Et oleks ikka huvitav!

Eile hommikul asutasin ennast tööle minema nagu tavaliselt. Elektrit polnud, nii et kohvivett tegin pliidi peal ja koperdasin pimedas, kuni lõpuks istusin masinasse ja hakkasin sõitma ja viimasel hetkel, mida ma näen! - enne külavaheteele sõitmist paistavad laternate valguses rippuvad traadid. Egas midagi, mootor seisma ja ronisin välja, et lähemalt kaeda. Ja ena imet - ongi posti otsast elektrijuhtmed maas ja lähevad mööda maapinda tahapoole, meist mööda. Seal aga naabrimehe mänd risti üle tee kukkunud. Aga elektrijuhtmed kulgevad meil ju just piki teed, nii et puu oli need ilusasti maha rebinud ja endale ümbergi kerinud.

Nuputasin hetke ja siis mõtlesin, et prooviks pika tokiga - no kurat teab, ähk on raisad voolu all! - juhtmed niipalju eest ära tirida, et saaks autoga läbi sõita. Mõeldud-tehtud! Aga essugi, nii kui hakkasin juhtmeid liigutama, käisid need üksteise vastu ja hakkasid sädemeid loopima. Prrovisin teisest otsast, ikka sama lugu. Jätsin siis selle tegevuse katki.

Selle aja peale sõitsid ka venelastest naabrimehed autoga ligi, et tööle sõita. Ei saanud nemadki mööda, põrutasid hoopis tagasi, et ringiga metsa kaudu linna poole liikuda. Minul aga valikut polnud, kerisin koju tagasi.

Tööle läksin hoopis bussiga. Enne veel teavitasin muidugi Eesti Energiat. Tunnise hilinemisega olin ikkagi tööl.

Päev otsa mõtlesin, kuidas ma koju saan ja mis pilt mulle seal avaneda võib. Kas on juhtmed veel maas? Või on ehk üles riputatud? Kas on elekter tagasi või veel pole? Koduteed sammudes mõtlesin ka, kas on või ei ole? Kas on või pole mitte? Tee läheb kaarega kah, ei näe kurašk! No lõpuks, kui silmad posti ja traate nägema ulatusid, siis langes lahmakas südamelt - traadid posti otsas, vähemalt saan järgmisel päeval normaalselt tööle sõita. Läksin veel natuke ja ennäe! ka õuetuli põleb kenasti. Tähendab elekter ka majas.

Vot niisugune lugu juhtus peale pühapäevaöist tormi. Reedel on järgmine torm tulekul.

Soovin teile kõigile, et te elaksite huvitaval ajal!