Jookseme vahel pargis paljajalu

Sattusin vaatama filmi Barefoot in the Park - Paljajalu pargis.

Algselt Broadway näidend, mille kirjutanud Neil Simon (no kes siis Neil Simonit ei tea?), peaosades Robert Redford ja Elizabeth Ashley. Näidend oli Broadway lavalaudadel tervelt neli aastat järjest (1530 etendust), olles seeläbi Simoni edukaim näidend. 1967 seadis Neil Simoni näidendi filmiks, peaosas jällegi Robert Redford, ja Jane Fonda. Esialgu sooviti Redfordi partneriks Natalie Woodi, kuid tema pidas paremaks aja veidikeseks maha võtta.

Corrie Bratter ja Paul Bratter on värskelt abiellunud. Peale tormilist kuuepäevast mesinädalat hotellisviidis saavad nad esimese päris oma kodu, nad kolivad New Yorgi elamu kõige ülemise korruse pisikesse korterisse. Nelja päeva vältel õpivad Corrie ja Paul elama nagu "paar", olles sealjuures silmitsi igapäevaste tõusude ja mõõnadega. Paul on konservatiivne noor advokaat, Corrie reibas ja mänguhimuline noor naine. Corrie soovib, et Paul muutuks muretumaks, et ta näiteks jookseks "paljajalu pargis.

Mulle täitsa meeldis ja kohati sai ikka täitsa valju häälega naerda ka. Aga eks Neil Simoni vaatamine ongi alati kindla peale välja minek, kui soovid mingit lahedat ajatut komöödiat vaadata. Robert Redford sobis rolli nagu rusikas sinnasamusesse ja kuigi Jane Fonda pole mulle kunagi väga peale läinud, siis siin filmis oli ta küll kena ja noor ja sire ja täitsa vaadatav. Lisaks veel mõned huvitavad kõrvalrollid nagu Corrie ema - näitleja Mildred Natwick esitati 1968 kõrvalosatäitja Oscarile - ja pööningukorteri vanamees, kelle uks oli üüri mittemaksmise tõttu lukku pandud ning kes oma korterisse saamiseks noorpaari akent kasutas, veel telefonimontöör ja vana kuller-pakikandja.