Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...