Lehed

19 oktoober 2012

Hood, Robin Hood

"The untold story of how the man became the Legend."

Eks kõik teavad ju Lugu Lõbusast Robin Hoodist. Noh, seda lugu kangelasest, kes röövib rikastelt ja annab vaestele. Vaprast vibukütist, kes elab Sherwoodi metsas  rohelisse kalevisse rõivastatud lindpriidest sõpradega, kellest kõige tuntumad on Väike John ja vend Tuck. Kangelasest, kes võitleb paha Sherwoodi šerifiga ja kes ootab Jeruusalemmast tagasi head kuningas Lõvisüdant ja kes armastab neitsi Marioni. Noh, see pole see lugu. See on hoopis teine lugu.

Pühalt maalt naasva kuningas Richardi tapmisele järgnevas segaduses võtab lihtne sõjasulane Robin Longstride üle selleks hetkeks samuti surnud rüütel Loxley Robini nime ja koha ning läheb tema asemel Inglismaale tagasi. Kavatsedes küll vahetult peale Britanniasse jõudmist koos lähimate sõprade Väikese Johni ja teistega kohe nelja tuule poole kaduda, satub ta siiski Loxley Robini koju tema papa ja naise manu. Peale hetkelist kõhklust soovitab papa Robinil ametlikult tema poja asemele asuda, kuna inglismannide tolleaegsed seadused ette, et kui pole elusolevaid meessugulasi, läheb kogu varandus edasi riigile (või kirikule?) ja mehe naine on üleüldse mittekeegi, kellele pole mitte mõhkugi ette nähtud. Seega oleks peale vanamehe surma Marionile lihtsalt kinga antud ja kogu maa ja kraam nelja tuule poole pühitud.
Ühesõnaga. Marion asub kiirelt taadi poolele ja Robin võetakse kibekähku perekonda. Ei lähe palju aega, kui ta on sunnitud hakkama lindpriiks ja võitlema kõigi vaeste ja rõhutute eest. Jne. Jne.

Kole-kole, porine, räpane, halvasti rõivastatud , näljane aeg oli see. Mitte ainult lõbusal Inglismaal, vaid kõikjal üle terve Euroopa. Räpane, harimatu, kole ja porine aeg. Inimeste eluaeg oli lühike ja kõikjal möllasid katkud ja muud haigused, inimesed olid harimatud ja ebausklikud. Ja kas ma ütlesin, et see aeg oli väga porine? Kadunud ja unustatud oli enamvähem kõik, mis antiikajal ilusat ja kasulikku leiutatud.
Praegu on samasugune ajastu moslemitel. Nemad on praegusel, kahekümne esimesel sajandil samas keskajas, kus meie olime kolmeteistkümnendal-viieteistkümnendal sajandil. Aga neil on vähemalt siht silme ees, kuhu pürgida ja kes tahavad, saavad nii mõnestki sajandist üle hüpata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar