Nad tulid tagasi

 Acceptez-vous de mourir pour entrer dans la ville où les morts reviennent?

Üle tüki aja üks muljetavaldav sari. Nimeks Les Revenants. Nagu pealkirjastki näha - prantsuse oma. Komistasin netis kogemata selle kirjeldusele, see meeldis, tirisin jupid kohale ja hakkasin vaatama. Hea. Isegi väga hea. Ja vahelduseks ameerika ja vene sarjadele on hea vaadata ka mõne muu maa loomingut.

Tegemist on ühe väikese ja rahuliku prantsuse külakesega, kuhu tuleb tagasi üks tüdruk. Tüdruk, kes mõned aastad tagasi bussiõnnetuses surma sai. Vanemad ei saa muidugi millestki sotti ja ta kaksikõde on esiotsa endast väga väljas. Tema ju semmib poisiga, kes oli tüdruk suur armastus. Siis naaseb külakesse üks noor mees. Tema sai aastaid tagasi surma just oma pulmapäeval. Ta naisel (või lesel) on uus mees, kes kasvatab tema last oma lapsena ja ei taha noort meest sugugi oma rahulikku ellu. Siis tekib kuskilt üks väike poisike. Tema on surnud juba aastakümneid. Ja ärgem unustagem maniakki-noorte naise tapjat. Ka tema tuleb tagasi. Ja siis veel mõned. Ühesõnaga - unine külake pole peagi enam väga unine.

Võiks ju eeldada, et tegemist on järjekordse zombifilmiga, aga ei, seda pole ta kuskilt otsast. Tagasitulijad on täpselt samasugused nagu nad olid enne oma surma. Ei lagune nad kuskilt otsast (SPOILER! tegelikult pärastpoole nad lagunevad küll, aga hästi natuke) ja suhtlevad täitsa vabalt. Ainult peale järjekordset tapmist ärkavad jälle ellu.

Sari iseenesest kulgeb rahulikult. Võiks peaaegu öelda, et uniselt. Põnevust siiski jätkub. Tekitab küsimusi, põhiline küsimus on muidugi miks. Miks nad tulid? Miks nad on? Kust? Ja kõige lõpuks - kuhu?

Eriti heaks teeb filmi muidugi muusika. Selline melanhoolne, müstiline. Tšellode ja klaveriga. Täis millegi eelaimust

Treiler ka muidugi.