Naljakas

Kolis sisse

Selline elukas elab juba mitu päeva minu autos. Ise paistab ta sellega rahul olevat. Mina olen ka rahul.

Autost ka üks paar uuemat pilti. Pestud ja puha.

Leonardo vs. Hannibal

"Information wants to be free."

Nägin ära esimese osa uhiuuest sarjast "Da Vinci's Demons" ja olen sellest täiega sisse võetud.

"Sari jutustab "rääkimata loo" Leonardo Da Vinci noorusaastatest renessanssiajastu Firenzes.
25-aastane kunstnik, leiutaja, vehkleja, armuke, unistaja ja idealist rabeleb, elamaks oma reaalsuse ja aja piires, hakates samas mitte üksnes nägema tulevikku, vaid ka seda leiutama."

Ilus film on, visuaalselt väga ilus. Noh, renessanns, eks ole. Ilus ja kaasahaarav, ja eks huvitav muidugi ka. Teine asi on see, kui palju seal seda päris ajalugu on.

Ahah, jajah, paljaid mehi ja naisi näidatakse ka.

"The Doctor will Saw You Now."

Teine hea uus sari on Hannibal. Eks nagu nimestki võib saada, on tegemist looga Hannibal Lecterist. Eks ole - kõik teavad, kes see tegelane on?

Lugu räägib tuntud psühhiaatri varajasest suhtest tema patsiendi, noore FBI kriminaalmenetluse profileerijaga, keda kummitab tema võime samastuda sarimõrvariga.

Täitsa hea, täitsa vaadatav. Esimene seeria mulle väga suurt muljet ei jätnud, kuid teine oli tõsiselt hea. See seeneaed oli igatahes väga muljetavaldav. :P

Ben Affleck on geenius

"Allahu akbar, death to America."

Vaatasin ära filmi "Argo", kus Ben Affleck viimati režissöörirollis oli. Näitleja muidugi ka, peaosas.

Tegelikult oli see film mul juba mõnda aega olemas, pealkiri aga pelutas - no mingi "Argo", eks ole.  Mitte midagi ei teadnud ma sellest filmist. Nüüd aga võtsin ette, ja ennäe - paganama hea film.

Tegemist on tõestisündinud looga.  Iraanis on toimumas islamirevolutsioon. Rünnatakse ameeriklasi ja Ameerika Ühendriikide saatkonda ning sealsed töötajad - 52 tükki - võetakse pantvangi. Kuus ameeriklast pääsevad põgenema ja peidavad end Kanada suursaadiku koju. Nüüd on tarvis nad sealt ära tuua, enne kui raevunud islamistid nad sealt leiavad ja lähima laternaposti või kraananoka otsa riputavad. Keskluure Agentuuri „eksfiltratsiooni“ spetsialist Tony Mendez (Ben Affleck ise) nuputab välja plaani, kuidas nad sealt ära tuua.

Polegi nagu midagi erilist. Eks selliseid pantvangide ja nende kuskilt äratoomise lugusid ole ennegi tehtud ja nähtud. Steven Spielbergi "München" oli näituseks väga sünge ja see on mul siiamaani lõpuni vaatamata. "Argo" aga on kuidagi helge ja lahe, isegi nagu lõbus. Kui tavaliselt vaatan filme arvutiga tegelemise kõrvalt, siis seda filmi vaatasin põnevusega otsast lõpuni.
Lennujaamastseen oli küll väga napikas, ei tea, kas päriselt ka niimoodi läks? Igatahes, rahvas, kui tahate huvitavat filmi näha, siis vaadake "Argot".

PS. "Argo" sai eelmise, 2012 aasta parima filmi Oscari. Lisaks veel paar tükki. Lisaks veel hunnikute kaupa muid autasusid.
PPS. Ilus sirge nina on Benil.

 "Wildly charismatic. Impossibly brilliant. Totally rebellious. For the first 20 years of his life, Will Hunting has called the shots. Now he's about to meet his match."

Mõni sõna ka eelmisest minu poolt nähtud Afflecki-filmist. See oli teine geniaalne film "Good Will Hunting". Samuti selline film, mille vaatamist ma kaua edasi lükkasin. Kaua. Tõesti kaua. Ilmaasjata.

See on siis see film, mille käsikirjaga kenad poisid Matt Damon ja Ben Affleck nö endale filmimaailma ukse jalaga lahti lõid. Tulid, nägid ja võitsid. Ühesõnaga tulid tundmatud poisid ühe käsikirjaga, käsikirja järgi tehti film ja film sai parima stsenaariumi Oscari. Nii oli. Lisaks veel teine Oscar Robin Williamsile parima meeskõrvalosa eest.

A milles point? A selles: " Will ei ole kunagi käinud kolledzhis, välja arvatud koristajana tehnilise instituudi põrandaid pesemas. Sellest hoolimata võib ta tänu fotograafilisele mälule loopida suvalises situatsioonis tsitaate raamatuist, mida on kunagi sirvinud ning lahendada matemaatilisi ülesandeid, mis panevad Nobeli preemiaga autasustatud professorid pead kratsima.

Asi, mida Will ei suuda, on rääkida ennast välja vanglakaristusest, mis ripub tema pea kohal pärast järjekordset tänavakaklust. Tema ainus lootus on psühholoog Sean McGuire (Robin Williams), kes elab poisile tema probleemiderägas kaasa ning teab, mida tähendab võitlus ülejõukäivate eluraskustega."

Kassi imelik komme

Mida see küll võiks tähendada, kui (endine) emane kass tuleb ja kükitab minu lähedusse taguotsaga minu poole? Teeb seda tihti. Toimetan näiteks köögis, kass on ka köögis või tuleb sinna hiljem ja sööb natuke (või siis ei söö) ja siis tuleb minu lähedusse ja sätib ennast kumeraks mütakaks, tagumine ots minu suunas, kuid mind mitte puutumas. Samuti magab mõnikord minu voodis, tagaots minu jalgade poole, nägu minust eemale.

Lihtsalt ilus

Ega haigus tulles ei hõika

Üleeelmisel laupäeval oli mul elekter ära ja peale seda lõpetas pump keldris töö. Pühapäeval jantisime isaga pumpa lahti võttes mitu tundi keldris. Minul igatahes hakkas seal külm. Ennegi oli kerge haiguseidu sees, nõnda siis käisin terve eelmise nädala tööl temperatuuriga 37-37,1.

Eelmisel reedel tuli aga maha see kolepaks lumi, mida ma siis laupäeval terve poolteist tundi maja ümbert ära koristasin. Pärast seda aga viskas palaviku kõrgemale. Ei midagi hullu muidugi - 37,2-37,3, korraks käis ära 37,6 peal. Ka pühapäeval püsis 37,2 kandis. Nõnda otsustasin siis esmaspäevast haiguslehele jääda.

Aga tüdrukud on toredad. Küsivad, kus ma olen, miks ma tööl ei ole.

 

Veidi põnevust halli argipäeva

Tavaline koolipäev. Igaüks tegeleb oma asjadega - õpetajad õpetavad, õpilased õpivad, töötajad töötavad. Ja ühtäkki hakkas fuajee tuletõrjekilp piiksuma. Läksin mina siis igaks juhuks vaatama, milles asi ja kilbil kirjas midagi umbes sellist - "Tulekahju eelhoiatus B-korpuse 207. ruumis." Lippasin siis trepist üles, et vaadata, mis toimub, aga seal keemiaklass ja keemiaõpetaja Krull poistega keemiakatseid tegemas. Ütlesin siis talle, et võtku vähe vaiksemalt ja padavai jälle alla. Seal aga kilp juba nagu jõulupuu ja peagi viskas hetkeks häiresignaali kah üürgama. No torkisime nuppe ja vaigistasime ära, aga tulukesed ikka põlesid. Noh, koridoriuksed muidugi kinni ja liftiuksed lahti. Peagi tormasid kohale päästeamet ja turvafirma. Lõbu laialt. Mina jälle trepist üles, lasksin Krullil aknad laiali lüüa, aga ei midagi - tulukesed põlevad jne. Ühesõnaga, mehed said tükk aega jantida, enne kui suutsid kilbi jälle maha vaigistada.

Aga infolauas on meil uus neiuke, see ehmatas ikka korralikult, kui jant peale hakkas.

Kurva kuju rüütel

Pean ikka kirja panema oma muljed viimatisest teatriskäigust. Seda enam, et eelmisest teatri väisamisest on möödas juba oi kui palju aega.

Nõnda siis. See oli siis nüüd juba rohkem kui mitu päeva tagasi, tegelikult kahekümne kolmandamal märtsil, kui käisime Tallinnas Estonia teatris vaatamas muusikali "Mees La Manchast". Käisime terve autotäiega - Salu, Timbulimbu, Marike, Oskar ja mina. Tallinnast võtsime veel Morgie kaasa. Tallinna-sõidust pole suurt midagi kirjutada. Sõitsime, tegime paar peatust ja sõitsime veel. Ilm oli ilus ja tee kuiv - lausa lust ja lillepidu.

Morgie juures haarasime paar ampsu kodupitsat ja tassitäie Morgie tökatkanget kohvi. Millest mina sain hirmsa kõhuvalu ja gaasid. Needsinatsed hädad lahkusid õnneks minust, kui olime teatrisaalis end paigale säädinud.

Nõnda siis, etendusest. Etendus oli super. Mina olen ja jään arvamusele, et parema muusikaga muusikali kui "Mees La Manchast" pole olemas. Tõsilugu muidugi, et Estonia ooperitrupp pole Eesti parimad näitlejad. Ja vähevõitu oli neid ka lava peal. Aga laulmine tuleb neil kahtlemata hästi välja. Aldonzat/Dulcinead mängis Hanna-Liina Võsa, no tema näitlemisoskusele pole küll midagi ette heita. No ja Kargu Tõnu esines ka muidugi oma tuntud headuses.

Ja tõlge, see tõlge... Eks meil suurem osa rahvast olid ju tõlkimisega seotud inimesed. Nii me siis vaheajal vaimustusime Peeter Volkonski ülihästi tõlgitud libretost. Ja muide - lava kohal jooksid ju inglise keelsed subtiitrid, nii et oli võimalus võrrelda originaali ja eesti varianti. Laulude ajal olid suisa kahed subtiitrid - inglise ja eesti keeles. Laulutekstid olid lihtsalt superhästi ümber pandud. Lihtsalt geniaalne.
Veel kord ei saa ma üle ega ümber muusikast. Vapustavalt kaasahaarav. Pulss on laes, adrenaliin pulbitseb sees - on selline tunne, et kui hetkel kaasa kutsutaks, siis tormaks otsejoones lahinguväljale, et anda oma elu, kui tarvis.

Panen siia näidiseks-mälestuseks ühe laulu  Georg Otsa esituses. Siin on muidugi vana tõlge, kuid ka see on hea, väga hea.

Aga kokkuvõtteks - olles näinud aastaid tagasi sama tükki Vanemuise teatri lavastusena, pean tõdema, et Vanemuise oma oli parem. Kui autoga tagasi sõitsime, helistas Salu Taisto Noorele, kes Tartu tükis don Quijote'i mängis ja see tunnistas, et tema Estonia oma lõpuni ei vaadanud, tuli teise vaatuse keskel tulema. Noh, nii hull ta muidugi ka ei olnud. Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, minna ikkagi seda vaatama. Aprillis-mais saab seda veel näha ning peale suvepuhkust jätkatakse jälle septembrist.
Peale teatrit ööbisime Oskariga Morgie pool. Jõime ära paar odavat veini ja vaatasime otsa veel selle filmi. Siit kah üks lugu.

Minul ajab igatahes karva turri.

Järgmisel päeval jalutasime Oskariga korra läbi Balti jaama turult ja peagi oli käes asuda koduteele. Marike oli juba Morgie juurde laekunud, nii et korjasime kodinad kokku ja asusime teele. Salu ja Timbu ööbisid Laagris Mx-i juures, nii et pidime sealt läbi sõitma. Nägime siis ära ka need kurikuulsad Tallinna tänavaugud. Oi, need augud, terve Pärnu maantee alates viaduktist kuni linnapiirini ainult aukudest koosneski. Aga Tallinna ringtee on jällegi ideaalne koht autoga sõitmiseks.
Peale peatust Kükita grillis polnud Tartu enam kaugel ja juba kuue paiku vms. olimegi kodulinnas. Toimetasin rahva laiali ja peale väikest kohvipausi Oskari pool olingi seitsmeks kodus.