Oskar vedas mu üks õhtu kodust välja "Dokumentaalika" filmifestivalile. Genialistide klubis näidati dokumentaalfilme tuntud kirjanike, režissööride ja muusikute portreelugudega. Igal õhtul kaks filmi. Tol õhtul olid plaanis filmid Jack Kerouacist ja Charles Bukowskist. Pidime küll mõlemad ära vaatama, ent peale tööd koju sõites meenus veel viimasel hetkel, et tarvis selsinatsel päeval veel üks filmitöö ära teha. Seega pidin peale filmi koju tõttama, et veel kähku paar tunnikest tööd teha. Ei noh, film oli iseenesest päris lahe. Ega mina neist biitnikutest peale nimede suurt midagi ei tea. Nõndaps oli päris hea enda jaoks midagi uut avastada. Kui see filmi heli vaid nii ropult vilets poleks olnud... Suur hulk tekstist jäi lihtsalt täiesti arusaamatuks. Oskar vaatas muidugi mõlemad filmid ära ja teine olevat olnud ideaalse pildi ja heliga. Mis parata...
Enne filmi algust lasksin silmadel saalis ringi käia ja mida mina nägin... Kõigi nende mitmesaja inimesehulgas olin mina konkurentsitult kõige vanem kohalviibija. Ja ikka korralikult vanem - nii kümme-viisteist aastat. Lahe. Mulle see meeldib. Mina ei tunne ennast absoluutselt nii paljude (veidi kiiksuga, sest ega dokumentaalfilmihuvilisi noori pole just suur protsent elanikkonnast) noorte hulgas ebamugavalt. Pigem tunneksin end veidi vales taldrikus olevat peoloomade ja diskopepude seas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar