Lehed

02 veebruar 2013

Tehtud!

Sain siis nüüd ka külglibisemise ja teeltväljsaõidu ära teha.
Tulin neljapäevase sulaga töölt ja tuli meie Aardlapalu tee peal üks mikrobuss vastu. Meil on seal autojälgi ainult kolm, nii et lasksin ilusasti kiiruse viiekümne peale alla, et rattajälgedest välja sulaläga sisse sõita. Bussist sain kenasti mööda ja kus siis auto viskas äkitselt perse kõrvale. Ja auto põrutas teest vasakule poole kõrvale, nina käimas vasakule-paremale. Mina keerutan muidugi rooli, peas aga käivad mõtted - kas ma ikka õigele poole keeran, kas ma ikka õigele poole pööran. Pidurit muidugi ei vajutanud. Noh, igatahes sain auto nina paremale poole pöörata ja siis ta läkski paremale poole teevalli. See oli ikka hästi, et ta läks paremale, mitte vasakule, sest vasakul lumehunnikut polnud, paremal aga oli. Lumme kinni jäänud, proovisin igaks juhuks ka korraks tagurpidi käiku, kuna aga midagi ei juhtunud, siis jätsin asja sinnapaika ja ronisin välja, ise mõtlemas, et mida nüüd teha - minna koju labida järgi (labidaga oleksin end ilusasti välja kaevanud, aga koduni ju ca neli kilti ja tagasi vaja ka tulla) või helistada isale, et see mind välja sikutama tuleks või kutsuda päästeamet mind välja tõmbama või jääda hoopiski mööduvat autot ootama, et sellelt abi paluda.

Vaevalt jõudsin autost välja, kui tuligi juba üks Huyndai vastassuunast. Lehvitasin sellele, mees pidas kinni, rääkisin jutu ära ja tema oli muidugi nõus aitama. Egas midagi, võtsime köie, panime külge ja lupsti oli Sierra hangest väljas. Ja juba sõitsingi juba kodu poole. Nii ruttu see käiski. Isegi adrenaliin ei jõudnud möllama hakata. Maksimaalselt viis minutit kestis kogu see lugu. Õnnelik õnnetus.

Eks kogemused õpetavad. Teinekord sõidan veel aeglasemalt, kui vaja lahtise sulalume sisse ronida.

Eile koju sõites vaatasin, kuidas see koht välja näeb. Vähem kui autopikkuse jagu olingi vaid teelt väljas olnud. Aga oh sa imet! Sellest kohast paarkümmend meetrit linna poole oli veel üks teisest suunast tulles teelt välja sõitnud ja jälgi teinud. Tema oli igatahes kaugemale välja sõitnud. Ju siis tema kiirus oli suurem.

5 kommentaari:

  1. Viis minutit?! Mul tekib adrenaliin küll juba paari sekundiga! Ma olen ka kunagi korra teelt välja sõitnud, ma mäletan küll. Enne, kui autost välja sain, juba käed ja jalad värisesid.

    VastaKustuta
  2. Viidik on lihtsalt nii pikk, et adrekas ei jõua kohe kuplisse. Meie, lühkarid, läheme rutem põlema. :D

    VastaKustuta
  3. Tegelikult läks võibolla ainult kaks-kolm minutit. Kümme sekundit keerutamist, siis ronisin välja, kohe hakkas teine auto paistma, köis külge ja tõmbama...
    Kui külmaga kraavi sõidaks, siis ei saakski köit kätte - külmaga ju pagasiruumi luugi lukk ei toimi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tagaistme kaudu pagasnikusse ei pääse? Mina oma elukal saan läheneda ka sealtkaudu.

      Kustuta
    2. Mina küll ei tea, et saaks. Aga mida mina ka tean...

      Kustuta