Kui siit pilve piirilt alla vaatan...

Täna siis pesime neid aknaid, kust ma eile linnupesi alla togisin. Neljas-kolmas-teine korrus. Enne käisime veel kooli bussijuhi Jaaguga Cramos ja laenutasime koolile tõstuki.

Kui kristalselt aus olla, siis mina tegelikult otseselt aknaid ei pesnudki. Mina olin tõstukimasinist, vajutasin aga nuppu ja muudkui sõidutasin aknapesijaid üles ja alla ja ülesse ja alla. Üleval oli kole. See tõstukiraibe ju kippus iga liigutuse peale kõikuma. No eks ju tead ikka, et ta EI SAA ümber kukkuda, ta on mõeldud kõrgustes töötamiseks ja pole võimalik, et kõik kõrgustes töötajad muudkui järjepannu alla pudeneksid. Ent ikkagi... Kui sa oled ikka maast 10 meetri kõrgusel ja see asjandus edasi-tagasi tolkneb, siis püüad ju ikka kramplikult kuskilt kinni hoida. Ükskõik kust. Justkui see aitaks! (Mäletate? - "Hoia kinni, onu Melker!" - "Millest?" - "Harjavarrest!")

Aa, ja voolikuga majandasin ka mina. Kastsin aga klaasid märjaks ja uhtsin suurema sita akende küljest alla. Klaase aga pesid kaks tüdrukut. Kaks vahvat tüdrukut olid - Marie ja Elis. Nad pole meie koolist - kauplesid end lihtsalt meie juurde suveks tööle. Ja võetigi. Nii pesevadki siis kahe nädalaga enam-vähem kõik kooli aknad ära. Sügisel lähevad tüdrukud ülikooli - üks õigusteadust, teine meditsiini õppima. Tore. Mulle ikka tüdrukud meeldivad. Eriti toredad tüdrukud. Ja ilusad on nad ka. Tublid kah - minust jäid nad veel sinna tööle ja pärast läksid veel trenni - mõlemad teevad kergejõustikku. Homme töötan jälle nendega.

Aga järgmisel nädalal lähen koos tõstukiga Põldu. Seal töötan koos poistega.

Tõstuk. Allalastud.