St kõik on võrdsed, kuid mõni on alati võrdsem. Alati ja igal pool on omad Robespierre'id ja Marat'd. Olgu tegemist inimühiskonna, poliitika, vangla või kassipoegade valimisega, ikka on mõni armsam ja omasem. Ka igale emale on mõni lastest kallim kui kõik teised.
Ei ole minagi siin erandiks. Ja kuis ma saaksingi, olen ju minagi vaid nõder inimolend. Nagu ma juba ehk maininud olen, on mul koolis palju noori sõpru, kellega ma igapäevaselt rohkem või vähem suhtlen. Natuke on ka poisse, kuid enamuses on need tüdrukud (Mis parata, kui naissugu on, eriti selles eas, hakkajam ja jutukam kui vastassugu. Ja mis siin pattu salata, tüdrukud on mulle ikka ja alati rohkem meeldinud kui poisid.), kes vahetundidel, aga tihtipeale ka tundide ajal minuga lobisemas käivad. Ära ei aja ma kedagi, kuid ikka on nii, et mõne tulekut ootan innukamalt ja suurema heameelega. Mõni on mulle armsam, mõni on mulle olulisem. Eks näis, mis saab, kui nad ükskord massiliselt hakkavad kooli lõpetama ja mina neid ega nemad mind enam igapäev ja võib-olla ehk ka mitte iialgi ei näe. Eks sellest suuremast enamusest pole muidugi suuremat kahju, aga need üksikud erilisemad ja lemmikumad... Mis nendest saab?
Igatahes tahtsin ma öelda, et aitäh, Viia, et täna läbi astusid ja saime natuke juttu puhuda. Ootasingi juba pikisilmi, millal sind jälle näen. Tegid mulle tõesti-tõesti väga rõõmu.
Tead, ka minul oli heameel vana tuttavat näha. Ohjah, kolmas kursus, varsti lendan minema, aga ära põe, külastamas hakkan ikka käima, nii sind ja kursajussi. 3 aastat on pikk aeg ja inimesed on armsaks saanud ja ei saa niisama lihtsalt hüljata.
VastaKustutaTäna läks edukalt, et koolist läbi hüpata sain. Mul oli see juba ammu plaanis, kuid täna lõppude lõpuks sain ära käidud. Terve päev on igatahes korda läinud. :)
Ja aitäh Sulle, et nii innukas kuulaja oled. Vähestele vanematele inimestele läheb korda see, kuidas noored oma elu elavad ja oma toimetusi korda saadavad.
Ju ma olen siis pisut lapsemeelne. Mul tuleb endast nii palju noorematega suhtlemine oluliselt paremini välja kui enamusel minutaolistel. Ja ma tunnen end nende seas hästi ja mugavalt ja mulle on tõesti huvitav, mis nendega juhtub ja kuidas neil läheb. Siinkohal ma pean muidugi silmas neid endast nooremaid, kes on mulle olulised ja keda ma enda sõpradeks loen.
VastaKustutaMõnikord on küll kahju sellest, et see sõprus (või enamaltjaolt siiski suhtlus) nii pinnapealseks jääb ja vaid kooliga piirdub. Nii omaks mind siiski ei peeta, et kaasata mind oma igapäevastesse toimetustesse. Vana olen ikkagi. Mõnega neist (nende kõige kallimatega) oleks tuttav ju pikemalt ja kauemgi, ehk koguni elu lõpuni.
Eks näis, mis saab ja mis edasi tuleb.
Oi musi, küll sa oled sentimentaalne. :)
VastaKustutaEi, teist sellist tõesti pole.
Minule on minu lapsed küll täpselt sama palju kallid, lihtsalt kohtlemine olgu ikka eakohane.
VastaKustuta