Püha öö, ostuöö

Käisime Morgie ja Putukaga Tartu Prisma sünnipäeva ostuööl. Polnud ju keegi meist sellisel üritusel käinud, noh kaubamaja ostuööl ju muidugi, aga seal on teisiti - ansamblid mängivad ja muu meelelahutus. Nii läksime siis vaatama, mis toimub ja mõttega võimaluse korral ka mõned kõige tarvilikumad esmatarbeasjad võtta.

No oli ikka pull küll. Kõik parklad ja teeääred autodest pungil ja mõlemast poeuksest järjekorrad kaugele välja ulatumas nagu pikad inimkeeled. Rahvast oli nii palju, et Morgie nimetas seda "öölaulupeoks ilma viie Isamaalise lauluta" ja tegi ettepaneku laulma hakata. Laulmine jäi siiski ära, sest mul oli kuri kahtlus, et enamus rahvast ei võta viisi üles - olid ju kõik kangesti kurjalt ostlemisega ametis. Mõni inimene paistis küll asja ka vähem tõsiselt võtvat, kuid selliseid oli tõesti vähe.

Oi, küll osteti ikka palju kraami - nii mõnigi poodleja olid tegutsemas kogunisti kahe käruga korraga, mõlemad kuhjaga kraami täis. Osteti kõike ja palju. Eks poele oli see kindlasti kasulik päev st öö. Vaesed müüjad aga - kui poeuksed kella kahest kinni pannakse, ega nemad siis veel koju saa - see inimmass püsib seal veel paar tundi sees, enne kui kõik oma ostud sooritatud ja raha makstud saavad. Kassajärjekorras seisime ju oma pool tundi.

Autole lasksin mootori eelsoojenduse panna. Kalliks ta läks, aga nüüd ei pea vähemalt külmemast külmadel talveöödel käima kord-kaks veerand tunni kaupa mootorit soojendamas, et hommikul ikka auto käima ja koha pealt minema saaks. Bensiini peaks ka nüüd vähem kuluma. Küsimus on muidugi selles, et kas see asi ennast rahaliselt päris ära tasub, sest elektrit hakkab nüüd ju jällegi rohkem minema. Aga eks mugavus ja öörahu maksavad ka midagi.

Ukseservade ja vasaku tagatiiva roosteaugud tegin ka korda. Kõigepealt lihvisin suuremad konarused maha ja rooste enamvähem välja. Siis panin rooste-eemaldamise vedelikku, siis lihvisin veel ja panin jälle rooste-eemaldamise vedelikku. Siis katsin plekid roostet tõrjuva kruntvärviga, pahteldasin ja lihvisin enamvähem siledaks. Siis katsin kaks korda sinise auto parandusvärviga. Siis vahatasin ja hõõrusin kõige lõpuks autoõliga. Eriti ilus ja sile ei saanud - ma pole ju automaaler, aga kaugelt silma ei torka. Eks näis, kaua läheb, kuni rooste ennast jälle välja sööb. Varem või hiljem juhtub see ju nagunii, sest pleki sees ja all on ju rooste ikka alles.

Saingi nahaarsti kaudu bioloogilisele uuringule. Nüüd käin ühe korra nädalas nahakliinikus ennast süstimas, iga kord kaks süsti kõhunaha sisse. St et käin seal kliinikus ja süstin ennast ise. Eelmine kord, kui ravimikatsetuses osalesin, sain süstlad endale koju ja tegin kodus süsti, nüüd aga pean kohal käima ja kõike õe valvsa pilgu all tegema. Mul aga asi ju selge, nii et saan iga kord kiita, kui tubli ma olen ja kui hästi mul välja tuleb. Ju siis teistel ei kuku nii hästi välja. A mis seal ikka nii keerulist on - praegused süstlad on vanadega võrreldes ikka nii mugavad käsitleda ja nii teravate nõeltega, et iga kord ei tunnegi, kui süstal läbi naha tungib. Eelmine kord sain ikka päris kõvasti ja palju torkida, enne kui süsti tehtud saan.

Oma poolteist aastat saan seal käia, õnneks küll mitte päris kõik nädalad. Ihu on juba praegu, kolme süstimiskorra järel üsna ilus ja puhas, nii et kui kõik hästi läheb, on loota, et saan oma psoriaasist üsna tükiks ajaks vabaks.