Lehed

16 oktoober 2013

80 tassi näitus

Viimati, kui Eva lastega siin käis, mainisin talle, et mul on plaanis nädalavahetuseks Tallinnasse sõita ja tema võttis minult lubaduse, et käin ka tema pool ära. Ega tegelikult ma polnudki ju tal külas käinud. See tähendab - muidugi olin, aga mitte seal, kus ta praegu juba aastaid elab.

No sõitsingi siis reede õhtul rongiga Tallinnasse ja kui laupäeval Evaga ühendust võtsin, siis ütles ta, et tulgu me kella üheks Keilasse - temal seal näituse avamine. No eks me siis läksimegi Morgie ja Putukaga juba kell üksteist kodust ära, et uue elektrirongiga Keilasse sõita. Ma ju polnudki uue rongiga veel sõitnud ja ka Putuk ning Morgie olid seda rõõmu vaid ühe korra maitsnud.
Uus rong on mõnus küll. Ilus ja läikiv ja vaikne ja kiire. Ainult istmed pole minusuguse pika inimese jaoks mõeldud ja panevad selja valutama. Ei taha mõeldagi, mis saab, kui Tartu ja Tallinna vahel kurseerima hakkavates uutes diiselrongides peaksid samasugused istmed olema.
Vaikne linnake Keila
Putuk ja mina
Vahetult enne Harjumaa muuseumisse jõudmist jõudis Eva meile järele ja võttis auto peale. Kiisu oli tal ka kaasa, Poiss oli koju jäänud.
Tasse oli näitusel palju ja isegi mõned keraamikud olid saabunud. Noh, tegelikult oli sama näitus juba mitmendas asukohas. Eks kõik kaheksakümmend muidugi ei viitsinud kohale tulla.
Kaheksakümmend tassi
Vaatasime natuke muuseumi. Muljetavaldav muuseum. Minge ja vaadake ka. Tänapäeval on muuseumid nii põnevad ja kõike tohib kätega katsuda.
Putuk katsetab puidu hööveldamist
Näitusel käidud, sai maitsta näituse avamisele toodud head ja paremat. Vot mina aru ei saa, miks armastavad kunstnikud ja teadlased nii tulihaput veini ja eeldavad, et see ka tavainimestele peaks paitsema? Mina sellist juua ei suuda. Eks panime siis rõhku marmelaadile, juustule ja õuntele. Kuigi Kiisu keeldus algul marmelaadist kategooriliselt, otsustas ta seda hiljem maitsta. Putuk vist siiski loobus marmelaadist.
Kiisu ja Eva maiustavad juustuga
Näitus avatud, sõitsime Kloogale Eva poole. Natuke olime seal, kohvitasime, tegime veel ühte-teist (näiteks pügasime natuke jänest, lobisesime minu tädiga, kes elab kõrvalmajas ja suhtlesime naabrilastega).
Kiisu ja Toto
Peagi pakkus Eva, et sõidame Paldiski sadamasse. Sõitsimegi. Polnud ju me sealgi käinud. Poiss otsustas jälle koju jääda, Kiisu aga tuli meiega kaasa. Seda parem - autos ju viis kohta.
Putuk
 Rand oli ilus, päikeseloojang kaunis. Vaid ilm kippus jahedaks ja nii me seal kaua ei viibinud. Tagasiteel Kloogale käisime läbi veel Pakri tuulepargist. Isiklikult mina polnud neid tuulikuid veel oma ihusilmaga näinud, rääkimata käega katsumisest. Päris jube on seal all olla, kui üheksakümnemeetrise läbimõõduga propelleri labad tulevad vuhh! ja vuhh! ülevalt alla otse sinu suunas.
Ta on ikka suur küll
Nojah. Pärast olime veel mõned tunnid Eva pool. Jõime kohvi, sõime ribi, vaatasime lastega Supervarga multifilmi, Eva kinkis Morgiele osa oma keraamikast ära, mina viskasin kõrvalmajas oma onuga paar pitsi viina ja viimase rongiga sõitsime Tallinnasse tagasi. Vaene Kiisu hakkas lausa nutma, kui olime oma lehvitamised ära lehvitanud ja rong liikuma hakkas.

Järgmisel päeval käisime veel Morgie ja Putukaga täditütre pool. Kohvid-värgid-jutuajamised. Ja nii edasi.
Õhtuks olin jälle omas kodus.

PS. Praktiliselt kõik selle postituse pildid on Morgie tehtud.
PPS. Kui mõni peaks tahtma Eva keraamikat osta, siis pilte näeb tema Facebooki leheküljelt - nimeks on Eva Berg. Ühendust võib võtta minu kaudu. Facebookis ta tihti ei käi.
Panen siia ühe näidise ka.
PPPS. Ah, meenus. Tagasiteel Paldiskist Kloogale käisime Eva ettepanekul läbi veel selle tüdruku poolt, kes tal siin suvel kaasas oli ja kelle ma endale tahtsin jätta. Sain teda taas korra kallistada ja tema emaga juttu ajada. Tore ema ja ilus kodu.

6 kommentaari:

  1. Anonüümne16/10/13 22:31

    Ilusad meeleolukad pildid, ilusad meeleolukad inimesed, rääkimata jänesest:)

    VastaKustuta
  2. Jäneselt lõikasime nats pulstunud karvatutte ära, seda tööd üksinda teha ei oleks saanud. Sarnaselt pulstunud, nagu pärsia kassil, ainult vähem. Teda tuli kahe käega kindlas haardes hoida, siis püsis rahulik - niipea, kui natuke haare lõdvenes, andis jänes tagajalgadega ja tahtis plehku pista.
    Ma sain jah kõvasti kraami, täitsa piinlik hakkas lõpuks.

    VastaKustuta
  3. Jah, veristas su korralikult ära.

    VastaKustuta
  4. St jänes ikka. Muidu mõtlevad veel, et keegi teine.

    VastaKustuta
  5. :D Ei, Eva mind ei veristanud.
    Samas need tema peekrid on küll nagu verepeekrid, heas mõttes. Ma ikka vaatan, et need sobiksid meile muuseumi kassasse müüki, ja üldse tema punased asjad. Kuidas seda orgunnida, peab mõtlema.

    VastaKustuta
  6. On jah nagu verd üle ääre läigatatud.

    VastaKustuta