Talnas käidud nigu näuhti!

Nagu pealkirjast aru taipate, ma ikkagi käisin Tallinnas ära. Põrutasin siit reedel kella viiese rongiga minema ja siia pühaba õhta viiese rongiga sealt tagasi. Kuna ma juba ammu pole käinud ja autoga oleks nagunii poole kallim olnud ja ega bussiga ka odavalt ei saa, siis sõitsin esimeses klassi. Noh, et mugav ja WIFI ja seinakontaktid ja nii edasi. Minuga sama lauda jagasid kaks tibitädi. Noh, sellised 40-le lähenevad lakitud-kitkutud-värvitud naisdaamid, lapsega. Mitte päris sõbrannad, vaid jutu järgi otsustades kuskilt otsast töökaaslased, kes mitte esimest korda koos seda liini ei sõitnud. Need hakkasid peaaegu kohe restoranis pakutavat valget veini manustama ja olid kohale jõudes üsnapärislõbusad.

Pilt on võetud internetist.

A Musi juurde kohale jõudes selgus, et tema joob parajasti Nirtiga vahuveini. Otsekohe liituslin protsessiga, misläbi pooleliolev vahuveinipudel üsna pea tühjaks sai. Kohemaid tõivad nemad uue pudeli ja jõime veini edasi. Mis seal jutuks tuli ja millega meie seal (st põhiliselt nemad) hakkama said, seda ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Jäägu see meie omavaheliseks saladuseks. Aga muide, pidage nüüd silmas, et mina saladusi väga hästi pidada ei oska, nii et palun mind mitte pinnida.

Laupäeval me ei maganud kaua. 

Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Balti jaama. Külastasime Telliskivi täikat ja Balti jaama turgu. Täika on nagu täika, sellest ei oska ma midagi ilusat rääkida. Ja Balti jaama turgu teavad vist kõik. Sügisesele ajale vastavalt oli seal seekord rõhk sügisandidel, mitte rõivakaubal. Hämmastav, lihtsalt hämmastav, kuidas inimestel on oskus palju ühesuguseid seeni kokku korjata. Mina ei oska, minul on alati natuke ühte ja natuke teist ja natuke kolmandat. Ja nii edasi.

Päris õhtul käisime kolmekesi külas toredate inimeste DJ ja Linka pool. Lobisesime ühest ja teisest ja kolmandast, kuid põhiliselt arvutitest ja nutitelefonidest, sõime singi-juusturulle ja vahtrasiirupi-kreekapähkli jäätist. Muidugi võtsime tsipa alksi kah. Kella 12 paiku laekusime koju. Jah, tee peal vaatasime veel üle vähesed Tallinna linnatulede vahelt paistvad tähed.

Selline ongi Telliskivi täika

Ümarmajade selts ümarmaja reklaamimas

Pühapäeval me ei maganud kaua.

Ilm oli ilus ja soe. Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Schnelli tiigi. Vaatasime üle Schnelli staadioni. Patkuli treppidest läksime üles, tegime pisikese haagi üle Toompea, nägime Stenbocki maja ja restorani Olematu rüütel ning jõudsime Piip ja Tuut mängumajja. Olen sellest majast ju paljugi kuulnud, kuid ihusilmaga nägin mina seda esimest korda.

Mõningad atraktsioonid Schnelli staadionil

Vaade Toompealt, mis muu

Tore maja toreda personaliga, ja koogid on seal ka maitsvad, eriti kukeseene-toorjuustukook (minge proovige ise, soovitan!), kuid Tallinnale kohaselt kallivõitu.

Kook on juba otsas, kuid kohvi veel jätkub

Piip ja Tuut mängumaja kamin

Pärast käisime veel korra läbi Balti jaamast, haarasime kaasa mõned pitsategemiseks vajalikud produktid ja kamaka sinki minule koju kaasavõtmiseks (sigaodav on ikka seal see sink!)

Siis tegi Morgie pitsat ja mina tegin natuke tööd. Pitsa sai megamaitsev ja siis oligi käes aeg rongile minna. Rong jäi hiljaks ja perroon oli rahvast murdu täis. Mõtlesin algul juba otsa ringi pöörata, kuid õnnekks seda siiski ei teinud - esimeses klassis oli ruumi küllalt.

Kokkuvõtteks - Tartus on ikka parem kui Tallinnas. Vanasti mulle meeldis Tallinnas jalutada. Inimesi oli palju, kuid kõik olid ühesugused. Nüüd on seal enamus kõik mingid rikkurid. Terve vanalinn on ööd otsa täis kallid autosid, kallite praadide lõhnu ja inimesi, kes saavad endale lubada tundide kaupa kallites restoranides pidutsemist.

Aga Toompea müüri külge kasvab tasapisi mets.