Unenägudest

Minuga on reeglina niimoodi, et kui ma kõvasti ja korralikult magan, siis ma küll unenägusid näen, aga meelde need mulle ei jää. Teine lugu on siis, kui ma olen teadvusetuse ja ärkveloleku piiril, peaaegu ärkvel. Siis näen ka mõnikord unesid, need jäävad mulle meelde ja sedamööda, kuidas ma üles ärkan, saan unenägusid juhtida, kuni lõpuks olen liialt üleval, et seda teha. Kas kellegi teisega juhtub ka sedasi?

Igatahes oli lugu selline, et ma elasin koos Morgiega Annelinnas üürikorteris ja mind viis üks asi pisut endast välja ja ma unustasin ära, millises majas ma elan. Elasime kuskil Anne kaupluse kandis - seal, kus ma kogu oma lapsepõlve ja noorusajagi elasin - kant oli natuke sedamoodi, nagu ta tegelikultki on ja natuke nagu teistmoodi ka. Nii ma seal siis tiirutasin ja mõtlesin juba Morgiele helistada, et kus me siis õieti elame. Siis kohtasin aga ühte oma unenäo-tuttavat, vene meest, keda ma päriselus ei tunne. Ega ma enne ei teadnud, et olen temast und näinud. Nüüd poolunes meenus ta mulle.

Novot, töötasime me temaga koos koolis. See polnud TKHK, kus ma tegelikult töötan. See küll meenutab TKHK-d ja pisut ka kooli, kus mina lapsena käisin ja veel mõningaid koole, kuhu sattunud olen - ilmsi ja võibolla ehk ka meedias (Selles viimases pole ma kindel.). Nüüd mäletan, et olen seda kooli korduvalt ja korduvalt varemgi käinud. Üldse on kooliteema mu elu jooksul unedes palju figureerinud. Näiteks nooruses toimusid mu unelennud tihtipeale mu kodukoolis.

Aga kaldusin kõrvale. Igatahes jäi see venelane kuidagi oma sõrmest ilma. Mul on tunne, et see toimus eileöises unes peale seda, kui olin vaadanud filmi The Machinist. Nüüd täna siis põrkasin temaga kokku ja ta oli kangesti rõõmus mind nähes. Eks mina ikka ka. Vaatasin ta paranenud sõrmekönti - see polnud tal ainus, tal oli kokku seitse sõrme - ja küsisin kuidas tal läheb ja rääkisin, et elasin pool elu sealsamas kaks maja eemal (tegelt ka). Ja sel hetkel hakkas toimuma ärkamine, nii et mina hakkasin vestlust suunama (see toimus muidugi vene keeles ja vene keel tuli mul suurepäraselt välja), rääkides justkui tema eest ja muidugi enda eest ka. Ja üleval ma olingi.

Tartus tagasi

Eile poole kahest istusime rongi peale, kell kahe paiku hakkasime sõitma ja juba pool viis olime Tartus. Aga siin oli libe. Kakerdasime tasakesi kaubamajani. Jätsin Morgie ja Putuka sinna ja kihutasin ise Annelinna auto järele. Täitsa ühes tükis jõudsin kohale. Kuigi paar korda pidin käimise sekka üliäkilisi tantsuliigutusi viskama.

Autoga sõit läks igatahes palju libedamalt.

Kodu oli muidugi külm. Soojapuhur oli temperatuuri kenasti 8 kraadi peal hoidnud. Panin selle täisvõimsuse peale, kütsime pliiti, ahju ka jälle pliiti ja saimegi magamaminekuajaks normaalse kaheksateist kraadi.

Filmiteisipäev

Eile olime täitsa kodus. Käisin vaid nii palju väljas, et hommikukohvi peale piima tuua. Ega miinus kaksteist ei kisugi väga ringi koperdama.
Vaatasime päev otsa filme.

Mr. Popper's Penguins

"Mr. Popper on ärimees, kes mõtleb vaid oma karjäärile, kuid seda hetkeni, mil ta pärib kuus pingviini. Ärimees muudab oma korteri talviseks imedemaaks ja koos pingviinidega muutub ta elu tundmatuseni."

Täitsa lahe komöödia. Tüüpiline Jim Carrey, aga naerda sai küll.

Taken 2

"Bryan Mills läheb koos perekonnaga Istanbuli puhkusereisile ja kuigi tütre röövimise mälestused on veel värsked, jõuab saatus neile kiiresti järgi. Nimelt hakkab Türgis perekonda jälitama kamp kurjategijaid, mille eesotsas istub mees, kelle poeg röövis Bryani tütre ning selle käigus suri - nüüd on isa kättemaksu haudumas."

Üsna sama hea nagu esimene Taken. 

The Bourne Legacy

"Bourne'i saaga üks arhitekte, lavastaja-stsenarist Tony Gilroy  toob publiku ette uue peatüki sellest populaarsest agendilugude sarjast, mille senised filmid on kogunud maailma kinodest ligi miljard dollarit. Gilroy laiendab menukirjanik Robert Ludlumi poolt loodud Bourne'i universumit uue algupärase looga, tutvustades uut kangelast, kelle eluohtlik situatsioon on põhjustatud senise kolme filmi sündmustest."

Mitte nii hea kui kolm esimest Bourne'i filmi, kuid siiski aitab vaadata küll.

Thale

"Norra folkloor saab tõeluseks, kui Leo ja Elvis kohtuvad keldris Thalege. Tavaline koristustöö muutub võitluseks ellujäämise nimel, kui nad üritavad mõista, mis või kes on Thale."

Aga selle me jätsime pooleli. Ikka väga imelik film oli. Kaks koristusmeest mingi imeliku tüdruk-naisega keldris, vahepeale kaadreid tüdrukust metsas. Brr.

Man on a Ledge

"Nick Cassidy on endine politseinik, kes hülgas oma seadusesilma karjääri selle nimel, et hakata kurjategijaks. Täna õhtul aga leiab ta end Manhattanil ühe kõrgmaja akna taga, valmis hüppama. Peagi on kohale kutsutud politsei ning veidi hiljem SWAT ja tuletõrje, kelle ülesandeks eesotsas detektiiv Lydia Merceriga jõuda olukorra tagamaadeni.
Kõik näib lihtne ja Nick’i juhtum kõike muud kui keeruline. Ent nagu hea kompvek - lihtne šokolaadikate on kõigest algus ja tõeline maitseelamus tuleb ilmsiks alles siis, kui hambad sellesse sügavale sisse lüüa.
Man On A Ledge on pingeline thriller, mis kerib end lahti nagu lõngakera, minnes iga hetkega üha põnevamaks. Head etteasted ja üsna hea lugu teevad sellest mõnusa ajaviite, mida on hea vaadata koos meeldiva seltskonnaga või miks mitte ka üksi."

Äraaimatava süžeega, kuid siiski täiesti vaadatav.

Amelie

"Noor ja häbelik Amélie elab Pariisi südames – Montmartre’i linnaosas. Ta töötab kohvikus ettekandjana ning armastab teistele inimestele nende teadmata väikeseid heategusid teha. Tema elus ei ole juhtunud midagi erilist, välja arvatud lapsepõlv veidravõitu peres ning ema ootamatu surm, millest Amélie isa pole toibunud ka aastaid hiljem. Amélie elab üksi, kuid otsib armastust ja igatseb põnevate seikluste järele. Ühel päeval leiab ta oma korterist peidiku, mis sisaldab vana karpi endise üürniku lapsepõlvemälestustega. Ta otsustab asjad õigele omanikule tagastada. Suureks sirgunud poissi otsides kohtub ta Ninoga, armub ning hakkab mõistma, et tema võimuses on ka ise õnnelikuks saada."

Vana hea Amelie. Väga mõnusa kiiksuga film. 

Night at the Museum

"Larry Daley on New Yorgi loodusloomuuseumi uus öövaht, kelle arvates kõik selles majas pole päris nii nagu peaks. Koridorid täis metsikuid eelajaloolisi loomi, iidseid sõdalasi, Aafrika kiskjaid ja legendaarseid kangelasi ajaloost on otsekui tardunud. Aga kas ikka on? Larry kogeb juba esimesel ööl, et kui külastajad ja koristajad õhtul majast lahkuvad, algab tõeline seiklus, kui kõik muuseumi elanikud korraga ellu ärkavad ning õnnetul öövahil ei jää üle muud, kui püüda päikesetõusuni vastu pidada."

Hea!!

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Imede öö, ostude öö

Lõunakeskuse ostuööl nüüd kah käidud.

Enne käisin Annelinnas - viisin kassi ema juurde, see tahtis ka natuke aega kassipidaja olla. Pärast läksin Oskari poolt läbi, jõime ühed kohvid ja siis - Imede Ööle. Ega seal midagi ülipõnevat olnud - palju ostlevaid inimesi ja Väga Valju Muusikat. Küll aga ostavad inimesed igasugu kraami kokku... Eks ole - võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mina sain kätte oma kaks vajalikku pisiasja, mille oleks ka ilma igasuguse ostlemisööta endale hankinud. Läksime sinna pigem selleks, et mitte veeta üht järjekordset õhtut üksinda kodus.

Pmst oli tore. Kohtasin palju tuttavaid, teretamist ja tšautamist oli ikka üksjagu. Veetsime pisut aega Emm.-i ja ta õega. Viskasime pilgu liuväljalavale, kus süntesaatori taga seisis üks punases särgis mees ja tegi elektroonilist muusikat. (Oskar ütles selle kohta vist - lasermuusika?) Üldse ei liigutanud ennast. Noh, sõrmed võibolla liikusid, aga seda polnud kaugelt näha. Kümme tuhat inimest vahtis teda... Ei, tea kas neil oli ka huvitav vaadata? Pärast kuulsime Ott Leplandi, aga see karjus nii kõvasti, et mingit huvi polnud ligemalt vaatama minna. Nojah, ja bussipeatuse poolse ukse lähedal oli üks diskomees, kes laskis ilgelt kõvasti tümpsumuusikat. Mis paganama päralt peab see ostuööde muss alati nii kohutavalt vali olema?

Üks tore reklaam siia ka. (See pole eelneva jutuga mingil moel seotud.)

Aga meie maal on hea...

Tegin seoses tööga subtiitreid ühele mustlaste- ehk Romadeseriaalile. Film räägib Ameerikamaa romade raskest igapäevaelust. Muidugi pidin filmi ka ise üle vaatama.

Ei ole neil sugugi lihtne. Kombed ja tavad on sellel rahval tugevad ja vääramatud ning üksikisik nende vastu ei saa, samas pole aga nii mõnigi pole nendega rahul. Mustlased tohivad abielluda vaid teiste mustlastega, valged inimesed ehk gajid on nende jaoks keelatud, hoolimata tunnetest või meeldivusest.

Ja abiellub siis õnnetu roma naisega, kelle perekond talle välja valib. Naine võib küll alguses olla sale ja ilus, kuid sünnitab kiiresti hunniku lapsi ja muutub paksuks ja torisevaks mõrraks. Mees võib vabalt ringi liikuda, naine peab aga kodus istuma ja majapidamisega tegelema. Pole siis sugugi ime, et see elu teeb ta närviliseks. Keegi ei vaata viltu, kui mees klubides käib ja üheks või mitmeks ööks mõne mitteroma leiab. Seega - vallaline mees ei tohi gajidega lähemalt lävida, abielumees tohib. Naine aga peab truu olema. Mehed pole rahul, et naised on kurjad ja koledad, naised pole rahul, et mehed ringi litutavad. Kõik - nii mehed kui naised kurdavad, kuidas nad selle kõigega rahul ei ole, midagi muuta nad aga ei saa, sest siis võidakse romade hulgast välja visata. Seda kardavad vaesed mustlased aga hirmsat moodi. Vaat' sellest punktist mina aru ei saa. Ameerika on suur ja lai, no mingu siis mujale elama ja nautigu õnne mõne gajiga.

Seda polnud filmis mainitud, kas meesroma tohib naisromast lahutada või mitte. Karta on, et antud variant ei tule kõne alla.

Kõige hullem lugu on aga siis, kui mustlasmees peaks teise suguvõsa mustlasmehe naisega pattu tegema. See on väga suur tabu ja kui mustlaste kohus ehk kris seda tõestab, siis peab mees kas naise 25 0000 dollari eest endale ostma, maksma trahvi 10 000 dollarit või saama romade hulgast välja visatud. Jällegi on väljaheitmine kõige hullem asi, mis sündida võiks.

Küll eestlane olla on ikka uhke ja hää. Armasta aga keda tahad ja abiellu, kellega soovid ning keegi ei vaata sulle viltu ega kihuta oma rahva hulgast minema. St vahel vaadatakse ikka viltu ka, aga ainult natukene.

Indrek-poiss ja telliskivi

Kaks väga head filmi kahe päevaga.

Esiteks (vaadatud küll teisena) "Indrek". "See on lugu maapoisi Indrek Paasi kolmest aastast Tartus härra Mauruse eragümnaasiumis. Läbinud oma kogemustes tõdede ja valede keerulise labürindi, jõuab Indrek veendumusteni, mis sunnivad teda koolist lahkuma." Fantastiline - see film on nagu nõukaaja Eesti meesnäitlejate "Kes on kes". Kõik (no hea küll, peaaegu kõik) paremad meesnäitlejad ühes filmis koos. Ants Eskola, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Heino Mandri, Olev Eskola, Ilmar Tammu, Paul Laasik, Mihkel Smeljanski, Tõnu Mikiver, Enn Kraam, Juhan Viiding, Voldemar Panso, Rudolf Allabert. Jt. Kõigi nimesid enam ei mäletagi, näod vaid on tuttavad.

Film on hea. Tõesti hea. Viimati nägin seda võibolla 25 aastat tagasi, enam ei mäletanudki, kui hea see on. No ja muidugi need parimad kohad - Goethe ja Schilleri kukkumine, tassikõrvade murdmine jne jne. Imeline. Täiusest jäävad ainult värvid puudu. Või äkki ongi hea, et see film on must-valge?

Teine film on "Brick". Tõlkida võib nii 'Telliskivi' kui ka 'Heroiin'.

"See kaasaegne detektiivilugu leiab aset ühes California koolis. Film algab sellega, kuidas Brendan (Joseph Gordon-Levitt) saab närvilise kõne oma endiselt tüdrukssõbralt Emilylt (Emilie de Ravin), keda ta pole kaks kuud näinud. Tüdruk annab mõista, et on teinud kohutava vea seoses heroiiniga. Kõne lõppedes kihutab aga telefonikioskist mööda must masin, millest lendab tänavale suitsukoni…
Ei lähe kaua mööda, kuni Brendan leiab Emily laiba. Selle sünge ja ohtliku müsteeriumi lahendamise otsustab noormees oma ülesandeks võtta ja ta teeb seda külmaverelise nuhi kombel; teadmata, kui kaugele need niidiotsad välja viia võivad."
Tegelikult olen ma seda filmi juba korra vaadanud. Tol korral see suuremat muljet ei avaldanud. Eile õhtul aga oli ilmselt teine tähtede seis, sest seekord tundus film ülihea. Tegelikult on see peaaegu nagu klassikaline film-noir. Üksildane, peaaegu heidik koolipoiss seab kokku kavala plaani, kuidas jõuda tegelas(t)eni, kes on süüdi ta sõbranna tapmises ja talle kätte maksta. Seejuures nii, et  temale hiljem ühtegi kahtlusevarju ei langeks.
Joseph Gordon-Levitt on huvitav ja hea näitleja. Siia rolli sobib ta nagu rusikas sinnasamusesse.

Põnev fakt on see, et filmi tegemisele kulus vaid pool miljonit dollarit, sisse tõi see aga üle kahe miljoni.

Surnud, kes jalutavad

"Fight the Dead, Fear the Living"

See on üks hea sari. Ma ütleksin, et üks paremaid, mis praegu üldse jooksevad. (Kui muidugi "Touch" kõrvale jätta, aga see on praegu puhkusel.)

"Seriaal räägib loo zombi-apokalüpsise tagajärgedest. Grupp ellujääjaid reisivad mööda mahajäetud Ameerikat, otsides pidevalt uut magamisaset, et olla võimalikult kaugel neist inimsööjatest elavatest surnutest. Iga mööda läinud päev on nende jaoks kui õnnistus, iga hetk võib neid ees oodata ohtlik olukord ning iga nurgatagune võib saada neile saatuslikuks."

Kusjuures algus ehk esimene hooaeg pole midagi erilist. Alguses tundub, et see on kõigest üks järjekordne zombifilm, seekord lihtsalt pikemas kuues, seriaalivormis. Jällegi mingid ülesärganud laibad, kes koledat kurguhäält tehes ringi kõnnivad ja väheseid ellujäänuid nahka pista või vähemalt hammustada püüavad. Eks ta üldjoontes täpselt sedasi ongi. Ongi suurem osa (Ameerika) elanikkonnast, kes on ära zombistunud ja erinevad pisikesed inimkogukonnad, kes enamasti omavahel võitlevad, kuid mõnikord ka liituvad, et koos lihtsamini hakkama saada.

Mida edasi, seda huvitavamaks aga läheb, seda enam lugu kaasa haarab. Näitlejad on head ja tegelased elavad, huvitavad. Teise hooaja edenedes läheb lugu üha põnevamaks, justkui allamäge tormav lumepall. Narratiiv haarab kaasa, imeb endasse, paneb kaasa elama. Kuigi kohati on film liigagi verine, suisa räigevõitu (mehe jala maharaiumine otse kaadris või raseda naise lõhkilõikamine lapse elusana kättesaamiseks, tõsi küll, seda otse kaadris ei näidata), see siiski ei häiri, see käibki asja juurde. Elu ongi julm ja vastik ja sitane ja rõve. Eriti selline elu, mille juurde kuulub rohkem laipu kui inimesi. Muidugi on siin tegu jällegi ameeriklaste topeltmoraaliga - tapmist ja verd ja soolikaid VÕIB näidata, aga alastust EI VÕI näidata.

Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...

Haiglane

Terve eelmise nädala ja jupi üleeelmisestki oli tervis viletsavõitu. Ega midagi suurt hullu ju viga polnudki - ainult ihulihased valutasid ja väsimus ning nõrkus kimbutasid. Palavikku kui sellist polnud, digitermomeeter näitas kõige rohkem 36,93 kraadi. Tarvitasin ära mitu-setu pakikest gripiteed, teist samapalju tavalist teed ja ühe pipraviina. Õhtuti ja nädalavahetuseti ei teinud suurt midagi peale selili või poolamades lebamise.

Nüüd tundub justkui parem olevat. Eks vaatame, mis edaspidi kujunema hakkab.

Soola ja leiba ma ei viinud

Viisin hoopis purgitäie koduaia seeni. Kõik imestasid, et oo, kas tõesti oma aiast ja kiitsid, et küll on head seened. Olid tõesti.

Käisin ju eelmisel reedel Ange soolaleivapeol. Majja kolisid nad sisse juba septembrikuus, aga igasugu vormistamistega läks nii kaua, et alles möödunud nädalal sai maja päriselt nende omaks. Kohal olin mina ja paarkümmend inimest Muuseumist ja muidugi Ange lapsed mõnda aega.

Kuna oli mrdipäev, siis käisid ka mardisandid. Alguses, kui meid oli inimest viis, käisid kaks poissi. Need polnud asja väga tõsiselt võtnud, laul oli suhteliselt nigelalt selgeks õpitud, paar mõistatust esitasid ka, kuid vaatamata minu tungivale nõudmisele meile ka tantsida, nad seda siiski ei teinud. Pärast, kui meid oli natuke alla kümne, tulid neli tüdrukud. Need tegid ikka korralikult - laulsid, tantsisid ja küsisid mõistatusi. Rohkem meile mardisante ei tulnud, kuigi Ange oli end korralikult kommide ja metallrahaga varustanud. Tänaval küll marte nähti, kuid need olevat möödunud meist jooksujalu. Ei tea, kas pelgasid nii suurt rahvahulka? Ikkagi üle 20 inimese.

Pidu oli tore. Sai üle tüki aja jälle väga toredate inimestega koos olla ja viina visata ja süüa oli muidugi ka korralikult. Nagu alati, pidasid kõik end viisakalt üleval. Sai juttu puhuda ja oli muidu huvitav. Vaid ministeeriumi esindaja, kes oli samuti sinna kutsudtud, sai hullu tükiga hakkama. Aga sellest ma siin ei räägi.

Laupäeval aga tähistasin miilitsapäeva meie kooli turvamehega, kes oli siin minu lähedal objektil öövalves. Ta on ju vana miilits, lahkus organitest alampolkovnikuna. Oi, küll tal on jutte. Rääkis oma koputajatest ja kinnivõtmistest ja igasugu huvitavatest tüüpidest, keda on miilitsatöö ajal kohanud. Just nagu miilitsaseriaali vaataks või krimkat loeks. Ütlesin talle, et pangu kõik kirja ja avaldagu raamatuna, aga tema vastas, et ei saa - maha lüüakse. Kes teab, ehk ongi nii.

Päris püstolit sain ka katsuda. Kurbdusega pidin aga tõdema, et minust vist enam laskurit ei saa. No ei näe enam kirpu. Või õigemini näen küll, aga äärmiselt uduselt. Märklauda see-eest näen väga selgelt. Peaks teinekord järgi proovima.

Igapäevane ummik

Ulatub Ringtee ja Võru tänava ristmikust kuni raudteeni. Teisel pool raudteed läheb veel sama pikalt edasi. Mina liitun sellega siinpool raudteed, liigume ühises jadas 10 kuni 20 kilomeetrit tunnis, mõnikord ka seisatudes. Ja kuna räägitakse, et see ristmik valmib alles 2014, siis jätkub seda lusti veel kauaks.

Püha öö, ostuöö

Käisime Morgie ja Putukaga Tartu Prisma sünnipäeva ostuööl. Polnud ju keegi meist sellisel üritusel käinud, noh kaubamaja ostuööl ju muidugi, aga seal on teisiti - ansamblid mängivad ja muu meelelahutus. Nii läksime siis vaatama, mis toimub ja mõttega võimaluse korral ka mõned kõige tarvilikumad esmatarbeasjad võtta.

No oli ikka pull küll. Kõik parklad ja teeääred autodest pungil ja mõlemast poeuksest järjekorrad kaugele välja ulatumas nagu pikad inimkeeled. Rahvast oli nii palju, et Morgie nimetas seda "öölaulupeoks ilma viie Isamaalise lauluta" ja tegi ettepaneku laulma hakata. Laulmine jäi siiski ära, sest mul oli kuri kahtlus, et enamus rahvast ei võta viisi üles - olid ju kõik kangesti kurjalt ostlemisega ametis. Mõni inimene paistis küll asja ka vähem tõsiselt võtvat, kuid selliseid oli tõesti vähe.

Oi, küll osteti ikka palju kraami - nii mõnigi poodleja olid tegutsemas kogunisti kahe käruga korraga, mõlemad kuhjaga kraami täis. Osteti kõike ja palju. Eks poele oli see kindlasti kasulik päev st öö. Vaesed müüjad aga - kui poeuksed kella kahest kinni pannakse, ega nemad siis veel koju saa - see inimmass püsib seal veel paar tundi sees, enne kui kõik oma ostud sooritatud ja raha makstud saavad. Kassajärjekorras seisime ju oma pool tundi.

Autole lasksin mootori eelsoojenduse panna. Kalliks ta läks, aga nüüd ei pea vähemalt külmemast külmadel talveöödel käima kord-kaks veerand tunni kaupa mootorit soojendamas, et hommikul ikka auto käima ja koha pealt minema saaks. Bensiini peaks ka nüüd vähem kuluma. Küsimus on muidugi selles, et kas see asi ennast rahaliselt päris ära tasub, sest elektrit hakkab nüüd ju jällegi rohkem minema. Aga eks mugavus ja öörahu maksavad ka midagi.

Ukseservade ja vasaku tagatiiva roosteaugud tegin ka korda. Kõigepealt lihvisin suuremad konarused maha ja rooste enamvähem välja. Siis panin rooste-eemaldamise vedelikku, siis lihvisin veel ja panin jälle rooste-eemaldamise vedelikku. Siis katsin plekid roostet tõrjuva kruntvärviga, pahteldasin ja lihvisin enamvähem siledaks. Siis katsin kaks korda sinise auto parandusvärviga. Siis vahatasin ja hõõrusin kõige lõpuks autoõliga. Eriti ilus ja sile ei saanud - ma pole ju automaaler, aga kaugelt silma ei torka. Eks näis, kaua läheb, kuni rooste ennast jälle välja sööb. Varem või hiljem juhtub see ju nagunii, sest pleki sees ja all on ju rooste ikka alles.

Saingi nahaarsti kaudu bioloogilisele uuringule. Nüüd käin ühe korra nädalas nahakliinikus ennast süstimas, iga kord kaks süsti kõhunaha sisse. St et käin seal kliinikus ja süstin ennast ise. Eelmine kord, kui ravimikatsetuses osalesin, sain süstlad endale koju ja tegin kodus süsti, nüüd aga pean kohal käima ja kõike õe valvsa pilgu all tegema. Mul aga asi ju selge, nii et saan iga kord kiita, kui tubli ma olen ja kui hästi mul välja tuleb. Ju siis teistel ei kuku nii hästi välja. A mis seal ikka nii keerulist on - praegused süstlad on vanadega võrreldes ikka nii mugavad käsitleda ja nii teravate nõeltega, et iga kord ei tunnegi, kui süstal läbi naha tungib. Eelmine kord sain ikka päris kõvasti ja palju torkida, enne kui süsti tehtud saan.

Oma poolteist aastat saan seal käia, õnneks küll mitte päris kõik nädalad. Ihu on juba praegu, kolme süstimiskorra järel üsna ilus ja puhas, nii et kui kõik hästi läheb, on loota, et saan oma psoriaasist üsna tükiks ajaks vabaks.

Ilus asi

Peale kõiki neid peaaegu ümmargusi panni moodi nutitelefone, on see tulevane Microsofti nutikas nii meeldivalt kandiline. Ja kenasti mattmust. Kui ta muidugi tuleb sellisena välja.

Käisin dokki vaatamas

Oskar vedas mu üks õhtu kodust välja "Dokumentaalika" filmifestivalile. Genialistide klubis näidati dokumentaalfilme tuntud kirjanike, režissööride ja muusikute portreelugudega. Igal õhtul kaks filmi. Tol õhtul olid plaanis filmid Jack Kerouacist ja Charles Bukowskist. Pidime küll mõlemad ära vaatama, ent peale tööd koju sõites meenus veel viimasel hetkel, et tarvis selsinatsel päeval veel üks filmitöö ära teha. Seega pidin peale filmi koju tõttama, et veel kähku paar tunnikest tööd teha. Ei noh, film oli iseenesest päris lahe. Ega mina neist biitnikutest peale nimede suurt midagi ei tea. Nõndaps oli päris hea enda jaoks midagi uut avastada. Kui see filmi heli vaid nii ropult vilets poleks olnud... Suur hulk tekstist jäi lihtsalt täiesti arusaamatuks. Oskar vaatas muidugi mõlemad filmid ära ja teine olevat olnud ideaalse pildi ja heliga. Mis parata...

Enne filmi algust lasksin silmadel saalis ringi käia ja mida mina nägin... Kõigi nende mitmesaja inimesehulgas olin mina konkurentsitult kõige vanem kohalviibija. Ja ikka korralikult vanem - nii kümme-viisteist aastat. Lahe. Mulle see meeldib. Mina ei tunne ennast absoluutselt nii paljude (veidi kiiksuga, sest ega dokumentaalfilmihuvilisi noori pole just suur protsent elanikkonnast) noorte hulgas ebamugavalt. Pigem tunneksin end veidi vales taldrikus olevat peoloomade ja diskopepude seas.

Tagantjärele oleksin tegelikult tahtnud hoopis järgmise päeva dokumentaale näha - Roman Polanskist ja Stanley Kubrickust. Aga mis seal ikka. Eks läks nagu läks. Teinekord vaatan.

Ühest teisest blogist

Aga eks ta nii olegi. Tsiuvilksti ja läinud ta ongi.

Näljamängud vol. 3

Näljamängude teine raamat on mul nüüd juba mõni päev tagasi ära loetud. Ei oskagi mingit seisukohta võtta. Eks oli ju ikka huvitav ka. Aga samas, olles näinud esimest filmi ja pärast seda lugenud esimest raamatut, on kuidagi selline poolik tunne, nagu midagi oleks puudu. Tuleb muidugi film ära oodata ja vaadata aja siis peale seda proovida uuesti lugeda.

Põhimõtteliselt oli ju muidugi ikka huvitav. Lugu sellest, kuidas Katniss peale Näljamängusid püüab kohanduda oma uue eluga. Eluga, kus ei pea enam äraelamiseks päevast päeva tööd rabama ja vaeva nägema. Eluga, kus raha ja kõik sellega kaasnev on olemas ja kõike on nii palju, et jätkub endale ja alalõpmata näljastele sugulastelegi jagamiseks. Eluga, kus tuleb elada üksinda omaenda majas ja tulla toime selle üksielamise igavusega, kaaslasteks vaid naabermajades elavad endine konkurent, nüüdne "armastatu" Peeta ja endine mentor, joodik Haymitch. Kõik muutub, kui kuulutatakse välja uued Näljamängud, kus peavad osalema kõik veel elusolevad tribuudid.

Lihtne ja maitsev

Tänane söök sai nii hea, et pean seda lihtsalt maailmaga jagama. Nii maitsev, et pidin kähku süüa ahmides peaaegu kurku tõmbama ja ära lämbuma.

Triibu on tagasi

Morgie käis laupäeval pisut majade vahel ringi, et näha või kuulda Triibust mõnda jälge. Üks naabrimees siis ütles talle, et kuskil oli justkui kassi häälte kuulda. Lippasime siis kähku vaatama. Oligi ühes garaažis kuulda haledat kassi näugumist. Need naabrid aga parektiliselt ei käi siia. Õnneks aga elavad siin nende lapsed või midagi ja nendel on võtmed olemas. Oligi garaažis meie Triibu. Näugus õige haledalt ja püüdis esimese hooga ennast erinevate objektide alla peita. Sain ta siiski kätte ja võtsin sülle. Oli ikka kohutavalt kergeks jäänud selle 12 päevaga.

Aga muidu on täitsa terve ja kombes kass. Püüab vaid kogu aeg minu lähedal olla ja magab minu jalgade peal.

Hood, Robin Hood

"The untold story of how the man became the Legend."

Eks kõik teavad ju Lugu Lõbusast Robin Hoodist. Noh, seda lugu kangelasest, kes röövib rikastelt ja annab vaestele. Vaprast vibukütist, kes elab Sherwoodi metsas  rohelisse kalevisse rõivastatud lindpriidest sõpradega, kellest kõige tuntumad on Väike John ja vend Tuck. Kangelasest, kes võitleb paha Sherwoodi šerifiga ja kes ootab Jeruusalemmast tagasi head kuningas Lõvisüdant ja kes armastab neitsi Marioni. Noh, see pole see lugu. See on hoopis teine lugu.

Pühalt maalt naasva kuningas Richardi tapmisele järgnevas segaduses võtab lihtne sõjasulane Robin Longstride üle selleks hetkeks samuti surnud rüütel Loxley Robini nime ja koha ning läheb tema asemel Inglismaale tagasi. Kavatsedes küll vahetult peale Britanniasse jõudmist koos lähimate sõprade Väikese Johni ja teistega kohe nelja tuule poole kaduda, satub ta siiski Loxley Robini koju tema papa ja naise manu. Peale hetkelist kõhklust soovitab papa Robinil ametlikult tema poja asemele asuda, kuna inglismannide tolleaegsed seadused ette, et kui pole elusolevaid meessugulasi, läheb kogu varandus edasi riigile (või kirikule?) ja mehe naine on üleüldse mittekeegi, kellele pole mitte mõhkugi ette nähtud. Seega oleks peale vanamehe surma Marionile lihtsalt kinga antud ja kogu maa ja kraam nelja tuule poole pühitud.

Ühesõnaga. Marion asub kiirelt taadi poolele ja Robin võetakse kibekähku perekonda. Ei lähe palju aega, kui ta on sunnitud hakkama lindpriiks ja võitlema kõigi vaeste ja rõhutute eest. Jne. Jne.

Kole-kole, porine, räpane, halvasti rõivastatud , näljane aeg oli see. Mitte ainult lõbusal Inglismaal, vaid kõikjal üle terve Euroopa. Räpane, harimatu, kole ja porine aeg. Inimeste eluaeg oli lühike ja kõikjal möllasid katkud ja muud haigused, inimesed olid harimatud ja ebausklikud. Ja kas ma ütlesin, et see aeg oli väga porine? Kadunud ja unustatud oli enamvähem kõik, mis antiikajal ilusat ja kasulikku leiutatud.

Praegu on samasugune ajastu moslemitel. Nemad on praegusel, kahekümne esimesel sajandil samas keskajas, kus meie olime kolmeteistkümnendal-viieteistkümnendal sajandil. Aga neil on vähemalt siht silme ees, kuhu pürgida ja kes tahavad, saavad nii mõnestki sajandist üle hüpata.

Seitseteist

Harukordne juhus, sellist pole enne olnud, et 19. oktoobril oleks üle 17 kraadi sooja. Täpsemalt oli Tartus täna 17,2°C. Aga oli tegelikult ikka palav küll. Minul isiklikult oli kogemata kombel seljas sooja voodriga jope ja nahk oli seljas ikka päris märg.

Punasabad

"Courage has no color."

Eks mulle ole ikka meeldinud lendamisefilmid. Filmid lenduritest ja õhulahingutest ja kangelastegudest ja muidugi eriti filmid, kus näidatakse lennukeid. Mitte et ma kunagi lenduriks oleksin ihanud saada (kui mitte arvastada ühte pisukest ajavahemikku minu elust - ilmselt lasteaiapäevilt - mil ma unistasin kosmosnaudikssaamisest, aga see kihk läks õnneks kiiresti üle), aga lennukid ja eriti sõjalennukid on mind alati paelunud. Olen isegi väikesi plastmassist lennukimudeleid kokku kleepinud ja üle värvinud ja vesipiltidest logodega varustanud. Praegugi on paar tükki neid mul kuskil sahtlipõhjas.

Aga filmist. Tegemist on II maailmasõja ajal Tuskegee treeningprogrammi kuuluvate neegerpilootide õhueskadrilliga, keda kuidagi tõelistesse lahingutesse ei taheta lasta kuna "neegrid ei kõlba ju millekski ja ei saa millegagi hakkama, ammuks siis lendamise ja vaenlase hävitamisega." Kui kolonel A.J. Bullard Pentagonis nende eest kostmas käib ja nad oma isikliku vastutuse alal võtab, pääseb jää lõpuks liikuma ja mustanahalised saavad lahingusse.

Pildilisest küljest oli filmi lausa lust vaadata. Eriefektid on viimase peal. Nii ilusaid ja nii tõepäraseid ja nii palju arvutiga joonistatud lennukeid pole enne filmis näinud. Võimas on vaadata, kui sinine pilvetupsudega taevas on üleni lennukeid täis, neid on sadu ja sadu. Värvilised ja läikivad, et lausa lust vaadata. Lisaks muidugi veel kahurid ja laevad ja isegi auruveduriga rong, mis korralikult õhku lasti ja laiali pillutati. Äge. 
Peagi jõuab kätte see aeg, kui filme enam filmima ei pea, kõik tehakse arvutites valmis. Link.

Rongi õhkulendamise koht

Sisulise poole pealt midagi nii erilist ei ole. Keskpärane lugu, mis kulgeb üsna etteaimatavat rada mööda. Samas, ega midagi eriti hullu ka pole. Aitab vaadata küll ja naistele on lõpu poole ka üks pisarakiskumise koht.

Triibu, kus sa oled?

Täna hommikul sai täpselt nädal aega, kui me hommikul koos kodust väljusime. Mina tulin õhtul tagasi, aga sina mitte. Päev läks päeva järel, tõttasin peale tööd koju, lootes, et oled tagasi, aga ei midagi. Kurb on ilma sinuta. Kui sa seda loed, Triibu, siis tea, et ma ootan sind pikisilmi!! Tule koju!

No pasaran!

Toetame meedikute streiki!

Uusi sõpru tekib nagu seeni

Laura-Helena, Karoliine, Kita  ja  Kadri. Mariann. Merilin. Merily. Kirke, Ilona, Liina ning kaksikud Eilika ja Karmen. Veel üks "sugulane" Regina. Kristi. Helen. Kersti. Iga päev toob uusi tüdrukuid. Igaüks isemoodi huvitav ja tore. Aga omal on ka juba täitsa imelik. Mis asi see minus on, mis neid niimoodi minu juurde tõmbab? Eks ole ju poisse ka, kes minu juurde juttu ajama käivad, kuid kõik need on kas teise või kolmanda kursuse omad. Ja neid on vähe. Need ülesloetletud tüdrukud on kõik esimeselt kursuselt.

Tore aga, kui tullakse ja räägitakse. Kodus olen ma ju põhiliselt üksinda, siis ongi koolis mõnus priilt suhelda. Eks teised töökaaslased peavad mind vist imelikuks, et nõnda endast enam kui poole noorematega niimoodi kui võrdsetega suhtlen. Mina aga tunnen end nõndaviisi nooremana ja mulle meeldib, et ma oskan nendega niimoodi ühise keele leida. Ja neil on minuga huvitav. Nii on mulle öeldud. 

Seegi on meeldiv, kui mind tegelikust kümme aastat nooremaks peetakse. Tõsi-tõsi, mõned arvavad mind kolmekümne viie aastaseks. Vahva, kas pole? Küsisin siis huvi pärast, kui vana on minu paarimees, kes tegelikult minust paar aastat vanem on - viiskümmend öeldi olevat. :D

Läikiv asi on ilusam

Pesin ja vahatasin pühapäeval auto ära. Teen seda juba kolm aastat igal kevadel ja sügisel, vaid selle aasta kevadest sai nii ruttu suvi, et ei jõudnud seda teha. Enamus inimesi vist ei vahata oma autosid ja mitmed ütlevad, et asjast ei ole kasu. No ma ei tea. Samas, kui enne kriimulisest ja tuhmist autost saab sile ja läikiv iludus, millel veetilgad väikeste kuplikestena püsti seisavad, siis tundub, et mingi kasu sellest ikkagi on. Pisut aega ikka see vaha ilmastiku eest kaitseb. Kui mitte kevadeni välja, siis mõned kuud või vähemalt nädalad ikka. Ja kui mõnus sile ta käega üle libistades tundub...

Roostelaigud lihvisin ka pealt ära. Kasutasin rooste -eemaldajat, kruntisin ja pahteldasin. Nüüd ootab veel lihvimine ja värviparandus. Siis on pealt sile. Mis seespool toimub, see on kindlasti kole, aga sinna pole midagi parata. Selle vastu aitab ainult uste ja tagatiiva vahetus. Aga eks siis saab jälle lihvida-värvida.

"Müürilille" täika

Nädalavahetusel käisime täikal. Müümas, mitte ostmas. Tegelikult pidi hoopis Emm. sinna minema oma kõrvarõngaid müüma, aga kui Morgie kuulis, et taoline üritus Tartus toimub, pani ta kohe rattad liikuma ja sai omale ühe vabanenud koha.

Laupäeval 11:30 olime kohal, et ennast registreerida ja lauad saada ja kell 12 alustada, aga keda ei tulnud, oli Emm. Tuli hoopis tema sõnum, et ta on palavikus. Nii et siis seekord läks sedamoodi, et tema pidi seal algselt müümas olema ja olime hoopis meie. Pärast oli tal hirmus kahju küll, et tulla ei saanud.

Tartu Loomemajanduskeskus Kalevi tänav 13

Aga muidu oli täika nagu täika ikka, vahe vaid selles, et vana kola oli vähe. Ilm oli ilus, naised müüsid vanu ja vähem vanu riideid ja natuke käsitööd. Pooled lauad maja sees, pooled lauad maja ümber. Ilm oli ilus ja rahvast käis palju. Publikum ehk ostjaskond oli huvitav. Sellised natuke teistmoodi tšikid. Omapärased ja huvitavad ja natuke alternatiivsed. Natuke saime müüa ka, nii et Morgie jäi oma kulude-tuludega enam-vähem nulli.

Pärast tähistasime oma tohutut müügiedu Werneris. Väiksed kohvid ja Britta kook ja nii edasi.

Pmst oli natuke väsitav, aga päris huvitav päev. Paha muidugi, et Emm. tulla ei saanud. Aga eks järgmine kord...

Kelmikas

Liberté, égalité, fraternité

St kõik on võrdsed, kuid mõni on alati võrdsem. Alati ja igal pool on omad Robespierre'id ja Marat'd. Olgu tegemist inimühiskonna, poliitika, vangla või kassipoegade valimisega, ikka on mõni armsam ja omasem. Ka igale emale on mõni lastest kallim kui kõik teised.

 Ei ole minagi siin erandiks. Ja kuis ma saaksingi, olen ju minagi vaid nõder inimolend. Nagu ma juba ehk maininud olen, on mul koolis palju noori sõpru, kellega ma igapäevaselt rohkem või vähem suhtlen. Natuke on ka poisse, kuid enamuses on need tüdrukud (Mis parata, kui naissugu on, eriti selles eas, hakkajam ja jutukam kui vastassugu. Ja mis siin pattu salata, tüdrukud on mulle ikka ja alati rohkem meeldinud kui poisid.), kes vahetundidel, aga tihtipeale ka tundide ajal minuga lobisemas käivad. Ära ei aja ma kedagi, kuid ikka on nii, et mõne tulekut ootan innukamalt ja suurema heameelega. Mõni on mulle armsam, mõni on mulle olulisem. Eks näis, mis saab, kui nad ükskord massiliselt hakkavad kooli lõpetama ja mina neid ega nemad mind enam igapäev ja võib-olla ehk ka mitte iialgi ei näe. Eks sellest suuremast enamusest pole muidugi suuremat kahju, aga need üksikud erilisemad ja lemmikumad... Mis nendest saab?

Igatahes tahtsin ma öelda, et aitäh, Viia, et täna läbi astusid ja saime natuke juttu puhuda. Ootasingi juba pikisilmi, millal sind jälle näen. Tegid mulle tõesti-tõesti väga rõõmu.

Hiiumaa on kaugel, ent Hiina on kaugemal veel

Lugesin eile lehest uudist suurest kaklusest Hiina ma-ei-mäleta-mis tööstuse ühiselamus. Omavahel kaklesid 1200 inimest, kaklust kogunes vaatama 10 000 inimest ja kaklust lahutama toodi 5000 politseinikku. Minu kui eestlase jaoks kujuteldamatud mastaabid. Kuuendik Tartu linnast koos kaklemas-kaklust vaatamas-kaklust lahutamas. Pörgut, tervel Hiiumaalgi elab kõigest 10 000 inimest...

Puud ei lähe ise riita ka sundides * ehk vana auto, las roostetab

Eelmise nädalavahetusega sain oma puud ikkagi riita. Tegelikult isegi kahte ja täitsa üksi, ilma kõrvalise abita. Tubli tükk tööd oli, aga nüüd võib julgelt talvele vastu astuda.

Algul tegin veel selle vea, et püüdsin puuriida teha künkanõlvale, kus mul üle-eelmisest aastast veel riidaase on. Esimesed kärutäied läksid päris lihtsalt, aga niiske kasepuu on ikka seamoodi raske ja kuigi tegin suurema osa tööst vasaku käega, tundsin, et mu paremal, katkisevõitu käel on pisut raske sikutada. Polnud valus ega midagi, lihtsalt raske oli. Peale kuut kärutäit tundsin, et parem oleks töö katki jätta.

Järgmise päeva lõuna paiku hakkasin tundma, et käsi on rohkem katki kui enne. Loodetavasti ei venitanud ma oma luumurdu uuesti lahti, ent endisest valusam ja vähempainduvam on ta küll. Samal päeval läisin ja ostsin välja oma randmetoe, mille jaoks ma juba tol päeval paberi sain, kui viimati röntgenis käisin. Päris hea asi, kuigi ilma haigekassa toetava õlata päris kallis - mingi 42 eurot maksab see, mina tasusin vaid 5.40.

Sel nädalal käisin autoga ära automaalrist klassivenna juures, kes töötab firmas Automaaler. Peale pilgu pealeheitmist oli ta verdikt lühike - "Las roostetab!" Põhimõtteliselt on Sierral tarvis vahetada mõlemad uksed ja parem tagatiib. Kõik see kokku läheb kallimaks kui samasuguse auto ostmine. Nii et siis lasen roostetada ja ei hakka värvimisele raha raiskama ja sõidan, kuni auto sõidukõlbulik on. Lasen teha vaid selliseid töid, mis autoga sõitmist soodustavad.

Aga ilma naljata oleks tarvis abi taoliselt tüübilt, kes oskab vanu ja odavaid autosid uuemate ja kallimate vastu vahetada. Maksaksin ju ikka juurde ka. Point on aga ju selles, et kuigi Sierra on praegu täielikus sõidukorras ja väljanägemiselt ka enamvähem tip-top, siis nii see ju ei jää. Peagi pole temaga muud teha kui vanarauaks viia.

Reedel helistas mu nahaarst dr Kingo, hea inimene muide, ja kutsus mind esmaspäevaks enda juurde proove tegema/andma. Eile tehti kopsupilti ka. Kui proovid korras, saan bioloogilisele uuringule. St hakkan end jälle süstima - aasta otsa, brr!! - ja kui hästi läheb, siis saan oma psoriaasist lahti. Noh, tegelikult ma kahtlen, et päris lahti saan. Aga vähemalt on lootust aasta-paar puhta ihuga olla.
Aga see Maarjamõisa haigla on ikka mega - 540 arsti ja 1200 õde. Suurem osa Tartu täiskasvanud elanikest töötab vist seal.

* Uuemat sorti rahvatarkus Tartumaalt.

Lihtsalt ilus

Vargaid meil ei sallita

Nii suure kooli kohta on meil tähelepanuväärselt vähe vargaid. Õpib meil ju ikkagi tuhandeid lapsi. Eks kindlasti tühja-tähja kaob, aga kuna need on tõesti tühised asjad, siis neist lihtsalt ei teatata kellelegi. Kevadel kadusid ära küll ühed omaniku jutu järgi päris kallid saapad, aga need olid tal mitu nädalat või kuud ilma valveta riideruumis. Ja siis kadusid ära ühed natuke katkised tossud, aga need olid töökoja garderoobis lukustatava kapi peal, mitte kapi sees. Ja loomulikult kaob suvekuudeks kooli vedelema jäetud asju. Kõiksugu lohakile jäetud mobiiltelefonid tuuakse ikka garderoobi või infoletti.

Nüüd siis jäi üks tüdruk oma Nokia E5-st ilma. Käis koos sõbrannaga WC-s ja telefon jäi sinna maha. Kui mõne minuti pärast tagasi kiirustas, oli telefon juba läinud. Tüdruk tuli ja otsis meie turvamees Anatoli üles ja see organiseeris talle turvakaamera videote vaatamise. Sealt trükiti paar pilti välja ja näidati kooli peal. Nägin neid minagi, kuid kedagi ära ei tundnud - ikka tõsiselt viletsa kvaliteediga on need videod ja pildid.

Lõpuks tundis keegi ikka ära ühel pildil olevad kaks tüdrukut. Üks oli meie kooli oma ja teine noor, viieteistaastane kuskilt teisest koolist, kes juba mitmendat päeva meie juures tolknes, küll ühe, küll teise meie tüdrukuga. Oli veel kuskil uhkustanud oma uue riistvaraga. Siis läks netiavarustes kisa lahti, et igavene rott ja sõrmed vaja tal ära murda, siis enam ei varasta. No igatahes õhtuks viis see plika telefoni omanikule tagasi. SIM-kaardi oli ta juba katki murdnud ja ära visanud ning see tuli kinni maksta teisel tüdrukul. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Puud on hellad velled

Küttepuude hunnik on ikka maja kõrval. Väsimus on ikka veel suur ja tervis on ikka veel hõre ja 1 2 3 need puud virna küll ei lähe. Ega keegi ei viitsi tulla mulle puid kärutama? Kardan, et varsti läheb vihmale...

Talnas käidud nigu näuhti!

Nagu pealkirjast aru taipate, ma ikkagi käisin Tallinnas ära. Põrutasin siit reedel kella viiese rongiga minema ja siia pühaba õhta viiese rongiga sealt tagasi. Kuna ma juba ammu pole käinud ja autoga oleks nagunii poole kallim olnud ja ega bussiga ka odavalt ei saa, siis sõitsin esimeses klassi. Noh, et mugav ja WIFI ja seinakontaktid ja nii edasi. Minuga sama lauda jagasid kaks tibitädi. Noh, sellised 40-le lähenevad lakitud-kitkutud-värvitud naisdaamid, lapsega. Mitte päris sõbrannad, vaid jutu järgi otsustades kuskilt otsast töökaaslased, kes mitte esimest korda koos seda liini ei sõitnud. Need hakkasid peaaegu kohe restoranis pakutavat valget veini manustama ja olid kohale jõudes üsnapärislõbusad.

Pilt on võetud internetist.

A Musi juurde kohale jõudes selgus, et tema joob parajasti Nirtiga vahuveini. Otsekohe liituslin protsessiga, misläbi pooleliolev vahuveinipudel üsna pea tühjaks sai. Kohemaid tõivad nemad uue pudeli ja jõime veini edasi. Mis seal jutuks tuli ja millega meie seal (st põhiliselt nemad) hakkama said, seda ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Jäägu see meie omavaheliseks saladuseks. Aga muide, pidage nüüd silmas, et mina saladusi väga hästi pidada ei oska, nii et palun mind mitte pinnida.

Laupäeval me ei maganud kaua. 

Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Balti jaama. Külastasime Telliskivi täikat ja Balti jaama turgu. Täika on nagu täika, sellest ei oska ma midagi ilusat rääkida. Ja Balti jaama turgu teavad vist kõik. Sügisesele ajale vastavalt oli seal seekord rõhk sügisandidel, mitte rõivakaubal. Hämmastav, lihtsalt hämmastav, kuidas inimestel on oskus palju ühesuguseid seeni kokku korjata. Mina ei oska, minul on alati natuke ühte ja natuke teist ja natuke kolmandat. Ja nii edasi.

Päris õhtul käisime kolmekesi külas toredate inimeste DJ ja Linka pool. Lobisesime ühest ja teisest ja kolmandast, kuid põhiliselt arvutitest ja nutitelefonidest, sõime singi-juusturulle ja vahtrasiirupi-kreekapähkli jäätist. Muidugi võtsime tsipa alksi kah. Kella 12 paiku laekusime koju. Jah, tee peal vaatasime veel üle vähesed Tallinna linnatulede vahelt paistvad tähed.

Selline ongi Telliskivi täika

Ümarmajade selts ümarmaja reklaamimas

Pühapäeval me ei maganud kaua.

Ilm oli ilus ja soe. Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Schnelli tiigi. Vaatasime üle Schnelli staadioni. Patkuli treppidest läksime üles, tegime pisikese haagi üle Toompea, nägime Stenbocki maja ja restorani Olematu rüütel ning jõudsime Piip ja Tuut mängumajja. Olen sellest majast ju paljugi kuulnud, kuid ihusilmaga nägin mina seda esimest korda.

Mõningad atraktsioonid Schnelli staadionil

Vaade Toompealt, mis muu

Tore maja toreda personaliga, ja koogid on seal ka maitsvad, eriti kukeseene-toorjuustukook (minge proovige ise, soovitan!), kuid Tallinnale kohaselt kallivõitu.

Kook on juba otsas, kuid kohvi veel jätkub

Piip ja Tuut mängumaja kamin

Pärast käisime veel korra läbi Balti jaamast, haarasime kaasa mõned pitsategemiseks vajalikud produktid ja kamaka sinki minule koju kaasavõtmiseks (sigaodav on ikka seal see sink!)

Siis tegi Morgie pitsat ja mina tegin natuke tööd. Pitsa sai megamaitsev ja siis oligi käes aeg rongile minna. Rong jäi hiljaks ja perroon oli rahvast murdu täis. Mõtlesin algul juba otsa ringi pöörata, kuid õnnekks seda siiski ei teinud - esimeses klassis oli ruumi küllalt.

Kokkuvõtteks - Tartus on ikka parem kui Tallinnas. Vanasti mulle meeldis Tallinnas jalutada. Inimesi oli palju, kuid kõik olid ühesugused. Nüüd on seal enamus kõik mingid rikkurid. Terve vanalinn on ööd otsa täis kallid autosid, kallite praadide lõhnu ja inimesi, kes saavad endale lubada tundide kaupa kallites restoranides pidutsemist.

Aga Toompea müüri külge kasvab tasapisi mets.

Sõita või mitte sõita, selles on küsimus

Kas sõita täna õhtul Tallinna või mitte sõita? Tahaks ju musi juurde, aga tervis on vilets. Palavikku vist otseselt ei ole, aga nõrkus ja väsimus on suur. Autoga ma kindlalt ei jaksa seda maad sõita, 'tea kas rongisõidu peaksin vastu? Pärast jällegi musi ehk raviks ja poputaks? Muudest boonustest rääkimata.

Esialgu lähen igatahes töölt otse koju. Kella kolmest tulevad mõned puud. Pärast seda pikutan ja vaatan, mis saab. Õhtul läheb mitu rongi.

Kooliaeg, kas sa tuled juba?

Tegelikult on kooliaeg juba käes. ja teist nädalat juba. Aga ma ootasin seda juba mõnda aega ja loomulikult mitte sellepärast, et hirmsat moodi tööd rassima saaks hakata, vaid ikka oma paljude noorte sõprade pärast. Osasid neist igatsesin muidugi rohkem kui teisi. Alati on ju mõned võrdsemad kui teised. Loomulikult lootsin ma, et ka mind näha ihatakse.

Ja oligi nii. Kaks esimest päeva - kõik ju muidugi esimese päeva kursusejuhatajatundi tulla ei viitsinud ja tulid alles teisel päeval tundidesse - olid täis jällenägemisrõõmu ja positiivseid elamusi. Õhtuks oli suu ikka lausa kuiv ja väsinud - tarvis ju igaühega lobiseda ja uurida, kuidas nad oma suve veetsid ja vastata nende küsimustele ning rääkida oma suvest ja kukkumisest ja käe-jalavigastusest. Vahva igatahes.

Loomulikult olen ma juba uusi sõpru leidnud. Täitsa ... (huvitav, kummaline, vahva, tore, imelik - täida lünk), kuidas tüdrukud tulevad ja hakkavad mulle naeratama ja minuga lobisema. Selliseid poisse on ikka väga ja väga palju vähem. Igatahes tunnen ma nüüd Leilat, Mari-Liisi, Angetat, Sandrat ja Kärolini. Kahte viimast kutsun ma oma sugulasteks, sest Kärolini perekonnanimi on sama mis minul ja nad käivad Sandraga koguaeg kahekesi koos. Seda nüüd kõigest ühe nädalaga. Eks neid tuleb veel.

R.-i aga võin ilmselt oma sõprade hulgast maha kriipsutada - tema poiss (mees, nagu ta ise ütleb) ei lubavat tal minuga suhelda. Ise ütles. Poisi juuresolekul tohib ta mulle noogutada, kui poissi pole, võib mõne sõna öelda. Sellest mina küll aru ei saa. Peksab teda või mis? Ega ma ju ainus pole. Tal lubatakse üldse nüüd vähem suhelda. Kuidas saab inimene vabatahtlikult sellistele korraldustele alluda? Peagi hakatakse nii ju määrama, mida seljas kanda ja millal kodust väljas käia.

Laske siniraage niipalju kui te tahate

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

 Siiamaani polnud ma seda raamatut lugenud. Ise ka ei tea, mispärast. Võib-olla pelutas mind see pealkiri - mõtlesin ehk, et mis huvitavast saab ikka olla raamatus, kus räägitakse lindude laskmisest. Ja ega ausaltöelda ei kiskunud ka kaante vahele piiluma. Meil olemasolev 1964. aasta väljaanne XX Sajandi raamatu sarjas ei näe ju kuigi isuäratav välja ka.

No igatahes, kui ma siin kevade poole hakkasin suuremal hulgal klassikalisi filme vaatama, siis sattus teiste hulgas ka see film ette. Film haaras kaasa esimestest hetkedest, kuigi pealtnäha võiks ju arvata, et mis seal ikka erilist - must-valge ja vana ja mingitest lastest ja kohtumõistmisest mustanahalise üle. Aga ei. Kui film vaadatud, võtsin kindlaks otsuseks see ära tõlkida, et ka teised võiksid sellest elamusest osa saada. Nüüd on see siis tehtud ja tiitrid SubClubis olemas.

Nirksilm ja Atticus

""Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest. "

Mayella tunnistajapingis

Raamatu põhiteema on Tom Robinsoni süüdimõistmine Mayella Ewelli vägistamises. Neegrit kaitsma määratakse Atticus Finch. See paneb aga linna kihama, sest neegrid olid tolal alam klass ning inimesed ei mõista, miks valge mees on nõus teda kaitsma. Kuigi tunnistajate ütlused on kohati arusaamatud ja ei anna kindlaid vastuseid toimunu kohta ning puuduvad otsesed süütõendid, pigem näitavad tõendid, et Tom Robinson on süütu, mõistetakse ta siiski süüdi. Tegelikuks põhjuseks  pelgalt tema nahavärv. Kohtuprotsessi ajal langevad nii tema Atticus kui ka tema lapsed sõimu osaliseks,  sest Atticus julges mustanahalise eest välja astuda. Linnarahvas peab teda reeturiks ning on kogu Atticuse pere peale väga vaenulik.

Lapsed neegrite hulgas protsessi jälgimas

On ka kohalik linnalegend. Naabermajas elab mees, kes pole paarkümmend aastat uksest välja astunud, ainult vahest harva öösiti. Temast ei teata peaaegu midagi peale uskumatute kuulujuttude. Läbi lapsesilmade on see nagu õudusjutt. Koll Radley (nagu lapsed teda kutsuvad) on teismelisena noortejõukudega laamendamas käinud ja kolooniasse saatmise asemel valisid vanemad eluaegse koduaresti. Koll, täiskasvanud mees ja kõige üksildasem inimene planeedil, otsib lastega kontakti jättes neile salaja puuvõrasse kingitusi, sest nemad on ainsad kellega ta veel julgeks suhelda.

Lapsed piidlevad Kolli maja

Seened korvi 1 2 3! *

Kuna maja ümber juba kolme purgi jagu seeni korjatud ja eile päev otsa ning terve öö veel takkajärele vihma sadas, käisin täna metsas seenel. Või peaks ütlema seenil? Noh, igatahes käisin metsas seeni korjamas. Võtsin kümneliitrise punase pangi kaasa, kuigi ema hakkas ütlema, et see on liiga suur ja võtku ma väiksem sinine ämber. Jäin siiski endale kindlaks.

Nagu alati keerasin alguses enne "nõiamaja" elektriposti juurest künka otsa. Ega mul erilist lootust olnud, et sealt midagi saan. Algul tunduski suhteliselt lootusetu olevat, aga lõpuks sain veerand ämbrit siiski kokku.

Läksin siis nõiamajast mööda ja raiesmikust edasi ja on seda üllatust! Jälle mu lemmikmetsa vähemaks raiutud. No on ikka ahvid, ma ütlen! Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti enam kodu lähedal metsa, kus seenil käia. Metsaserv muidugi ka ära lagastatud - oksahunnikuid ja mahalangenud puid täis. Andis ikka koperdada seal oma vigase jalaga. No kas siis vaja sellist asja? Aga ei midagi. Sain ikka oma tavapäraseid väävel- ja kamperriisikaid, nööbi ja nööpnõelapea suurusi. Lisaks enneolematult palju (ja suuri) kukeseeni, muidugi pilvikuid ja puravikke. Kokkuvõteks sain ikka ämbri korralikult seeni täis.

Kodu juures käisin veel korra maja tagant läbi. Ja ennäe imet - maja taga sarapuu all männiriisikad kasvama hakanud. (Need on pildil need pisikesed kakaopruunid suure puraviku peal.) Esimest aastat - enne pole neid seal kunagi olnud. Vahva, veel üks seeneliik, mida kodust lahkumata korjata saab.

* Pealkirja laenasin Emmalt ja kohandasin. Ega ta ei pahanda.