Ben Affleck on geenius

"Allahu akbar, death to America."

Vaatasin ära filmi "Argo", kus Ben Affleck viimati režissöörirollis oli. Näitleja muidugi ka, peaosas.

Tegelikult oli see film mul juba mõnda aega olemas, pealkiri aga pelutas - no mingi "Argo", eks ole.  Mitte midagi ei teadnud ma sellest filmist. Nüüd aga võtsin ette, ja ennäe - paganama hea film.

Tegemist on tõestisündinud looga.  Iraanis on toimumas islamirevolutsioon. Rünnatakse ameeriklasi ja Ameerika Ühendriikide saatkonda ning sealsed töötajad - 52 tükki - võetakse pantvangi. Kuus ameeriklast pääsevad põgenema ja peidavad end Kanada suursaadiku koju. Nüüd on tarvis nad sealt ära tuua, enne kui raevunud islamistid nad sealt leiavad ja lähima laternaposti või kraananoka otsa riputavad. Keskluure Agentuuri „eksfiltratsiooni“ spetsialist Tony Mendez (Ben Affleck ise) nuputab välja plaani, kuidas nad sealt ära tuua.

Polegi nagu midagi erilist. Eks selliseid pantvangide ja nende kuskilt äratoomise lugusid ole ennegi tehtud ja nähtud. Steven Spielbergi "München" oli näituseks väga sünge ja see on mul siiamaani lõpuni vaatamata. "Argo" aga on kuidagi helge ja lahe, isegi nagu lõbus. Kui tavaliselt vaatan filme arvutiga tegelemise kõrvalt, siis seda filmi vaatasin põnevusega otsast lõpuni.
Lennujaamastseen oli küll väga napikas, ei tea, kas päriselt ka niimoodi läks? Igatahes, rahvas, kui tahate huvitavat filmi näha, siis vaadake "Argot".

PS. "Argo" sai eelmise, 2012 aasta parima filmi Oscari. Lisaks veel paar tükki. Lisaks veel hunnikute kaupa muid autasusid.
PPS. Ilus sirge nina on Benil.

 "Wildly charismatic. Impossibly brilliant. Totally rebellious. For the first 20 years of his life, Will Hunting has called the shots. Now he's about to meet his match."

Mõni sõna ka eelmisest minu poolt nähtud Afflecki-filmist. See oli teine geniaalne film "Good Will Hunting". Samuti selline film, mille vaatamist ma kaua edasi lükkasin. Kaua. Tõesti kaua. Ilmaasjata.

See on siis see film, mille käsikirjaga kenad poisid Matt Damon ja Ben Affleck nö endale filmimaailma ukse jalaga lahti lõid. Tulid, nägid ja võitsid. Ühesõnaga tulid tundmatud poisid ühe käsikirjaga, käsikirja järgi tehti film ja film sai parima stsenaariumi Oscari. Nii oli. Lisaks veel teine Oscar Robin Williamsile parima meeskõrvalosa eest.

A milles point? A selles: " Will ei ole kunagi käinud kolledzhis, välja arvatud koristajana tehnilise instituudi põrandaid pesemas. Sellest hoolimata võib ta tänu fotograafilisele mälule loopida suvalises situatsioonis tsitaate raamatuist, mida on kunagi sirvinud ning lahendada matemaatilisi ülesandeid, mis panevad Nobeli preemiaga autasustatud professorid pead kratsima.

Asi, mida Will ei suuda, on rääkida ennast välja vanglakaristusest, mis ripub tema pea kohal pärast järjekordset tänavakaklust. Tema ainus lootus on psühholoog Sean McGuire (Robin Williams), kes elab poisile tema probleemiderägas kaasa ning teab, mida tähendab võitlus ülejõukäivate eluraskustega."