Kurva kuju rüütel

Pean ikka kirja panema oma muljed viimatisest teatriskäigust. Seda enam, et eelmisest teatri väisamisest on möödas juba oi kui palju aega.

Nõnda siis. See oli siis nüüd juba rohkem kui mitu päeva tagasi, tegelikult kahekümne kolmandamal märtsil, kui käisime Tallinnas Estonia teatris vaatamas muusikali "Mees La Manchast". Käisime terve autotäiega - Salu, Timbulimbu, Marike, Oskar ja mina. Tallinnast võtsime veel Morgie kaasa. Tallinna-sõidust pole suurt midagi kirjutada. Sõitsime, tegime paar peatust ja sõitsime veel. Ilm oli ilus ja tee kuiv - lausa lust ja lillepidu.

Morgie juures haarasime paar ampsu kodupitsat ja tassitäie Morgie tökatkanget kohvi. Millest mina sain hirmsa kõhuvalu ja gaasid. Needsinatsed hädad lahkusid õnneks minust, kui olime teatrisaalis end paigale säädinud.

Nõnda siis, etendusest. Etendus oli super. Mina olen ja jään arvamusele, et parema muusikaga muusikali kui "Mees La Manchast" pole olemas. Tõsilugu muidugi, et Estonia ooperitrupp pole Eesti parimad näitlejad. Ja vähevõitu oli neid ka lava peal. Aga laulmine tuleb neil kahtlemata hästi välja. Aldonzat/Dulcinead mängis Hanna-Liina Võsa, no tema näitlemisoskusele pole küll midagi ette heita. No ja Kargu Tõnu esines ka muidugi oma tuntud headuses.

Ja tõlge, see tõlge... Eks meil suurem osa rahvast olid ju tõlkimisega seotud inimesed. Nii me siis vaheajal vaimustusime Peeter Volkonski ülihästi tõlgitud libretost. Ja muide - lava kohal jooksid ju inglise keelsed subtiitrid, nii et oli võimalus võrrelda originaali ja eesti varianti. Laulude ajal olid suisa kahed subtiitrid - inglise ja eesti keeles. Laulutekstid olid lihtsalt superhästi ümber pandud. Lihtsalt geniaalne.
Veel kord ei saa ma üle ega ümber muusikast. Vapustavalt kaasahaarav. Pulss on laes, adrenaliin pulbitseb sees - on selline tunne, et kui hetkel kaasa kutsutaks, siis tormaks otsejoones lahinguväljale, et anda oma elu, kui tarvis.

Panen siia näidiseks-mälestuseks ühe laulu  Georg Otsa esituses. Siin on muidugi vana tõlge, kuid ka see on hea, väga hea.

Aga kokkuvõtteks - olles näinud aastaid tagasi sama tükki Vanemuise teatri lavastusena, pean tõdema, et Vanemuise oma oli parem. Kui autoga tagasi sõitsime, helistas Salu Taisto Noorele, kes Tartu tükis don Quijote'i mängis ja see tunnistas, et tema Estonia oma lõpuni ei vaadanud, tuli teise vaatuse keskel tulema. Noh, nii hull ta muidugi ka ei olnud. Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, minna ikkagi seda vaatama. Aprillis-mais saab seda veel näha ning peale suvepuhkust jätkatakse jälle septembrist.
Peale teatrit ööbisime Oskariga Morgie pool. Jõime ära paar odavat veini ja vaatasime otsa veel selle filmi. Siit kah üks lugu.

Minul ajab igatahes karva turri.

Järgmisel päeval jalutasime Oskariga korra läbi Balti jaama turult ja peagi oli käes asuda koduteele. Marike oli juba Morgie juurde laekunud, nii et korjasime kodinad kokku ja asusime teele. Salu ja Timbu ööbisid Laagris Mx-i juures, nii et pidime sealt läbi sõitma. Nägime siis ära ka need kurikuulsad Tallinna tänavaugud. Oi, need augud, terve Pärnu maantee alates viaduktist kuni linnapiirini ainult aukudest koosneski. Aga Tallinna ringtee on jällegi ideaalne koht autoga sõitmiseks.
Peale peatust Kükita grillis polnud Tartu enam kaugel ja juba kuue paiku vms. olimegi kodulinnas. Toimetasin rahva laiali ja peale väikest kohvipausi Oskari pool olingi seitsmeks kodus.

Vanu filme hea on vaadata

Pidin kirja panema need filmid, mida me Morgie sünnipäevaõhtul ära vaatasime.

Esimene oli The Wizard of Oz  ehk Ozi maa võlur - film, mida ehk kõik teavad, kuigi kõik võib-olla et veel vaadanud ei ole. Minagi polnud ju seda enne näinud. Küll olin ma lugenud raamatut ja näinud venelaste multikat, nii et lugu oli muidugi tuttav.

Lugu tüdrukust, kelle keeristorm kannab (koos majaga kusjuures) kaugele Ozi maale. Maandumisel lööb ta majaga surnuks (no loomulikult selleks maja tarvis oligi) kurja nõia ja sekeldused algavad. Selleks aga, et koju tagasi saada, on tarvis kuulsa Ozi maa võluri abi ja tema poole tüdruk oma sammud seabki. Mööda kollast telliskiviteed. Tee pealt korjab ta kaasa hernehirmutise, kellel pole aju, raudmehe, kellel pole südant ja lõvi, kellel pole julgust. Peale seiklusi ja laule lõpeb kõik õnnelikult.

Hea film oli muidugi. Saanud ju ka kaks Oscarit. Küll ainult muusika ja laulu eest, ent siiski. Kahjuks sattus Ozi maa võlur ju Oscaritele kandideerima koos Tuulest viidutega, ja teadagi, kumba akadeemikud eelistasid. Arvestades, et filmi valmimisaastaks oli 1939, on film suisa vaimustavalt hästi tehtud. Morgie õhkas kogu aeg kõrval: "Kui suurepärased eriefektid!" "Kui suurepärased näitlejatööd!" Olidki, samuti ka kostüümid, dekoratsioonid ja laulud.  Silma-kõrva riivas aga see, et kuigi olles juba hea näitleja, oli Judy Garland oma rolli jaoks üisut liiga vana ning püüdes pidevalt mängida endast tunduvalt nooremat tüdrukut, paistis ta pisut alaarenenuna.

Teine film oli The Adventures of Tom Sawyer elik Tom Sawyeri seiklused. Aastast 1939. Jällegi lugu, mida kõik teavad ja lugejad inimesed lugenud on. Seda 1939. aasta versiooni polnud ma varem näinud. Küll aga olen korduvalt vaadanud venelaste filmi Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna, mis on ka üks korralik film ja minu arust paremgi kui ameeriklaste oma. Venelastega on muidugi see häda, et neil on detailidega raskusi. Igasugu vajalikke ajastutruid pisividinaid on vähem saada ja ega korralikke näitlmisoskusega neegreidki pole kuskilt võtta, kasutatakse kuskilt kommunismiehitaja kõrgkoolist laenatud mustanahalisi.

Nojah, mis sellesse 1939. aasta filmi puutub, siis see on ilusasti korralikult raamatu järgi valmis viksitud. Miskipärast aga suurte lünkade ja puuduvate detailidega. Mispärast näiteks oli poiste otsimisel aurulaev asendatud sõudepaadiga? Ja kassi kasutamist õpetaja peast paruka eemaldamisel oleks ka tahtnud näha. Ja varanduse otsimist mahajäetud majast.

Kolmas film aga, mida küll seekord lõpuni ei jaksanud vaadata oli kuulus My Fair Lady - Minu veetlev leedi aastast 1964. Imeline film imelise muusika ja imeliste näitlejatega - peaosades Rex Harrison ja Audrey Hebpurn. 8 Oscarit. Filmi aluseks olev muusikal on teinud rekordi, olles kõige pikemalt järjest näidatud muusikaetendus teatriajaloos. Seda filmi olen ma näinud ja näinud korduvalt. Lisaks olen seda kaks korda vaadanud Vanemuise teatris. Parim muusikal, mida näinud olen.

Nagu paar päeva tagasi sain, näitab muusikali Minu veetlev leedi teater Estonia. Näitab küll väga vähe - on ainult mõned etendused tuleva aasta alguses. Egas midagi - tuleb minna.