Kurva kuju rüütel

Pean ikka kirja panema oma muljed viimatisest teatriskäigust. Seda enam, et eelmisest teatri väisamisest on möödas juba oi kui palju aega.

Nõnda siis. See oli siis nüüd juba rohkem kui mitu päeva tagasi, tegelikult kahekümne kolmandamal märtsil, kui käisime Tallinnas Estonia teatris vaatamas muusikali "Mees La Manchast". Käisime terve autotäiega - Salu, Timbulimbu, Marike, Oskar ja mina. Tallinnast võtsime veel Morgie kaasa. Tallinna-sõidust pole suurt midagi kirjutada. Sõitsime, tegime paar peatust ja sõitsime veel. Ilm oli ilus ja tee kuiv - lausa lust ja lillepidu.

Morgie juures haarasime paar ampsu kodupitsat ja tassitäie Morgie tökatkanget kohvi. Millest mina sain hirmsa kõhuvalu ja gaasid. Needsinatsed hädad lahkusid õnneks minust, kui olime teatrisaalis end paigale säädinud.

Nõnda siis, etendusest. Etendus oli super. Mina olen ja jään arvamusele, et parema muusikaga muusikali kui "Mees La Manchast" pole olemas. Tõsilugu muidugi, et Estonia ooperitrupp pole Eesti parimad näitlejad. Ja vähevõitu oli neid ka lava peal. Aga laulmine tuleb neil kahtlemata hästi välja. Aldonzat/Dulcinead mängis Hanna-Liina Võsa, no tema näitlemisoskusele pole küll midagi ette heita. No ja Kargu Tõnu esines ka muidugi oma tuntud headuses.

Ja tõlge, see tõlge... Eks meil suurem osa rahvast olid ju tõlkimisega seotud inimesed. Nii me siis vaheajal vaimustusime Peeter Volkonski ülihästi tõlgitud libretost. Ja muide - lava kohal jooksid ju inglise keelsed subtiitrid, nii et oli võimalus võrrelda originaali ja eesti varianti. Laulude ajal olid suisa kahed subtiitrid - inglise ja eesti keeles. Laulutekstid olid lihtsalt superhästi ümber pandud. Lihtsalt geniaalne.
Veel kord ei saa ma üle ega ümber muusikast. Vapustavalt kaasahaarav. Pulss on laes, adrenaliin pulbitseb sees - on selline tunne, et kui hetkel kaasa kutsutaks, siis tormaks otsejoones lahinguväljale, et anda oma elu, kui tarvis.

Panen siia näidiseks-mälestuseks ühe laulu  Georg Otsa esituses. Siin on muidugi vana tõlge, kuid ka see on hea, väga hea.

Aga kokkuvõtteks - olles näinud aastaid tagasi sama tükki Vanemuise teatri lavastusena, pean tõdema, et Vanemuise oma oli parem. Kui autoga tagasi sõitsime, helistas Salu Taisto Noorele, kes Tartu tükis don Quijote'i mängis ja see tunnistas, et tema Estonia oma lõpuni ei vaadanud, tuli teise vaatuse keskel tulema. Noh, nii hull ta muidugi ka ei olnud. Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, minna ikkagi seda vaatama. Aprillis-mais saab seda veel näha ning peale suvepuhkust jätkatakse jälle septembrist.
Peale teatrit ööbisime Oskariga Morgie pool. Jõime ära paar odavat veini ja vaatasime otsa veel selle filmi. Siit kah üks lugu.

Minul ajab igatahes karva turri.

Järgmisel päeval jalutasime Oskariga korra läbi Balti jaama turult ja peagi oli käes asuda koduteele. Marike oli juba Morgie juurde laekunud, nii et korjasime kodinad kokku ja asusime teele. Salu ja Timbu ööbisid Laagris Mx-i juures, nii et pidime sealt läbi sõitma. Nägime siis ära ka need kurikuulsad Tallinna tänavaugud. Oi, need augud, terve Pärnu maantee alates viaduktist kuni linnapiirini ainult aukudest koosneski. Aga Tallinna ringtee on jällegi ideaalne koht autoga sõitmiseks.
Peale peatust Kükita grillis polnud Tartu enam kaugel ja juba kuue paiku vms. olimegi kodulinnas. Toimetasin rahva laiali ja peale väikest kohvipausi Oskari pool olingi seitsmeks kodus.