Vargaid meil ei sallita

Nii suure kooli kohta on meil tähelepanuväärselt vähe vargaid. Õpib meil ju ikkagi tuhandeid lapsi. Eks kindlasti tühja-tähja kaob, aga kuna need on tõesti tühised asjad, siis neist lihtsalt ei teatata kellelegi. Kevadel kadusid ära küll ühed omaniku jutu järgi päris kallid saapad, aga need olid tal mitu nädalat või kuud ilma valveta riideruumis. Ja siis kadusid ära ühed natuke katkised tossud, aga need olid töökoja garderoobis lukustatava kapi peal, mitte kapi sees. Ja loomulikult kaob suvekuudeks kooli vedelema jäetud asju. Kõiksugu lohakile jäetud mobiiltelefonid tuuakse ikka garderoobi või infoletti.

Nüüd siis jäi üks tüdruk oma Nokia E5-st ilma. Käis koos sõbrannaga WC-s ja telefon jäi sinna maha. Kui mõne minuti pärast tagasi kiirustas, oli telefon juba läinud. Tüdruk tuli ja otsis meie turvamees Anatoli üles ja see organiseeris talle turvakaamera videote vaatamise. Sealt trükiti paar pilti välja ja näidati kooli peal. Nägin neid minagi, kuid kedagi ära ei tundnud - ikka tõsiselt viletsa kvaliteediga on need videod ja pildid.

Lõpuks tundis keegi ikka ära ühel pildil olevad kaks tüdrukut. Üks oli meie kooli oma ja teine noor, viieteistaastane kuskilt teisest koolist, kes juba mitmendat päeva meie juures tolknes, küll ühe, küll teise meie tüdrukuga. Oli veel kuskil uhkustanud oma uue riistvaraga. Siis läks netiavarustes kisa lahti, et igavene rott ja sõrmed vaja tal ära murda, siis enam ei varasta. No igatahes õhtuks viis see plika telefoni omanikule tagasi. SIM-kaardi oli ta juba katki murdnud ja ära visanud ning see tuli kinni maksta teisel tüdrukul. Nii et lõpp hea, kõik hea.