Et oleks ikka huvitav!

Eile hommikul asutasin ennast tööle minema nagu tavaliselt. Elektrit polnud, nii et kohvivett tegin pliidi peal ja koperdasin pimedas, kuni lõpuks istusin masinasse ja hakkasin sõitma ja viimasel hetkel, mida ma näen! - enne külavaheteele sõitmist paistavad laternate valguses rippuvad traadid. Egas midagi, mootor seisma ja ronisin välja, et lähemalt kaeda. Ja ena imet - ongi posti otsast elektrijuhtmed maas ja lähevad mööda maapinda tahapoole, meist mööda. Seal aga naabrimehe mänd risti üle tee kukkunud. Aga elektrijuhtmed kulgevad meil ju just piki teed, nii et puu oli need ilusasti maha rebinud ja endale ümbergi kerinud.

Nuputasin hetke ja siis mõtlesin, et prooviks pika tokiga - no kurat teab, ähk on raisad voolu all! - juhtmed niipalju eest ära tirida, et saaks autoga läbi sõita. Mõeldud-tehtud! Aga essugi, nii kui hakkasin juhtmeid liigutama, käisid need üksteise vastu ja hakkasid sädemeid loopima. Prrovisin teisest otsast, ikka sama lugu. Jätsin siis selle tegevuse katki.

Selle aja peale sõitsid ka venelastest naabrimehed autoga ligi, et tööle sõita. Ei saanud nemadki mööda, põrutasid hoopis tagasi, et ringiga metsa kaudu linna poole liikuda. Minul aga valikut polnud, kerisin koju tagasi.

Tööle läksin hoopis bussiga. Enne veel teavitasin muidugi Eesti Energiat. Tunnise hilinemisega olin ikkagi tööl.

Päev otsa mõtlesin, kuidas ma koju saan ja mis pilt mulle seal avaneda võib. Kas on juhtmed veel maas? Või on ehk üles riputatud? Kas on elekter tagasi või veel pole? Koduteed sammudes mõtlesin ka, kas on või ei ole? Kas on või pole mitte? Tee läheb kaarega kah, ei näe kurašk! No lõpuks, kui silmad posti ja traate nägema ulatusid, siis langes lahmakas südamelt - traadid posti otsas, vähemalt saan järgmisel päeval normaalselt tööle sõita. Läksin veel natuke ja ennäe! ka õuetuli põleb kenasti. Tähendab elekter ka majas.

Vot niisugune lugu juhtus peale pühapäevaöist tormi. Reedel on järgmine torm tulekul.

Soovin teile kõigile, et te elaksite huvitaval ajal!

Mul pole ju häda midagi

Mina oma ligikahemeetrise pikkusega võin küll hädas olla ja kogu aeg pead ära lüüa ja jalad ei mahu mul ka kõigisse vooditesse.

Aga mida teeb sellised õnnetu inimene? Õnnetu selles mõttes, et ta ju ei mahu sisse ühestki uksest ja ta ei saa magada üheski voodis. Ja kuidas ta autoga sõidab? Ja ta on maailma pikimate inimeste tabelis kõigest 37. kohal...

Aga pildil on Ameerikas elav ukrainlane Igor Vovkovinskiy.

Pühade ajal ja peale pühi

Enamuse koolivaheajast olen ma haige olnud.

Aga kõigepealt oli suur sula ja katuselt kukkus lumi alla.

See juhtus järgmisel päeval peale Tallinnast tulekut ja nagu lumi päev otsa tükati alla langes, sedamööda lund ma siis kühveldasin päev otsa, et maja ümber liikuma pääseks. Eks Morgie ja Putuk aitasid ka jõudumööda kaasa. Suurema osa tööst pidin ikka ise ära tegema.
Eks nüüd uue katusega hakkabki nii olema - nii kui sula saabub, tuleb lumi korraga alla. Vana eterniitkatusega kukkus lumi alles kevadel maha. Vahepeal pidi vaid pika orgiga lund alla kiskuma, kui seda liiga palju sai.

Ega muud hullu ju sellest polnud kui et üks ventilatsioonikorstnatest kukkus koos lumega alla. Oli teine töömeestel liiga lühikeste kruvidega kinnitatud. Ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kortna auk katusel ja parempoolsel pildil on korsten ise kahes tükis.
Isa helistas kohe katsusefirmasse ja kuni mina käisin ringi ja otsisin midagi, millega auk kinni katta - vihma ju sadas - tulid mehed juba kohale. Mina läksin muidugi juurde vahtima, et mida ja kuidas nad teevad ja kas ikka kõik korralikult tehtud saab. Mõtlesin minna ainult korraks ja lippasin välja palja peaga. Tegelikult läks aga oma veerand tundi ja kogu selle aja olin palja peaga talvise vihma käes. Ju sealt ma oma külmetuse saingi. Kuigi ei tundunud külm olevat.

Igatahes käisime pärast veel Kääbikut vaatamas, aga sellest räägin ma järgmises postituses. Õhtul koju jõudes tundsin ma ennast igatahes väga väsinuna, kuigi noh, peale sellist väsitavat päeva oli see ju loomulik.

Hommikul aga ärkasin palavikuga, mis oli üle 38 kraadi. Ja siis läkski lahti. Kolm päeva oli temperatuur üle 38. Rumal lugu oli aga see, et ma polnud ju nii suure haigusega arvestanud. Tablette oli vaid tavalise, natuke üle 37 kraadi ulatuva palavikuga haiguse puhuks. Nii ma siis neid tasapisi võtsin, ikka natuke vähem, kui vaja oleks olnud, kuni üks õhtu sain oma aastakümnete rekordi kätte - 40,09. Kolm särki oli seljas ja kolm tekki oli peal ja ikka ma külmetasin ja värisesin. Noh, Morgie võttis ja kutsus siis kiirabi kohale. Tulid kah - ju siis nii kõrge temperatuur on nende jaoks küllaldane põhjus väljasõitmiseks. Igatahes, selleks ajaks, kui nad kohale sain, olime viinasokkide ja Paratsetamooli abil saanud palaviku 38,6 peale. Ega nad suurt midagi ei teinud - mõõtsid ja kraadisid ja andsid kaks Ibuprofeeni.
Järgmine päev, oli palavikku natuke vähem. Kõigest mingi 37,4 ja siis käisime Lõunakeskuses ja tõime hunniku ravimeid juurde. Sealhulgas 30 tabletti Ibuprofeeni, mis nüüdseks juba otsas on.
Ja siis üks õhtu, vist järgmisel päeval, ronis palavik jälle üle 38 ja tundide viisi alla ei läinud.  Võtsin kaks tabletti Paratsetamooli ja tüki aja pärast ühe gripitee ja tüki aja pärast veel kaks Paratsetamooli ja ikka oli temperatuur 38,4. Oma neli-viis tundi kestis see küll. Lõpuks tegime jälle viinasokke, siis hakkas kergem.

31. detsembril oli temperatuur alla 37, nii et otsustasime ikkagi minna Kudzu poole uut aastat vastu võtma. Algul oli meid küll vähe, kuna Annit Elvast kohale pidanud bussiliiklus lihtsalt ei toiminud. Ootas vaeseke poolteist tundi bussijaamas ja bussi ei tulnudki. Aga härra M. oli nii lahke, et tõi A. ja L. Elvast kohale. (Hommikul viis tagasi ka.)
Sõime. Jõime. Lasksime rakette. Ennustasime kaartidega, piparkookidega, piibli, Svejki ja ennemuistsete juttudega. Minul läks temperatuur 37,8 peale. Ööbisime. Hommikul jälle sõime. Tore oli. Ja mis peamine - maitsev nagu alati.

Uuel aastal olen olnud peaaegu palavikuta. Kõige rohkem oli kolmapäeval - 37,5. Eile kippus ka jõuetus kallale, aga palavikku polnud. Oli 36,9.

Homme tuleb tööle minna.

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Aga meie maal on hea...

Tegin seoses tööga subtiitreid ühele mustlaste- ehk Romadeseriaalile. Film räägib Ameerikamaa romade raskest igapäevaelust. Muidugi pidin filmi ka ise üle vaatama.

Ei ole neil sugugi lihtne. Kombed ja tavad on sellel rahval tugevad ja vääramatud ning üksikisik nende vastu ei saa, samas pole aga nii mõnigi pole nendega rahul. Mustlased tohivad abielluda vaid teiste mustlastega, valged inimesed ehk gajid on nende jaoks keelatud, hoolimata tunnetest või meeldivusest.

Ja abiellub siis õnnetu roma naisega, kelle perekond talle välja valib. Naine võib küll alguses olla sale ja ilus, kuid sünnitab kiiresti hunniku lapsi ja muutub paksuks ja torisevaks mõrraks. Mees võib vabalt ringi liikuda, naine peab aga kodus istuma ja majapidamisega tegelema. Pole siis sugugi ime, et see elu teeb ta närviliseks. Keegi ei vaata viltu, kui mees klubides käib ja üheks või mitmeks ööks mõne mitteroma leiab. Seega - vallaline mees ei tohi gajidega lähemalt lävida, abielumees tohib. Naine aga peab truu olema. Mehed pole rahul, et naised on kurjad ja koledad, naised pole rahul, et mehed ringi litutavad. Kõik - nii mehed kui naised kurdavad, kuidas nad selle kõigega rahul ei ole, midagi muuta nad aga ei saa, sest siis võidakse romade hulgast välja visata. Seda kardavad vaesed mustlased aga hirmsat moodi. Vaat' sellest punktist mina aru ei saa. Ameerika on suur ja lai, no mingu siis mujale elama ja nautigu õnne mõne gajiga.

Seda polnud filmis mainitud, kas meesroma tohib naisromast lahutada või mitte. Karta on, et antud variant ei tule kõne alla.

Kõige hullem lugu on aga siis, kui mustlasmees peaks teise suguvõsa mustlasmehe naisega pattu tegema. See on väga suur tabu ja kui mustlaste kohus ehk kris seda tõestab, siis peab mees kas naise 25 0000 dollari eest endale ostma, maksma trahvi 10 000 dollarit või saama romade hulgast välja visatud. Jällegi on väljaheitmine kõige hullem asi, mis sündida võiks.

Küll eestlane olla on ikka uhke ja hää. Armasta aga keda tahad ja abiellu, kellega soovid ning keegi ei vaata sulle viltu ega kihuta oma rahva hulgast minema. St vahel vaadatakse ikka viltu ka, aga ainult natukene.

Haiglane

Terve eelmise nädala ja jupi üleeelmisestki oli tervis viletsavõitu. Ega midagi suurt hullu ju viga polnudki - ainult ihulihased valutasid ja väsimus ning nõrkus kimbutasid. Palavikku kui sellist polnud, digitermomeeter näitas kõige rohkem 36,93 kraadi. Tarvitasin ära mitu-setu pakikest gripiteed, teist samapalju tavalist teed ja ühe pipraviina. Õhtuti ja nädalavahetuseti ei teinud suurt midagi peale selili või poolamades lebamise.

Nüüd tundub justkui parem olevat. Eks vaatame, mis edaspidi kujunema hakkab.

Igapäevane ummik

Ulatub Ringtee ja Võru tänava ristmikust kuni raudteeni. Teisel pool raudteed läheb veel sama pikalt edasi. Mina liitun sellega siinpool raudteed, liigume ühises jadas 10 kuni 20 kilomeetrit tunnis, mõnikord ka seisatudes. Ja kuna räägitakse, et see ristmik valmib alles 2014, siis jätkub seda lusti veel kauaks.

Hood, Robin Hood

"The untold story of how the man became the Legend."

Eks kõik teavad ju Lugu Lõbusast Robin Hoodist. Noh, seda lugu kangelasest, kes röövib rikastelt ja annab vaestele. Vaprast vibukütist, kes elab Sherwoodi metsas  rohelisse kalevisse rõivastatud lindpriidest sõpradega, kellest kõige tuntumad on Väike John ja vend Tuck. Kangelasest, kes võitleb paha Sherwoodi šerifiga ja kes ootab Jeruusalemmast tagasi head kuningas Lõvisüdant ja kes armastab neitsi Marioni. Noh, see pole see lugu. See on hoopis teine lugu.

Pühalt maalt naasva kuningas Richardi tapmisele järgnevas segaduses võtab lihtne sõjasulane Robin Longstride üle selleks hetkeks samuti surnud rüütel Loxley Robini nime ja koha ning läheb tema asemel Inglismaale tagasi. Kavatsedes küll vahetult peale Britanniasse jõudmist koos lähimate sõprade Väikese Johni ja teistega kohe nelja tuule poole kaduda, satub ta siiski Loxley Robini koju tema papa ja naise manu. Peale hetkelist kõhklust soovitab papa Robinil ametlikult tema poja asemele asuda, kuna inglismannide tolleaegsed seadused ette, et kui pole elusolevaid meessugulasi, läheb kogu varandus edasi riigile (või kirikule?) ja mehe naine on üleüldse mittekeegi, kellele pole mitte mõhkugi ette nähtud. Seega oleks peale vanamehe surma Marionile lihtsalt kinga antud ja kogu maa ja kraam nelja tuule poole pühitud.

Ühesõnaga. Marion asub kiirelt taadi poolele ja Robin võetakse kibekähku perekonda. Ei lähe palju aega, kui ta on sunnitud hakkama lindpriiks ja võitlema kõigi vaeste ja rõhutute eest. Jne. Jne.

Kole-kole, porine, räpane, halvasti rõivastatud , näljane aeg oli see. Mitte ainult lõbusal Inglismaal, vaid kõikjal üle terve Euroopa. Räpane, harimatu, kole ja porine aeg. Inimeste eluaeg oli lühike ja kõikjal möllasid katkud ja muud haigused, inimesed olid harimatud ja ebausklikud. Ja kas ma ütlesin, et see aeg oli väga porine? Kadunud ja unustatud oli enamvähem kõik, mis antiikajal ilusat ja kasulikku leiutatud.

Praegu on samasugune ajastu moslemitel. Nemad on praegusel, kahekümne esimesel sajandil samas keskajas, kus meie olime kolmeteistkümnendal-viieteistkümnendal sajandil. Aga neil on vähemalt siht silme ees, kuhu pürgida ja kes tahavad, saavad nii mõnestki sajandist üle hüpata.

Puud ei lähe ise riita ka sundides * ehk vana auto, las roostetab

Eelmise nädalavahetusega sain oma puud ikkagi riita. Tegelikult isegi kahte ja täitsa üksi, ilma kõrvalise abita. Tubli tükk tööd oli, aga nüüd võib julgelt talvele vastu astuda.

Algul tegin veel selle vea, et püüdsin puuriida teha künkanõlvale, kus mul üle-eelmisest aastast veel riidaase on. Esimesed kärutäied läksid päris lihtsalt, aga niiske kasepuu on ikka seamoodi raske ja kuigi tegin suurema osa tööst vasaku käega, tundsin, et mu paremal, katkisevõitu käel on pisut raske sikutada. Polnud valus ega midagi, lihtsalt raske oli. Peale kuut kärutäit tundsin, et parem oleks töö katki jätta.

Järgmise päeva lõuna paiku hakkasin tundma, et käsi on rohkem katki kui enne. Loodetavasti ei venitanud ma oma luumurdu uuesti lahti, ent endisest valusam ja vähempainduvam on ta küll. Samal päeval läisin ja ostsin välja oma randmetoe, mille jaoks ma juba tol päeval paberi sain, kui viimati röntgenis käisin. Päris hea asi, kuigi ilma haigekassa toetava õlata päris kallis - mingi 42 eurot maksab see, mina tasusin vaid 5.40.

Sel nädalal käisin autoga ära automaalrist klassivenna juures, kes töötab firmas Automaaler. Peale pilgu pealeheitmist oli ta verdikt lühike - "Las roostetab!" Põhimõtteliselt on Sierral tarvis vahetada mõlemad uksed ja parem tagatiib. Kõik see kokku läheb kallimaks kui samasuguse auto ostmine. Nii et siis lasen roostetada ja ei hakka värvimisele raha raiskama ja sõidan, kuni auto sõidukõlbulik on. Lasen teha vaid selliseid töid, mis autoga sõitmist soodustavad.

Aga ilma naljata oleks tarvis abi taoliselt tüübilt, kes oskab vanu ja odavaid autosid uuemate ja kallimate vastu vahetada. Maksaksin ju ikka juurde ka. Point on aga ju selles, et kuigi Sierra on praegu täielikus sõidukorras ja väljanägemiselt ka enamvähem tip-top, siis nii see ju ei jää. Peagi pole temaga muud teha kui vanarauaks viia.

Reedel helistas mu nahaarst dr Kingo, hea inimene muide, ja kutsus mind esmaspäevaks enda juurde proove tegema/andma. Eile tehti kopsupilti ka. Kui proovid korras, saan bioloogilisele uuringule. St hakkan end jälle süstima - aasta otsa, brr!! - ja kui hästi läheb, siis saan oma psoriaasist lahti. Noh, tegelikult ma kahtlen, et päris lahti saan. Aga vähemalt on lootust aasta-paar puhta ihuga olla.
Aga see Maarjamõisa haigla on ikka mega - 540 arsti ja 1200 õde. Suurem osa Tartu täiskasvanud elanikest töötab vist seal.

* Uuemat sorti rahvatarkus Tartumaalt.

Seened korvi 1 2 3! *

Kuna maja ümber juba kolme purgi jagu seeni korjatud ja eile päev otsa ning terve öö veel takkajärele vihma sadas, käisin täna metsas seenel. Või peaks ütlema seenil? Noh, igatahes käisin metsas seeni korjamas. Võtsin kümneliitrise punase pangi kaasa, kuigi ema hakkas ütlema, et see on liiga suur ja võtku ma väiksem sinine ämber. Jäin siiski endale kindlaks.

Nagu alati keerasin alguses enne "nõiamaja" elektriposti juurest künka otsa. Ega mul erilist lootust olnud, et sealt midagi saan. Algul tunduski suhteliselt lootusetu olevat, aga lõpuks sain veerand ämbrit siiski kokku.

Läksin siis nõiamajast mööda ja raiesmikust edasi ja on seda üllatust! Jälle mu lemmikmetsa vähemaks raiutud. No on ikka ahvid, ma ütlen! Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti enam kodu lähedal metsa, kus seenil käia. Metsaserv muidugi ka ära lagastatud - oksahunnikuid ja mahalangenud puid täis. Andis ikka koperdada seal oma vigase jalaga. No kas siis vaja sellist asja? Aga ei midagi. Sain ikka oma tavapäraseid väävel- ja kamperriisikaid, nööbi ja nööpnõelapea suurusi. Lisaks enneolematult palju (ja suuri) kukeseeni, muidugi pilvikuid ja puravikke. Kokkuvõteks sain ikka ämbri korralikult seeni täis.

Kodu juures käisin veel korra maja tagant läbi. Ja ennäe imet - maja taga sarapuu all männiriisikad kasvama hakanud. (Need on pildil need pisikesed kakaopruunid suure puraviku peal.) Esimest aastat - enne pole neid seal kunagi olnud. Vahva, veel üks seeneliik, mida kodust lahkumata korjata saab.

* Pealkirja laenasin Emmalt ja kohandasin. Ega ta ei pahanda.

Murtud tiivaga lind

Eelmisel nädalal käisin taastusraviarsti juures oma jalga-kätt näitamas. Sain paar taastusravivõimlemise aega selleks nädalaks ja kindla käsu minna uuesti traumapunkti oma kätt näitama ja röntgenpildistama. Samal päeval (oli vist neljapäev, kuid see pole mitte oluline) käisingi uuesti EMO-s et näe - kuu kukkumisest möödas, jalg läheb üha paremaks, aga käsi aina hullemaks. Ei tahtnud nemad aga mind vaadata, käskisid minna hoopis Maarjamõisa haigla vastuvõttu korduvate traumade osakonda.

Eile sain siis lõpuks seal ära käia. Kaks tundi (KAKS TUNDI!) istusin koridoris arsti ukse taga ja ootasin oma aega. Mind hakkas täitsa huvitama - kui üks inimene kabinetist välja tuleb ja teist veel ei kutsuta, mida nad (seal oli kaks arsti ja kaks õde ja veel mingi kitlites rahvas käis sisse-välja) siis teevad seal kabinetis? Kella ma küll ei vaadanud, aga see aeg tundus vahetevahel olevat viis minutit ja enamgi. Mida nad teevad seal? Noh tühja sest istumisest, tasuta auto parkimine on seal ju ainult üks tund. Muretsesin kogu aeg, et mis mu autoga seal väljas tehakse, olin ju kokku jupikese üle kahe tunni ära. Kas pannakse kviitung klaasi vahele või viiakse hoopis minema?

Kui lõpuks pilt tehtud ja arstikabinetti sain, siis selgus, et mul oli käeluumurd, nüüdseks juba kokku kasvanud. Ja tänu taevale, täitsa õigesti kokku kasvanud. Nüüd tagantjärgi mõtlen ma, et hea kah, et kohe luumurdu ei avastatud. Siis oleks mind ju kipsi pandud ja kuu või paar oleksin kipsiga veetnud ja poleks midagi teha saanud ja oleks käsi nõrgaks jäänud. Parem käsi ju ikkagi! Nüüd oli küll valusam, ent sain vähemalt kätt kasutada. Ja nõrgaks on ta siiski jäänud. Pigistasin nõrgema, vasaku käega 54 kilogrammi, parema käega aga vaid 38 kilo.

Jajah. Enne seda koridoris istumise janti käisin veel taastusravivõimlemises ära. Selline huvitav naisterahvas Katrin oli seal. Nii-nii-nii lapsehäälega. Ma olen varem küll selliseid näinud ja kuulnud, kuid pole nõndaviisi pikalt suhelnud. Huvitav kogemus. Selline lapsehääl ja lapselik intonatsioon täiskasvanud naise suust. Käed olid tal kah pisikesed ja pehmed nagu lapsel. Omapärane.

Aga mis autost sai, tahab ehk keegi teada. Midagi ei saanud. Oli oma koha peal ja isegi trahvi polnud tehtud.

Maa ja taeva vahel

Täna siis poistega Põllus aknaid pesemas. No kaks akent pesime ära ja siis läks tõstuk rikki. Käisime Jaaguga Cramos, et teine tuua, aga töömees näppis seda ja ütles, et töötab küll ja sõitsime siis tagasi. Kui järgmist kahte pesema hakkasime, siis üles saime, aga alla enam ei saanud. Pool tundi või nii tolknesime seal üleval. Õnneks oli all mehi, nii et kamba peale nuputati ikka välja, kuidas meid alla tuua.

Käsi sirutub munakivi järele

Eile oli natuke kõvem tuul, puuladvad kõikusid päris korralkult. Aga ei midagi erilist, on palju hullemat olnud. Ei tea, kas siis tuule tõttu või muul põhjusel, aga kella kahe ajal oli veerand tunni jooksul elekter kolm korda ära. Eriti äge oli see, et kui kui vool oli juba KAKS korda ära olnud, tuli Eesti Energialt isa mobiilile teade, et vool läks ära ja natuke hiljem sõnum, et vool on nüüd tagasi.

Vihale ajab selline asi, vihale. Ilma igasuguse tormi ja maru ja pikseta käib elekter sisse ja välja nagu vene ajal. Telekad-boksid lülitusid ka muidugi välja, pea need siis nõnda katki ei lähe? Ja kelle jaoks ma siis neid võrgutasusid tasun, tõstatub küsimus? Kuhu need tasud pannakse, et võrke ei saa ikka veel tehtud sellisteks, et vool vahepeal lambist ära ei kaoks? Ja miks saab üks inimene meie kulul miljonilist palka? Mille eest?

Igatahes, kui Toompeale mässama lähete, kutsuge mind kaasa!