Lehed

20 juuni 2013

Laps lõpetas

Üleeile lõpetas laps Kadrina keskkooli üheksanda klassi. Käisime siis ema ja isaga aktusel teda õnnitlemas.
Sinna sõites oli enne ja peale Jõgevat suuremat sorti äikesetorm. Nii umbes nelikümmend kilomeetrit. Keskel vaiksem piirkond. Kui paar aastat tagasi Morgiega Huljal käisime, oli samas kohas samasugune torm.


Direktor
9.A klass. Laps paistab teises reas
Seal ta siis on. Täitsa soliidne
Klassi ilusaim tüdruk (Minu arvates)

Laulavad

Mängivad

Hakkavad laulma "Jää jumalaga puberteet"
Laps vanaema ja vanaisaga
Pärast käisime Huljalt läbi. Sõime kringlit ja salatit. Ja siis läks laps lõpupeole. Järgmise päevani.

Aga Huljal olid sellised autokaksikud

Käinud ilmselt mingil romurallil

14 juuni 2013

Talnas

Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinnas.

Mille pärast käisin? Sotside üldkogu pärast käisin. Igav oli nagu ikka. Tukk tuli peale ja süüa anti ka. Hääletasime muidugi.

Siis käisin natuke puude taga inimesi vaatamas. Morgie oli seal asjatamas - tegi teatritükile pimetõlget. Teisel päeval anti talle (ja kuna mul hakkas õues külm ja igav, siis minule samuti) kooki ja kohvi ka. Oli pildinäitus, Saku telgist sai süüa ja laulis Eplik. Teisel päeval musitseeris Manukjan. Puudekojad ajasid omi asju. Jne.

Üks päev proovisime loomaaeda minna, aga ei õnnestunud - nii hull saba paistis loomaaiavärava taga, et pöörasime hoopis Rocca al Mare keskusesse ja tšillisime seal.

Muud nagu ei juhtunudki.
Eplik ja punt. (Kuna esimesed pildid uue telefoniga, siis on näpp kaadris.)
Manukjan ja sõbrad
Selline ilus auto oli lauluväljakul
Terve mereäär on suht ilusat grafitit täis joonistatud

Veel grafitit. (Kõiki pilte saab suureks klõpsida.)

Aga Telliskivi tänav on tõesti nii hull nagu sellest räägitakse.

05 juuni 2013

Pole mul häda midagi vol. 2

See on maailma kõige väiksem inimene.
Mehikese nimi on Chandra Bahadur Dangi, ta on 72-aastane ja ta elab üksildases Nepaali külakeses. Ta pikkus on 54,6 cm.
Ei ole tal lihtne elada.

01 juuni 2013

Minu sünnipäeva puhul viidi meid maa alla

Tegelikult küll mitte sünnipäeva puhul. Lihtsalt ekskursioon sattus minu sündimise päevale. Ja "meie" olime Tartu Kutsekooli haldusosakond ehk teisisõnu kõik kokad-koristajad-kojamehed jne kes aga minna soovisid.

Tegemist oli siis Endise Kohtla-Nõmme kaevandusega ehk praeguse Kohtla kaevanduspargiga. Eks paljud on seal muidugi juba käinud, mina aga (ja paljud teisedki meie seltskonnast) olid seal esimest korda.

24. mail kell 8:30 oli kooli juures kogunemine ja laadinud peale kohvi ning võileivad ja oodanud ära hilineva kõige kõrgema ülemuse, saimegi sõitma hakata. "Põllust" läbi, sealne rahvas ka peale ja Virumaa poole teele. Ilm oli mõnus ja pilvine, bussisõiduks väga sobilik. Minul oli tegemist küllaga - vaatasin Facebookist sünnipäevaõnnitlusi ja vastasin nendele ja mõtisklesin murelikult, kas telefoni akust ikka jätkub õhtuni välja. Kuskil Peipsi ääres mingi nimega kohas tegime peatuse, sõime võileibu ja pirukaid ning toitsime sääski.
Üsna pea peale seda oli järgmine peatus ja bussijuht hakkas mutrivõtmetega sekeldama. Arvasime juba, et läheb pikemaks rattavahetuseks, ent ei hullu midagi - kõigest rattapoldid olid lahti. Kui need pingutatud said, jätkasime teed.
Umbes kaks tundi peale Tartust lahkumist olimegi kohal.

 Otsekohe jagati meid kahte gruppi. Poole läksid maa alla, poole läksid "kaevandussafarile". Minu küsimise peale, kas püssid ka antakse ja elevante ka lasta saab vastati eitavalt. Safari seisnes kahe autoga - üks lahtine, umbes tosinale inimesele ja teine tavaline suuremat sorti maastur - mööda kaevanduse territooriumi ringikimamises. Tehti mõned peatused. Esmalt metsa all, kus näidati kaevanduskäikude kokkuvajumise tõttu tekkinud auke, üks mooda aja kaevanduslindi juures. Vms. See on selline 2,6 km pikkune katuse ja seintega kaetud lõppematu lint, millel ööl ja päeval liigub põlevkivi kogumispunkti suunas. Ja siis viimane peatus oli avakarjääri alguses, kus maapinda siledaks ei olnud tasandatud (ja ega seda tehtagi) ja kuhu maa-aluse kaevandamise järel peatatud pumpamise tõttu pidevalt vett lisandub. Oli vist nii, et veetase tõuseb kuuga viis sentimeetrit. Nii et peagi on kogu see tohutu karjääriauk vett täis. Vesi juua ei kõlbavat, kuid ujumiseks on täiesti sobilik.
No ja siis kihutasime veel aheraine mäe otsa ka.
See safari oli üks tubli tükk seiklust ja adrenaliini tõstvat ringikimamist. Metsa vahel peksid oksad vastu autot ja vesi pritsis laias kaares. Paaris kohas tegi juht peaaaegukaelamurdvaid trikke, kihutades näiteks püstloodest seinast tagurpidi otse karjääri süviku suunas ja pidurdades peaaegu viimasel hetkel. Mehed kahel pool mind krabasid hirmu pärast mu kintsust kinni. Teine koht oli aheraine mäe otsas, kus sõitsime paarikümne sentimeetri kaugusel kuristikust ja siis otse mäe otsast olla, peaaegu ilma piduriteta ja suurel kiirusel. Õuh!!
Tivolisse pole nüüd tükk aega minna vaja.
Söökla "Kaevur"
Siis maa alla. Kõigepealt väike kaevuri lõunasöök. Supp ja praad paari pitsi halja viinaga ja tükk kooki morsiga. Edasi kaevanduskäikudesse.

Giidiks oli meile üks eluaegne kaevur. Nii umbes saja-aastane mees (tegelikult küll vist kaheksakümnene) ja kaevanduses töötanud alates 1934. aastast vms. Sellest ma pikalt ei kirjuta. Kes tahab, see läheb ja vaatab ise. Pmst näidati erinevaid kaevamisvahendeid alates labidast ja kirkast ning lõpetades erinevate masinatega. Põnev oli.
Mingi masin
Muidugi ei saa ma jätta uhkustamata, et lapsena olen ma korra juba maa all käinud. Mingi aeg töötas mu vanaema kaevanduses selle koha peal, kus maa alla läinud meestele kaevurilambid ja veepudelid kaasa anti ja pärast jälle kokku koguti. Ja mina sain siis tema töökohas käia ja vaadata, mismoodi seal värgid on. Päris käikudesse lapsi muidugi ei lubatud. Kaevandus oli ka teine, mitte Kohtla-Nõmme oma, vaid üks kahest Sompa kaevandusest. Jaa mõlema Sompa kaevanduse kõigi aherainemägede otsas olen ma ka ära käinud. Kohtlasse minnes sõitsime Sompast mööda ja mäed paistsid tee peale ära. Aga madalaks on nad ajaga jäänud. Hea tuttav tunne oli olla kohas, kus ma lapsena käinud ja roninud olen.
Sompa kaevanduse aherainemägi
Käikudes käidud, seadsime peagi rattad kodu poole. Bussis jõime jooki ja sõit läks lõbusalt. Vahepeal tehti ka peatus ja rahvas ostis teeäärsest kioskist kohalikku suitsukala. Poole seitsmeks olime Tartus.

Aga ekskursioon oli äge. Minge ikka ka, kui võimalus avaneb.

Vasakul olev raudkolakas on kaevandusekskavaatori kopp