Punasabad

"Courage has no color."

Eks mulle ole ikka meeldinud lendamisefilmid. Filmid lenduritest ja õhulahingutest ja kangelastegudest ja muidugi eriti filmid, kus näidatakse lennukeid. Mitte et ma kunagi lenduriks oleksin ihanud saada (kui mitte arvastada ühte pisukest ajavahemikku minu elust - ilmselt lasteaiapäevilt - mil ma unistasin kosmosnaudikssaamisest, aga see kihk läks õnneks kiiresti üle), aga lennukid ja eriti sõjalennukid on mind alati paelunud. Olen isegi väikesi plastmassist lennukimudeleid kokku kleepinud ja üle värvinud ja vesipiltidest logodega varustanud. Praegugi on paar tükki neid mul kuskil sahtlipõhjas.

Aga filmist. Tegemist on II maailmasõja ajal Tuskegee treeningprogrammi kuuluvate neegerpilootide õhueskadrilliga, keda kuidagi tõelistesse lahingutesse ei taheta lasta kuna "neegrid ei kõlba ju millekski ja ei saa millegagi hakkama, ammuks siis lendamise ja vaenlase hävitamisega." Kui kolonel A.J. Bullard Pentagonis nende eest kostmas käib ja nad oma isikliku vastutuse alal võtab, pääseb jää lõpuks liikuma ja mustanahalised saavad lahingusse.

Pildilisest küljest oli filmi lausa lust vaadata. Eriefektid on viimase peal. Nii ilusaid ja nii tõepäraseid ja nii palju arvutiga joonistatud lennukeid pole enne filmis näinud. Võimas on vaadata, kui sinine pilvetupsudega taevas on üleni lennukeid täis, neid on sadu ja sadu. Värvilised ja läikivad, et lausa lust vaadata. Lisaks muidugi veel kahurid ja laevad ja isegi auruveduriga rong, mis korralikult õhku lasti ja laiali pillutati. Äge. 
Peagi jõuab kätte see aeg, kui filme enam filmima ei pea, kõik tehakse arvutites valmis. Link.

Rongi õhkulendamise koht

Sisulise poole pealt midagi nii erilist ei ole. Keskpärane lugu, mis kulgeb üsna etteaimatavat rada mööda. Samas, ega midagi eriti hullu ka pole. Aitab vaadata küll ja naistele on lõpu poole ka üks pisarakiskumise koht.