Vaatasin eile poole silmaga üht postapokalüptilist filmi - Doomsday. Lugu oli umbes selline, et hakkas hävima mingi äge nakkus, midagi katkusarnast, mis suure hulga inimesi ära tapab. Väike käputäis suleb end kõgete müüride ja väravate taha, jättes ülejäänud saatuse hooleks. Need ülejäänud aga ei mõtlegi seal viimaseni maha kärvata. Moodustavad hoopis erinevaid kommuune.
Müüritagused aga saavad teada, et kuskil väljas on keegi nakkusele immuunne, no ja muidugi saadetakse mõned sõjaväelased kahe soomukiga teda/neid otsima. Sõjardid ei jõua kuigi kaugele - juba esimene kommuun kougib nad soomukitest välja ja tapab enamuse neist maha. Ega tänapäeva filmitegijatel muidugi palju fantaasiat pole - need tegelased on justkui maha viksitud Mad Maxi filmidest - räpased räbalates hullud punk-rokkarid. (Vt posterit vasakul.) Lisaks on nad veel inimsööjad - küpsetavad ja pistavad nahka ühe sõduritest. Ja nüüd tuleb see, mis paneb mind imestama. Kui inimesed on veerandsada aastat metsistunud, elanud ilma veevärgi ja kanalisatsioonita, tappes ja süües omasuguseid, mille paganama kuradi pärast vaevuvad nad oma kaenlaaluseid raseerima? Mh? Ah?
Aga pärast satuvad ellujäänud naismajor ja kaks meessõdurit järgmisesse kommuuni. Seal on üks tegelane end kuningaks kuulutanud ja valmis ehitanud täielise feodaalse ühiskonna. Kahekümne viie aastaga lossid-raudrüüdega rüütlid-pärisorjad - täisvärk. Käbe vana, mis?
 |
| Aga Rhone Mithra on ilus tädi |
No küllap selle feodalismi ka ehitakski 25 aastaga üles, lossid ja raudrüüd on natuke kahtlasem, aga need raseeritud kaenlaalused... jah. Mutatsioon äkki?
VastaKustutaLoss oli tegelikult enne olemas. See müür, mille taha end peideti, oli tegelikult Hadrianuse vall. Ja müüri alt sattusid nad pärast Šotimaale, aga seal ikka mõned lossid on ka.
VastaKustuta