Aga kõigepealt oli suur sula ja katuselt kukkus lumi alla.
See juhtus järgmisel päeval peale Tallinnast tulekut ja nagu lumi päev otsa tükati alla langes, sedamööda lund ma siis kühveldasin päev otsa, et maja ümber liikuma pääseks. Eks Morgie ja Putuk aitasid ka jõudumööda kaasa. Suurema osa tööst pidin ikka ise ära tegema.
Eks nüüd uue katusega hakkabki nii olema - nii kui sula saabub, tuleb lumi korraga alla. Vana eterniitkatusega kukkus lumi alles kevadel maha. Vahepeal pidi vaid pika orgiga lund alla kiskuma, kui seda liiga palju sai.
Ega muud hullu ju sellest polnud kui et üks ventilatsioonikorstnatest kukkus koos lumega alla. Oli teine töömeestel liiga lühikeste kruvidega kinnitatud. Ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kortna auk katusel ja parempoolsel pildil on korsten ise kahes tükis.
Isa helistas kohe katsusefirmasse ja kuni mina käisin ringi ja otsisin midagi, millega auk kinni katta - vihma ju sadas - tulid mehed juba kohale. Mina läksin muidugi juurde vahtima, et mida ja kuidas nad teevad ja kas ikka kõik korralikult tehtud saab. Mõtlesin minna ainult korraks ja lippasin välja palja peaga. Tegelikult läks aga oma veerand tundi ja kogu selle aja olin palja peaga talvise vihma käes. Ju sealt ma oma külmetuse saingi. Kuigi ei tundunud külm olevat.
Igatahes käisime pärast veel Kääbikut vaatamas, aga sellest räägin ma järgmises postituses. Õhtul koju jõudes tundsin ma ennast igatahes väga väsinuna, kuigi noh, peale sellist väsitavat päeva oli see ju loomulik.
Hommikul aga ärkasin palavikuga, mis oli üle 38 kraadi. Ja siis läkski lahti. Kolm päeva oli temperatuur üle 38. Rumal lugu oli aga see, et ma polnud ju nii suure haigusega arvestanud. Tablette oli vaid tavalise, natuke üle 37 kraadi ulatuva palavikuga haiguse puhuks. Nii ma siis neid tasapisi võtsin, ikka natuke vähem, kui vaja oleks olnud, kuni üks õhtu sain oma aastakümnete rekordi kätte - 40,09. Kolm särki oli seljas ja kolm tekki oli peal ja ikka ma külmetasin ja värisesin. Noh, Morgie võttis ja kutsus siis kiirabi kohale. Tulid kah - ju siis nii kõrge temperatuur on nende jaoks küllaldane põhjus väljasõitmiseks. Igatahes, selleks ajaks, kui nad kohale sain, olime viinasokkide ja Paratsetamooli abil saanud palaviku 38,6 peale. Ega nad suurt midagi ei teinud - mõõtsid ja kraadisid ja andsid kaks Ibuprofeeni.
Järgmine päev, oli palavikku natuke vähem. Kõigest mingi 37,4 ja siis käisime Lõunakeskuses ja tõime hunniku ravimeid juurde. Sealhulgas 30 tabletti Ibuprofeeni, mis nüüdseks juba otsas on.
Ja siis üks õhtu, vist järgmisel päeval, ronis palavik jälle üle 38 ja tundide viisi alla ei läinud. Võtsin kaks tabletti Paratsetamooli ja tüki aja pärast ühe gripitee ja tüki aja pärast veel kaks Paratsetamooli ja ikka oli temperatuur 38,4. Oma neli-viis tundi kestis see küll. Lõpuks tegime jälle viinasokke, siis hakkas kergem.
31. detsembril oli temperatuur alla 37, nii et otsustasime ikkagi minna Kudzu poole uut aastat vastu võtma. Algul oli meid küll vähe, kuna Annit Elvast kohale pidanud bussiliiklus lihtsalt ei toiminud. Ootas vaeseke poolteist tundi bussijaamas ja bussi ei tulnudki. Aga härra M. oli nii lahke, et tõi A. ja L. Elvast kohale. (Hommikul viis tagasi ka.)
Sõime. Jõime. Lasksime rakette. Ennustasime kaartidega, piparkookidega, piibli, Svejki ja ennemuistsete juttudega. Minul läks temperatuur 37,8 peale. Ööbisime. Hommikul jälle sõime. Tore oli. Ja mis peamine - maitsev nagu alati.
Uuel aastal olen olnud peaaegu palavikuta. Kõige rohkem oli kolmapäeval - 37,5. Eile kippus ka jõuetus kallale, aga palavikku polnud. Oli 36,9.
Homme tuleb tööle minna.
Eks nüüd uue katusega hakkabki nii olema - nii kui sula saabub, tuleb lumi korraga alla. Vana eterniitkatusega kukkus lumi alles kevadel maha. Vahepeal pidi vaid pika orgiga lund alla kiskuma, kui seda liiga palju sai.
Ega muud hullu ju sellest polnud kui et üks ventilatsioonikorstnatest kukkus koos lumega alla. Oli teine töömeestel liiga lühikeste kruvidega kinnitatud. Ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kortna auk katusel ja parempoolsel pildil on korsten ise kahes tükis.
Isa helistas kohe katsusefirmasse ja kuni mina käisin ringi ja otsisin midagi, millega auk kinni katta - vihma ju sadas - tulid mehed juba kohale. Mina läksin muidugi juurde vahtima, et mida ja kuidas nad teevad ja kas ikka kõik korralikult tehtud saab. Mõtlesin minna ainult korraks ja lippasin välja palja peaga. Tegelikult läks aga oma veerand tundi ja kogu selle aja olin palja peaga talvise vihma käes. Ju sealt ma oma külmetuse saingi. Kuigi ei tundunud külm olevat.
Igatahes käisime pärast veel Kääbikut vaatamas, aga sellest räägin ma järgmises postituses. Õhtul koju jõudes tundsin ma ennast igatahes väga väsinuna, kuigi noh, peale sellist väsitavat päeva oli see ju loomulik.
Hommikul aga ärkasin palavikuga, mis oli üle 38 kraadi. Ja siis läkski lahti. Kolm päeva oli temperatuur üle 38. Rumal lugu oli aga see, et ma polnud ju nii suure haigusega arvestanud. Tablette oli vaid tavalise, natuke üle 37 kraadi ulatuva palavikuga haiguse puhuks. Nii ma siis neid tasapisi võtsin, ikka natuke vähem, kui vaja oleks olnud, kuni üks õhtu sain oma aastakümnete rekordi kätte - 40,09. Kolm särki oli seljas ja kolm tekki oli peal ja ikka ma külmetasin ja värisesin. Noh, Morgie võttis ja kutsus siis kiirabi kohale. Tulid kah - ju siis nii kõrge temperatuur on nende jaoks küllaldane põhjus väljasõitmiseks. Igatahes, selleks ajaks, kui nad kohale sain, olime viinasokkide ja Paratsetamooli abil saanud palaviku 38,6 peale. Ega nad suurt midagi ei teinud - mõõtsid ja kraadisid ja andsid kaks Ibuprofeeni.
Järgmine päev, oli palavikku natuke vähem. Kõigest mingi 37,4 ja siis käisime Lõunakeskuses ja tõime hunniku ravimeid juurde. Sealhulgas 30 tabletti Ibuprofeeni, mis nüüdseks juba otsas on.
Ja siis üks õhtu, vist järgmisel päeval, ronis palavik jälle üle 38 ja tundide viisi alla ei läinud. Võtsin kaks tabletti Paratsetamooli ja tüki aja pärast ühe gripitee ja tüki aja pärast veel kaks Paratsetamooli ja ikka oli temperatuur 38,4. Oma neli-viis tundi kestis see küll. Lõpuks tegime jälle viinasokke, siis hakkas kergem.
31. detsembril oli temperatuur alla 37, nii et otsustasime ikkagi minna Kudzu poole uut aastat vastu võtma. Algul oli meid küll vähe, kuna Annit Elvast kohale pidanud bussiliiklus lihtsalt ei toiminud. Ootas vaeseke poolteist tundi bussijaamas ja bussi ei tulnudki. Aga härra M. oli nii lahke, et tõi A. ja L. Elvast kohale. (Hommikul viis tagasi ka.)
Sõime. Jõime. Lasksime rakette. Ennustasime kaartidega, piparkookidega, piibli, Svejki ja ennemuistsete juttudega. Minul läks temperatuur 37,8 peale. Ööbisime. Hommikul jälle sõime. Tore oli. Ja mis peamine - maitsev nagu alati.
Uuel aastal olen olnud peaaegu palavikuta. Kõige rohkem oli kolmapäeval - 37,5. Eile kippus ka jõuetus kallale, aga palavikku polnud. Oli 36,9.
Homme tuleb tööle minna.
