Pidin ju kolmapäeval tööle minema. Aga tutkit. Teisipäeval, kui jälle redeli ja tellingu vahel turnides katusealust tegin, siis kukkusin koos redeliga ümber. Olin üsna kõrgel ja püüdsin lakke kinnitatava laua peale kiigata, et kui palju seda lauda tuleks kitsamaks lõigata, ise samal ajal astme võrra ülespoole ronides, raskuskese kaldus aga seega majast eemale ja nii see redel ümber läkski. Rabasin küll kärmelt katusest, et ehk rippumagi jääda, või siis vähemalt langemist aeglustada. Esimene ei õnnestunud, ent teine küll. Nii ei kukkunud ma vähemalt kivimüüri peale.
Redel muidugi vajus otsaga müürile, seega jäi ta maast suhteliselt kõrgele ja minu vasak jalg sinna peale. Nii ma vasema jala põlvest ära põrutasingi. Oi, valus oli küll. Rähklesin mõnda aega valu pärast maas. Isa, kes muidu kuuleb üsna halvasti, kuulis igatahes kukkumise pauku ja tõttas kohale.
Ei noh, liipasin siis tuppa. Selle aja peale hakaks ka käsi, mis katuse küljes ripumisel venitada sai, üsna korralikult valutama. Šoki peale hakkas juba ka selline tunne tekkima, et pilt läheb eest. Aga paar lonksukest viina ajas selle asja joonde.
Siis käisime ema ja isaga traumapunktis, Kaspar, kes ka meie juures oli, jäi maale. Temal ju huvitavam arvuti taga istuda. Edasi oli tavaline värk - järjekord, arst, röntgen, arst, paberid ja õpetussõnad ja koju.
Järgmine päev helistasin perearstikeskusesse. Järgmine reede lähen sinna kohale, et ennast ette näidata.
Praegu on reede. Käsi ja jalg on mõlemad paistes, kusjuures käsi näeb tibakene välja täispuhutud kummikinda moodi. Tasapisi läheb valu vähemaks, aga ega istuda-astuda ei saa veel kaugeltki mitte korralikult. Sinikad ja kriimustused ka muidugi siin ja seal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar