Talnas

Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinnas.

Mille pärast käisin? Sotside üldkogu pärast käisin. Igav oli nagu ikka. Tukk tuli peale ja süüa anti ka. Hääletasime muidugi.

Siis käisin natuke puude taga inimesi vaatamas. Morgie oli seal asjatamas - tegi teatritükile pimetõlget. Teisel päeval anti talle (ja kuna mul hakkas õues külm ja igav, siis minule samuti) kooki ja kohvi ka. Oli pildinäitus, Saku telgist sai süüa ja laulis Eplik. Teisel päeval musitseeris Manukjan. Puudekojad ajasid omi asju. Jne.

Üks päev proovisime loomaaeda minna, aga ei õnnestunud - nii hull saba paistis loomaaiavärava taga, et pöörasime hoopis Rocca al Mare keskusesse ja tšillisime seal.

Muud nagu ei juhtunudki.

Eplik ja punt. (Kuna esimesed pildid uue telefoniga, siis on näpp kaadris.)

Manukjan ja sõbrad

Selline ilus auto oli lauluväljakul

Terve mereäär on suht ilusat grafitit täis joonistatud

Veel grafitit. (Kõiki pilte saab suureks klõpsida.)

Aga Telliskivi tänav on tõesti nii hull nagu sellest räägitakse.

Kurva kuju rüütel

Pean ikka kirja panema oma muljed viimatisest teatriskäigust. Seda enam, et eelmisest teatri väisamisest on möödas juba oi kui palju aega.

Nõnda siis. See oli siis nüüd juba rohkem kui mitu päeva tagasi, tegelikult kahekümne kolmandamal märtsil, kui käisime Tallinnas Estonia teatris vaatamas muusikali "Mees La Manchast". Käisime terve autotäiega - Salu, Timbulimbu, Marike, Oskar ja mina. Tallinnast võtsime veel Morgie kaasa. Tallinna-sõidust pole suurt midagi kirjutada. Sõitsime, tegime paar peatust ja sõitsime veel. Ilm oli ilus ja tee kuiv - lausa lust ja lillepidu.

Morgie juures haarasime paar ampsu kodupitsat ja tassitäie Morgie tökatkanget kohvi. Millest mina sain hirmsa kõhuvalu ja gaasid. Needsinatsed hädad lahkusid õnneks minust, kui olime teatrisaalis end paigale säädinud.

Nõnda siis, etendusest. Etendus oli super. Mina olen ja jään arvamusele, et parema muusikaga muusikali kui "Mees La Manchast" pole olemas. Tõsilugu muidugi, et Estonia ooperitrupp pole Eesti parimad näitlejad. Ja vähevõitu oli neid ka lava peal. Aga laulmine tuleb neil kahtlemata hästi välja. Aldonzat/Dulcinead mängis Hanna-Liina Võsa, no tema näitlemisoskusele pole küll midagi ette heita. No ja Kargu Tõnu esines ka muidugi oma tuntud headuses.

Ja tõlge, see tõlge... Eks meil suurem osa rahvast olid ju tõlkimisega seotud inimesed. Nii me siis vaheajal vaimustusime Peeter Volkonski ülihästi tõlgitud libretost. Ja muide - lava kohal jooksid ju inglise keelsed subtiitrid, nii et oli võimalus võrrelda originaali ja eesti varianti. Laulude ajal olid suisa kahed subtiitrid - inglise ja eesti keeles. Laulutekstid olid lihtsalt superhästi ümber pandud. Lihtsalt geniaalne.
Veel kord ei saa ma üle ega ümber muusikast. Vapustavalt kaasahaarav. Pulss on laes, adrenaliin pulbitseb sees - on selline tunne, et kui hetkel kaasa kutsutaks, siis tormaks otsejoones lahinguväljale, et anda oma elu, kui tarvis.

Panen siia näidiseks-mälestuseks ühe laulu  Georg Otsa esituses. Siin on muidugi vana tõlge, kuid ka see on hea, väga hea.

Aga kokkuvõtteks - olles näinud aastaid tagasi sama tükki Vanemuise teatri lavastusena, pean tõdema, et Vanemuise oma oli parem. Kui autoga tagasi sõitsime, helistas Salu Taisto Noorele, kes Tartu tükis don Quijote'i mängis ja see tunnistas, et tema Estonia oma lõpuni ei vaadanud, tuli teise vaatuse keskel tulema. Noh, nii hull ta muidugi ka ei olnud. Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, minna ikkagi seda vaatama. Aprillis-mais saab seda veel näha ning peale suvepuhkust jätkatakse jälle septembrist.
Peale teatrit ööbisime Oskariga Morgie pool. Jõime ära paar odavat veini ja vaatasime otsa veel selle filmi. Siit kah üks lugu.

Minul ajab igatahes karva turri.

Järgmisel päeval jalutasime Oskariga korra läbi Balti jaama turult ja peagi oli käes asuda koduteele. Marike oli juba Morgie juurde laekunud, nii et korjasime kodinad kokku ja asusime teele. Salu ja Timbu ööbisid Laagris Mx-i juures, nii et pidime sealt läbi sõitma. Nägime siis ära ka need kurikuulsad Tallinna tänavaugud. Oi, need augud, terve Pärnu maantee alates viaduktist kuni linnapiirini ainult aukudest koosneski. Aga Tallinna ringtee on jällegi ideaalne koht autoga sõitmiseks.
Peale peatust Kükita grillis polnud Tartu enam kaugel ja juba kuue paiku vms. olimegi kodulinnas. Toimetasin rahva laiali ja peale väikest kohvipausi Oskari pool olingi seitsmeks kodus.

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Talnas käidud nigu näuhti!

Nagu pealkirjast aru taipate, ma ikkagi käisin Tallinnas ära. Põrutasin siit reedel kella viiese rongiga minema ja siia pühaba õhta viiese rongiga sealt tagasi. Kuna ma juba ammu pole käinud ja autoga oleks nagunii poole kallim olnud ja ega bussiga ka odavalt ei saa, siis sõitsin esimeses klassi. Noh, et mugav ja WIFI ja seinakontaktid ja nii edasi. Minuga sama lauda jagasid kaks tibitädi. Noh, sellised 40-le lähenevad lakitud-kitkutud-värvitud naisdaamid, lapsega. Mitte päris sõbrannad, vaid jutu järgi otsustades kuskilt otsast töökaaslased, kes mitte esimest korda koos seda liini ei sõitnud. Need hakkasid peaaegu kohe restoranis pakutavat valget veini manustama ja olid kohale jõudes üsnapärislõbusad.

Pilt on võetud internetist.

A Musi juurde kohale jõudes selgus, et tema joob parajasti Nirtiga vahuveini. Otsekohe liituslin protsessiga, misläbi pooleliolev vahuveinipudel üsna pea tühjaks sai. Kohemaid tõivad nemad uue pudeli ja jõime veini edasi. Mis seal jutuks tuli ja millega meie seal (st põhiliselt nemad) hakkama said, seda ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Jäägu see meie omavaheliseks saladuseks. Aga muide, pidage nüüd silmas, et mina saladusi väga hästi pidada ei oska, nii et palun mind mitte pinnida.

Laupäeval me ei maganud kaua. 

Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Balti jaama. Külastasime Telliskivi täikat ja Balti jaama turgu. Täika on nagu täika, sellest ei oska ma midagi ilusat rääkida. Ja Balti jaama turgu teavad vist kõik. Sügisesele ajale vastavalt oli seal seekord rõhk sügisandidel, mitte rõivakaubal. Hämmastav, lihtsalt hämmastav, kuidas inimestel on oskus palju ühesuguseid seeni kokku korjata. Mina ei oska, minul on alati natuke ühte ja natuke teist ja natuke kolmandat. Ja nii edasi.

Päris õhtul käisime kolmekesi külas toredate inimeste DJ ja Linka pool. Lobisesime ühest ja teisest ja kolmandast, kuid põhiliselt arvutitest ja nutitelefonidest, sõime singi-juusturulle ja vahtrasiirupi-kreekapähkli jäätist. Muidugi võtsime tsipa alksi kah. Kella 12 paiku laekusime koju. Jah, tee peal vaatasime veel üle vähesed Tallinna linnatulede vahelt paistvad tähed.

Selline ongi Telliskivi täika

Ümarmajade selts ümarmaja reklaamimas

Pühapäeval me ei maganud kaua.

Ilm oli ilus ja soe. Hommiku edenedes tegime mõningase ringi ümber Schnelli tiigi. Vaatasime üle Schnelli staadioni. Patkuli treppidest läksime üles, tegime pisikese haagi üle Toompea, nägime Stenbocki maja ja restorani Olematu rüütel ning jõudsime Piip ja Tuut mängumajja. Olen sellest majast ju paljugi kuulnud, kuid ihusilmaga nägin mina seda esimest korda.

Mõningad atraktsioonid Schnelli staadionil

Vaade Toompealt, mis muu

Tore maja toreda personaliga, ja koogid on seal ka maitsvad, eriti kukeseene-toorjuustukook (minge proovige ise, soovitan!), kuid Tallinnale kohaselt kallivõitu.

Kook on juba otsas, kuid kohvi veel jätkub

Piip ja Tuut mängumaja kamin

Pärast käisime veel korra läbi Balti jaamast, haarasime kaasa mõned pitsategemiseks vajalikud produktid ja kamaka sinki minule koju kaasavõtmiseks (sigaodav on ikka seal see sink!)

Siis tegi Morgie pitsat ja mina tegin natuke tööd. Pitsa sai megamaitsev ja siis oligi käes aeg rongile minna. Rong jäi hiljaks ja perroon oli rahvast murdu täis. Mõtlesin algul juba otsa ringi pöörata, kuid õnnekks seda siiski ei teinud - esimeses klassis oli ruumi küllalt.

Kokkuvõtteks - Tartus on ikka parem kui Tallinnas. Vanasti mulle meeldis Tallinnas jalutada. Inimesi oli palju, kuid kõik olid ühesugused. Nüüd on seal enamus kõik mingid rikkurid. Terve vanalinn on ööd otsa täis kallid autosid, kallite praadide lõhnu ja inimesi, kes saavad endale lubada tundide kaupa kallites restoranides pidutsemist.

Aga Toompea müüri külge kasvab tasapisi mets.