Näljamängude teine raamat on mul nüüd juba mõni päev tagasi ära loetud. Ei oskagi mingit seisukohta võtta. Eks oli ju ikka huvitav ka. Aga samas, olles näinud esimest filmi ja pärast seda lugenud esimest raamatut, on kuidagi selline poolik tunne, nagu midagi oleks puudu. Tuleb muidugi film ära oodata ja vaadata aja siis peale seda proovida uuesti lugeda.
Põhimõtteliselt oli ju muidugi ikka huvitav. Lugu sellest, kuidas Katniss peale Näljamängusid püüab kohanduda oma uue eluga. Eluga, kus ei pea enam äraelamiseks päevast päeva tööd rabama ja vaeva nägema. Eluga, kus raha ja kõik sellega kaasnev on olemas ja kõike on nii palju, et jätkub endale ja alalõpmata näljastele sugulastelegi jagamiseks. Eluga, kus tuleb elada üksinda omaenda majas ja tulla toime selle üksielamise igavusega, kaaslasteks vaid naabermajades elavad endine konkurent, nüüdne "armastatu" Peeta ja endine mentor, joodik Haymitch. Kõik muutub, kui kuulutatakse välja uued Näljamängud, kus peavad osalema kõik veel elusolevad tribuudid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar