Vanu filme hea on vaadata

Pidin kirja panema need filmid, mida me Morgie sünnipäevaõhtul ära vaatasime.

Esimene oli The Wizard of Oz  ehk Ozi maa võlur - film, mida ehk kõik teavad, kuigi kõik võib-olla et veel vaadanud ei ole. Minagi polnud ju seda enne näinud. Küll olin ma lugenud raamatut ja näinud venelaste multikat, nii et lugu oli muidugi tuttav.

Lugu tüdrukust, kelle keeristorm kannab (koos majaga kusjuures) kaugele Ozi maale. Maandumisel lööb ta majaga surnuks (no loomulikult selleks maja tarvis oligi) kurja nõia ja sekeldused algavad. Selleks aga, et koju tagasi saada, on tarvis kuulsa Ozi maa võluri abi ja tema poole tüdruk oma sammud seabki. Mööda kollast telliskiviteed. Tee pealt korjab ta kaasa hernehirmutise, kellel pole aju, raudmehe, kellel pole südant ja lõvi, kellel pole julgust. Peale seiklusi ja laule lõpeb kõik õnnelikult.

Hea film oli muidugi. Saanud ju ka kaks Oscarit. Küll ainult muusika ja laulu eest, ent siiski. Kahjuks sattus Ozi maa võlur ju Oscaritele kandideerima koos Tuulest viidutega, ja teadagi, kumba akadeemikud eelistasid. Arvestades, et filmi valmimisaastaks oli 1939, on film suisa vaimustavalt hästi tehtud. Morgie õhkas kogu aeg kõrval: "Kui suurepärased eriefektid!" "Kui suurepärased näitlejatööd!" Olidki, samuti ka kostüümid, dekoratsioonid ja laulud.  Silma-kõrva riivas aga see, et kuigi olles juba hea näitleja, oli Judy Garland oma rolli jaoks üisut liiga vana ning püüdes pidevalt mängida endast tunduvalt nooremat tüdrukut, paistis ta pisut alaarenenuna.

Teine film oli The Adventures of Tom Sawyer elik Tom Sawyeri seiklused. Aastast 1939. Jällegi lugu, mida kõik teavad ja lugejad inimesed lugenud on. Seda 1939. aasta versiooni polnud ma varem näinud. Küll aga olen korduvalt vaadanud venelaste filmi Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna, mis on ka üks korralik film ja minu arust paremgi kui ameeriklaste oma. Venelastega on muidugi see häda, et neil on detailidega raskusi. Igasugu vajalikke ajastutruid pisividinaid on vähem saada ja ega korralikke näitlmisoskusega neegreidki pole kuskilt võtta, kasutatakse kuskilt kommunismiehitaja kõrgkoolist laenatud mustanahalisi.

Nojah, mis sellesse 1939. aasta filmi puutub, siis see on ilusasti korralikult raamatu järgi valmis viksitud. Miskipärast aga suurte lünkade ja puuduvate detailidega. Mispärast näiteks oli poiste otsimisel aurulaev asendatud sõudepaadiga? Ja kassi kasutamist õpetaja peast paruka eemaldamisel oleks ka tahtnud näha. Ja varanduse otsimist mahajäetud majast.

Kolmas film aga, mida küll seekord lõpuni ei jaksanud vaadata oli kuulus My Fair Lady - Minu veetlev leedi aastast 1964. Imeline film imelise muusika ja imeliste näitlejatega - peaosades Rex Harrison ja Audrey Hebpurn. 8 Oscarit. Filmi aluseks olev muusikal on teinud rekordi, olles kõige pikemalt järjest näidatud muusikaetendus teatriajaloos. Seda filmi olen ma näinud ja näinud korduvalt. Lisaks olen seda kaks korda vaadanud Vanemuise teatris. Parim muusikal, mida näinud olen.

Nagu paar päeva tagasi sain, näitab muusikali Minu veetlev leedi teater Estonia. Näitab küll väga vähe - on ainult mõned etendused tuleva aasta alguses. Egas midagi - tuleb minna.