Tegelikult on kooliaeg juba käes. ja teist nädalat juba. Aga ma ootasin seda juba mõnda aega ja loomulikult mitte sellepärast, et hirmsat moodi tööd rassima saaks hakata, vaid ikka oma paljude noorte sõprade pärast. Osasid neist igatsesin muidugi rohkem kui teisi. Alati on ju mõned võrdsemad kui teised. Loomulikult lootsin ma, et ka mind näha ihatakse.
Ja oligi nii. Kaks esimest päeva - kõik ju muidugi esimese päeva kursusejuhatajatundi tulla ei viitsinud ja tulid alles teisel päeval tundidesse - olid täis jällenägemisrõõmu ja positiivseid elamusi. Õhtuks oli suu ikka lausa kuiv ja väsinud - tarvis ju igaühega lobiseda ja uurida, kuidas nad oma suve veetsid ja vastata nende küsimustele ning rääkida oma suvest ja kukkumisest ja käe-jalavigastusest. Vahva igatahes.
Loomulikult olen ma juba uusi sõpru leidnud. Täitsa ... (huvitav, kummaline, vahva, tore, imelik - täida lünk), kuidas tüdrukud tulevad ja hakkavad mulle naeratama ja minuga lobisema. Selliseid poisse on ikka väga ja väga palju vähem. Igatahes tunnen ma nüüd Leilat, Mari-Liisi, Angetat, Sandrat ja Kärolini. Kahte viimast kutsun ma oma sugulasteks, sest Kärolini perekonnanimi on sama mis minul ja nad käivad Sandraga koguaeg kahekesi koos. Seda nüüd kõigest ühe nädalaga. Eks neid tuleb veel.
R.-i aga võin ilmselt oma sõprade hulgast maha kriipsutada - tema poiss (mees, nagu ta ise ütleb) ei lubavat tal minuga suhelda. Ise ütles. Poisi juuresolekul tohib ta mulle noogutada, kui poissi pole, võib mõne sõna öelda. Sellest mina küll aru ei saa. Peksab teda või mis? Ega ma ju ainus pole. Tal lubatakse üldse nüüd vähem suhelda. Kuidas saab inimene vabatahtlikult sellistele korraldustele alluda? Peagi hakatakse nii ju määrama, mida seljas kanda ja millal kodust väljas käia.
Suht nõme on selline keelamine ju. Ei tohi tolle ja tollega suhelda?! Suht imelik minu jaoks.
VastaKustutaAga mina suhtlen Sinuga ikka edasi, sellepärast muretsema ei pea :)
Sa pole ainus, kes selle asja kohta nõnda arvab.
VastaKustutaAitäh, Viukz. Ootangi, millal end jälle näole annad.
Keskkooliaegne südamesõbranna ei kutsunud mind oma pulma, sest tema mees ei lubanud. Sain üldse juhuslikult teada, et ta abiellub. Teine keskaaegne sõbranna elab siinsamas linnas ja tema mees ei luba kah minuga suhelda, tänaval möödume üksteisest nii, et naeratame ja noogutame, see on kõik.
VastaKustutaNii et leidub selliseid mehi, kes keelavad, ja selliseid naisi, kes kuuletuvad. Ja neid pole teps mitte vähe. Kurb ju!
Kurb neh.
VastaKustutaPõlgan säherdusi mehi. Nõrgad ja madalad inimesed.
VastaKustuta