - ma pole ju automaaler, aga kaugelt silma ei torka. Eks näis, kaua läheb, kuni rooste ennast jälle välja sööb. Varem või hiljem juhtub see ju nagunii, sest pleki sees ja all on ju rooste ikka alles.

Saingi nahaarsti kaudu bioloogilisele uuringule. Nüüd käin ühe korra nädalas nahakliinikus ennast süstimas, iga kord kaks süsti kõhunaha sisse. St et käin seal kliinikus ja süstin ennast ise. Eelmine kord, kui ravimikatsetuses osalesin, sain süstlad endale koju ja tegin kodus süsti, nüüd aga pean kohal käima ja kõike õe valvsa pilgu all tegema. Mul aga asi ju selge, nii et saan iga kord kiita, kui tubli ma olen ja kui hästi mul välja tuleb. Ju siis teistel ei kuku nii hästi välja. A mis seal ikka nii keerulist on - praegused süstlad on vanadega võrreldes ikka nii mugavad käsitleda ja nii teravate nõeltega, et iga kord ei tunnegi, kui süstal läbi naha tungib. Eelmine kord sain ikka päris kõvasti ja palju torkida, enne kui süsti tehtud saan.

Oma poolteist aastat saan seal käia, õnneks küll mitte päris kõik nädalad. Ihu on juba praegu, kolme süstimiskorra järel üsna ilus ja puhas, nii et kui kõik hästi läheb, on loota, et saan oma psoriaasist üsna tükiks ajaks vabaks.

Ilus asi

Peale kõiki neid peaaegu ümmargusi panni moodi nutitelefone, on see tulevane Microsofti nutikas nii meeldivalt kandiline. Ja kenasti mattmust. Kui ta muidugi tuleb sellisena välja.

Käisin dokki vaatamas

Oskar vedas mu üks õhtu kodust välja "Dokumentaalika" filmifestivalile. Genialistide klubis näidati dokumentaalfilme tuntud kirjanike, režissööride ja muusikute portreelugudega. Igal õhtul kaks filmi. Tol õhtul olid plaanis filmid Jack Kerouacist ja Charles Bukowskist. Pidime küll mõlemad ära vaatama, ent peale tööd koju sõites meenus veel viimasel hetkel, et tarvis selsinatsel päeval veel üks filmitöö ära teha. Seega pidin peale filmi koju tõttama, et veel kähku paar tunnikest tööd teha. Ei noh, film oli iseenesest päris lahe. Ega mina neist biitnikutest peale nimede suurt midagi ei tea. Nõndaps oli päris hea enda jaoks midagi uut avastada. Kui see filmi heli vaid nii ropult vilets poleks olnud... Suur hulk tekstist jäi lihtsalt täiesti arusaamatuks. Oskar vaatas muidugi mõlemad filmid ära ja teine olevat olnud ideaalse pildi ja heliga. Mis parata...

Enne filmi algust lasksin silmadel saalis ringi käia ja mida mina nägin... Kõigi nende mitmesaja inimesehulgas olin mina konkurentsitult kõige vanem kohalviibija. Ja ikka korralikult vanem - nii kümme-viisteist aastat. Lahe. Mulle see meeldib. Mina ei tunne ennast absoluutselt nii paljude (veidi kiiksuga, sest ega dokumentaalfilmihuvilisi noori pole just suur protsent elanikkonnast) noorte hulgas ebamugavalt. Pigem tunneksin end veidi vales taldrikus olevat peoloomade ja diskopepude seas.

Tagantjärele oleksin tegelikult tahtnud hoopis järgmise päeva dokumentaale näha - Roman Polanskist ja Stanley Kubrickust. Aga mis seal ikka. Eks läks nagu läks. Teinekord vaatan.