03 detsember 2013

Et oleks ikka huvitav!

Eile hommikul asutasin ennast tööle minema nagu tavaliselt. Elektrit polnud, nii et kohvivett tegin pliidi peal ja koperdasin pimedas, kuni lõpuks istusin masinasse ja hakkasin sõitma ja viimasel hetkel, mida ma näen! - enne külavaheteele sõitmist paistavad laternate valguses rippuvad traadid. Egas midagi, mootor seisma ja ronisin välja, et lähemalt kaeda. Ja ena imet - ongi posti otsast elektrijuhtmed maas ja lähevad mööda maapinda tahapoole, meist mööda. Seal aga naabrimehe mänd risti üle tee kukkunud. Aga elektrijuhtmed kulgevad meil ju just piki teed, nii et puu oli need ilusasti maha rebinud ja endale ümbergi kerinud.
Nuputasin hetke ja siis mõtlesin, et prooviks pika tokiga - no kurat teab, ähk on raisad voolu all! - juhtmed niipalju eest ära tirida, et saaks autoga läbi sõita. Mõeldud-tehtud! Aga essugi, nii kui hakkasin juhtmeid liigutama, käisid need üksteise vastu ja hakkasid sädemeid loopima. Prrovisin teisest otsast, ikka sama lugu. Jätsin siis selle tegevuse katki.
Selle aja peale sõitsid ka venelastest naabrimehed autoga ligi, et tööle sõita. Ei saanud nemadki mööda, põrutasid hoopis tagasi, et ringiga metsa kaudu linna poole liikuda. Minul aga valikut polnud, kerisin koju tagasi.

Tööle läksin hoopis bussiga. Enne veel teavitasin muidugi Eesti Energiat. Tunnise hilinemisega olin ikkagi tööl.

Päev otsa mõtlesin, kuidas ma koju saan ja mis pilt mulle seal avaneda võib. Kas on juhtmed veel maas? Või on ehk üles riputatud? Kas on elekter tagasi või veel pole? Koduteed sammudes mõtlesin ka, kas on või ei ole? Kas on või pole mitte? Tee läheb kaarega kah, ei näe kurašk! No lõpuks, kui silmad posti ja traate nägema ulatusid, siis langes lahmakas südamelt - traadid posti otsas, vähemalt saan järgmisel päeval normaalselt tööle sõita. Läksin veel natuke ja ennäe! ka õuetuli põleb kenasti. Tähendab elekter ka majas.

Vot niisugune lugu juhtus peale pühapäevaöist tormi. Reedel on järgmine torm tulekul.

Soovin teile kõigile, et te elaksite huvitaval ajal!

22 november 2013

Uks minevikku




Eks ajas rändamise filmid on mulle ikka meelepärased olnud. Hiljuti sattus mulle ette üks koht, kus neist oli terve pikk-pikk nimekiri koostatud - ikka mõnisada nimetust. Kõiki pole saada ja kõik pole huvitavad ka. Tutvustuste põhjal tirisin mõned neist endale ära. Kõiki pole veel näinud, kuid ühe vaatasin ära.

Tegu on 2009. aasta saksa filmiga Die Tür. Lugu edukast kunstnikust, kelle pereelu on sutike sassis ja kes kepib seksikat noort naabrinaist. Kord aga, kui ta peaks kodus tütre järele valvama, on aga selle asemel jällegi kodunt ära, juhtub õnnetus.
Peale õnnetust hakkab mees ennast süüdistama ja jooma ning naine jätab ta maha. Lõplikult põhja käinuna otsustab ta ennast ära tappa, kuid päästetakse viimasel hetkel. Kui mees täielikult lootuse kaotanud, jäisel tänaval kukkunud ja sopa sees lamab, tuleb liblikas, kes juhatab ta käigu juurde, kust viib uks teise kohta, kus aeg on viis aastat tagapool. Loomulikult satub ta tütre surmapäeva. Päästab lapse, satub kokku viis aastat noorema iseendaga.
Mads Mikkelseni teadsin ma varem küll. Mitte nimepidi, aga eks olin teda ennegi mitmes filmis näinud. Pidasin teda selliseks natuke koledaks keskpäraseks näitlejaks. Aga siin filmis oli ta võrratu. Tüdruk oli nunnu ja naine oli ka armas.

Hea film on, väga hea film. Polegi nii head saksa filmi näinud. Eks ole neid ajas tagasimineku ja vanade vigade parandamise filme ennegi nähtud. Liblikaefekti ja selle järgesid on ju kõik näinud. Samuti mitmed teised samateemalised filmid. Kuid kõik need on sellised kuidagi sünged. See film oli mingil moel helge. See teine maailm oli nii päikeseline ja ilus, kogu aeg mängis kaadris mõni päikesejänku (no kui just muidugi polnud parajasti öö või ei sadanud), Taustaks mängis kaunis keelpillimuusika, vahel rõõmsam, vahel süngem.
Kõik kulges hästi, kõik oli ilus, pereelu sujus, ent kogu pakitses mõtteis ootus, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd pahasti läheb, kus hakkab viltu keerama? Teadagi ju - liblikaefekt, ja puha. Sakslased aga keerasid vindi hoopis teisele poole. Pauk tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud. Ja siis järgmine ja järgmine.
Ühesõnaga, vaadake seda.  Kui aega saan, siis katsun ära ka tõlkida.

16 oktoober 2013

80 tassi näitus

Viimati, kui Eva lastega siin käis, mainisin talle, et mul on plaanis nädalavahetuseks Tallinnasse sõita ja tema võttis minult lubaduse, et käin ka tema pool ära. Ega tegelikult ma polnudki ju tal külas käinud. See tähendab - muidugi olin, aga mitte seal, kus ta praegu juba aastaid elab.

No sõitsingi siis reede õhtul rongiga Tallinnasse ja kui laupäeval Evaga ühendust võtsin, siis ütles ta, et tulgu me kella üheks Keilasse - temal seal näituse avamine. No eks me siis läksimegi Morgie ja Putukaga juba kell üksteist kodust ära, et uue elektrirongiga Keilasse sõita. Ma ju polnudki uue rongiga veel sõitnud ja ka Putuk ning Morgie olid seda rõõmu vaid ühe korra maitsnud.
Uus rong on mõnus küll. Ilus ja läikiv ja vaikne ja kiire. Ainult istmed pole minusuguse pika inimese jaoks mõeldud ja panevad selja valutama. Ei taha mõeldagi, mis saab, kui Tartu ja Tallinna vahel kurseerima hakkavates uutes diiselrongides peaksid samasugused istmed olema.
Vaikne linnake Keila
Putuk ja mina
Vahetult enne Harjumaa muuseumisse jõudmist jõudis Eva meile järele ja võttis auto peale. Kiisu oli tal ka kaasa, Poiss oli koju jäänud.
Tasse oli näitusel palju ja isegi mõned keraamikud olid saabunud. Noh, tegelikult oli sama näitus juba mitmendas asukohas. Eks kõik kaheksakümmend muidugi ei viitsinud kohale tulla.
Kaheksakümmend tassi
Vaatasime natuke muuseumi. Muljetavaldav muuseum. Minge ja vaadake ka. Tänapäeval on muuseumid nii põnevad ja kõike tohib kätega katsuda.
Putuk katsetab puidu hööveldamist
Näitusel käidud, sai maitsta näituse avamisele toodud head ja paremat. Vot mina aru ei saa, miks armastavad kunstnikud ja teadlased nii tulihaput veini ja eeldavad, et see ka tavainimestele peaks paitsema? Mina sellist juua ei suuda. Eks panime siis rõhku marmelaadile, juustule ja õuntele. Kuigi Kiisu keeldus algul marmelaadist kategooriliselt, otsustas ta seda hiljem maitsta. Putuk vist siiski loobus marmelaadist.
Kiisu ja Eva maiustavad juustuga
Näitus avatud, sõitsime Kloogale Eva poole. Natuke olime seal, kohvitasime, tegime veel ühte-teist (näiteks pügasime natuke jänest, lobisesime minu tädiga, kes elab kõrvalmajas ja suhtlesime naabrilastega).
Kiisu ja Toto
Peagi pakkus Eva, et sõidame Paldiski sadamasse. Sõitsimegi. Polnud ju me sealgi käinud. Poiss otsustas jälle koju jääda, Kiisu aga tuli meiega kaasa. Seda parem - autos ju viis kohta.
Putuk
 Rand oli ilus, päikeseloojang kaunis. Vaid ilm kippus jahedaks ja nii me seal kaua ei viibinud. Tagasiteel Kloogale käisime läbi veel Pakri tuulepargist. Isiklikult mina polnud neid tuulikuid veel oma ihusilmaga näinud, rääkimata käega katsumisest. Päris jube on seal all olla, kui üheksakümnemeetrise läbimõõduga propelleri labad tulevad vuhh! ja vuhh! ülevalt alla otse sinu suunas.
Ta on ikka suur küll
Nojah. Pärast olime veel mõned tunnid Eva pool. Jõime kohvi, sõime ribi, vaatasime lastega Supervarga multifilmi, Eva kinkis Morgiele osa oma keraamikast ära, mina viskasin kõrvalmajas oma onuga paar pitsi viina ja viimase rongiga sõitsime Tallinnasse tagasi. Vaene Kiisu hakkas lausa nutma, kui olime oma lehvitamised ära lehvitanud ja rong liikuma hakkas.

Järgmisel päeval käisime veel Morgie ja Putukaga täditütre pool. Kohvid-värgid-jutuajamised. Ja nii edasi.
Õhtuks olin jälle omas kodus.

PS. Praktiliselt kõik selle postituse pildid on Morgie tehtud.
PPS. Kui mõni peaks tahtma Eva keraamikat osta, siis pilte näeb tema Facebooki leheküljelt - nimeks on Eva Berg. Ühendust võib võtta minu kaudu. Facebookis ta tihti ei käi.
Panen siia ühe näidise ka.
PPPS. Ah, meenus. Tagasiteel Paldiskist Kloogale käisime Eva ettepanekul läbi veel selle tüdruku poolt, kes tal siin suvel kaasas oli ja kelle ma endale tahtsin jätta. Sain teda taas korra kallistada ja tema emaga juttu ajada. Tore ema ja ilus kodu.

09 oktoober 2013

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.









Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.
Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda


Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda
Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.


30 september 2013

Были на ярмарке в Паламусе

До Паламусе от Тарту 41 километр. Дороги у нас в основном очень хорошие, так что не прошло много времени, как мы были уже на месте.
Всего фотографировать было лень. Но немного картинок всетаки сделали.
Вот такие у нас дороги
Ярмарка как ярмарка. Было там много всего.



Сперва влил в себя пол литра домашнего пива. Цена 2 эвро или 88 рубля. Думал, что делаю это сразу и быстренько, чтоб мог потом спокойненько назад домой ехать, не опасаясь полиции. А пиво было очень, но очень хорошее.
Были там на ярмарке например всякие животные.


Вы не представляете, какой у него мягкий язык))
И птицы.
Курица номер 1
Курица номер 2
Аттракционы всякие.


Ходили мы там наверно часа три и совсем устали. И народу было чуточку слишком много.
Люди
Ну и конечно было там очень много разных машин.
Красивая. И я там — слева
Наш Серебристый где-то там, в самом конце
На конец-то дошли. А он тем временем друга нашел
А что мы купили на ярмарке? Да ни херня не купили. Только пиво пили да шашлык кушали. Ну и разные знакомые встретили и чуточку болтали.


Kopeerisin SEALT.