Lehed

26 august 2013

Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.
Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.


Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

09 august 2013

Nad tulid tagasi

 Acceptez-vous de mourir pour entrer dans la ville où les morts reviennent?

Üle tüki aja üks muljetavaldav sari. Nimeks Les Revenants. Nagu pealkirjastki näha - prantsuse oma. Komistasin netis kogemata selle kirjeldusele, see meeldis, tirisin jupid kohale ja hakkasin vaatama. Hea. Isegi väga hea. Ja vahelduseks ameerika ja vene sarjadele on hea vaadata ka mõne muu maa loomingut.

Tegemist on ühe väikese ja rahuliku prantsuse külakesega, kuhu tuleb tagasi üks tüdruk. Tüdruk, kes mõned aastad tagasi bussiõnnetuses surma sai. Vanemad ei saa muidugi millestki sotti ja ta kaksikõde on esiotsa endast väga väljas. Tema ju semmib poisiga, kes oli tüdruk suur armastus. Siis naaseb külakesse üks noor mees. Tema sai aastaid tagasi surma just oma pulmapäeval. Ta naisel (või lesel) on uus mees, kes kasvatab tema last oma lapsena ja ei taha noort meest sugugi oma rahulikku ellu. Siis tekib kuskilt üks väike poisike. Tema on surnud juba aastakümneid. Ja ärgem unustagem maniakki-noorte naise tapjat. Ka tema tuleb tagasi. Ja siis veel mõned. Ühesõnaga - unine külake pole peagi enam väga unine.
Võiks ju eeldada, et tegemist on järjekordse zombifilmiga, aga ei, seda pole ta kuskilt otsast. Tagasitulijad on täpselt samasugused nagu nad olid enne oma surma. Ei lagune nad kuskilt otsast (SPOILER! tegelikult pärastpoole nad lagunevad küll, aga hästi natuke) ja suhtlevad täitsa vabalt. Ainult peale järjekordset tapmist ärkavad jälle ellu.
Sari iseenesest kulgeb rahulikult. Võiks peaaegu öelda, et uniselt. Põnevust siiski jätkub. Tekitab küsimusi, põhiline küsimus on muidugi miks. Miks nad tulid? Miks nad on? Kust? Ja kõige lõpuks - kuhu?
Eriti heaks teeb filmi muidugi muusika. Selline melanhoolne, müstiline. Tšellode ja klaveriga. Täis millegi eelaimust

Treiler ka muidugi.