Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.

Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.

Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

Emm.-iga tšillimas

Kolmapäeval käisime Emm.-iga linna peal. Tore oli. Jälle. Teinekord läheme veel.

Talnas

Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinnas.

Mille pärast käisin? Sotside üldkogu pärast käisin. Igav oli nagu ikka. Tukk tuli peale ja süüa anti ka. Hääletasime muidugi.

Siis käisin natuke puude taga inimesi vaatamas. Morgie oli seal asjatamas - tegi teatritükile pimetõlget. Teisel päeval anti talle (ja kuna mul hakkas õues külm ja igav, siis minule samuti) kooki ja kohvi ka. Oli pildinäitus, Saku telgist sai süüa ja laulis Eplik. Teisel päeval musitseeris Manukjan. Puudekojad ajasid omi asju. Jne.

Üks päev proovisime loomaaeda minna, aga ei õnnestunud - nii hull saba paistis loomaaiavärava taga, et pöörasime hoopis Rocca al Mare keskusesse ja tšillisime seal.

Muud nagu ei juhtunudki.

Eplik ja punt. (Kuna esimesed pildid uue telefoniga, siis on näpp kaadris.)

Manukjan ja sõbrad

Selline ilus auto oli lauluväljakul

Terve mereäär on suht ilusat grafitit täis joonistatud

Veel grafitit. (Kõiki pilte saab suureks klõpsida.)

Aga Telliskivi tänav on tõesti nii hull nagu sellest räägitakse.

Pole mul häda midagi vol. 2

See on maailma kõige väiksem inimene.

Mehikese nimi on Chandra Bahadur Dangi, ta on 72-aastane ja ta elab üksildases Nepaali külakeses. Ta pikkus on 54,6 cm.

Ei ole tal lihtne elada.

Puud ei lähe ise riita ka sundides * ehk vana auto, las roostetab

Eelmise nädalavahetusega sain oma puud ikkagi riita. Tegelikult isegi kahte ja täitsa üksi, ilma kõrvalise abita. Tubli tükk tööd oli, aga nüüd võib julgelt talvele vastu astuda.

Algul tegin veel selle vea, et püüdsin puuriida teha künkanõlvale, kus mul üle-eelmisest aastast veel riidaase on. Esimesed kärutäied läksid päris lihtsalt, aga niiske kasepuu on ikka seamoodi raske ja kuigi tegin suurema osa tööst vasaku käega, tundsin, et mu paremal, katkisevõitu käel on pisut raske sikutada. Polnud valus ega midagi, lihtsalt raske oli. Peale kuut kärutäit tundsin, et parem oleks töö katki jätta.

Järgmise päeva lõuna paiku hakkasin tundma, et käsi on rohkem katki kui enne. Loodetavasti ei venitanud ma oma luumurdu uuesti lahti, ent endisest valusam ja vähempainduvam on ta küll. Samal päeval läisin ja ostsin välja oma randmetoe, mille jaoks ma juba tol päeval paberi sain, kui viimati röntgenis käisin. Päris hea asi, kuigi ilma haigekassa toetava õlata päris kallis - mingi 42 eurot maksab see, mina tasusin vaid 5.40.

Sel nädalal käisin autoga ära automaalrist klassivenna juures, kes töötab firmas Automaaler. Peale pilgu pealeheitmist oli ta verdikt lühike - "Las roostetab!" Põhimõtteliselt on Sierral tarvis vahetada mõlemad uksed ja parem tagatiib. Kõik see kokku läheb kallimaks kui samasuguse auto ostmine. Nii et siis lasen roostetada ja ei hakka värvimisele raha raiskama ja sõidan, kuni auto sõidukõlbulik on. Lasen teha vaid selliseid töid, mis autoga sõitmist soodustavad.

Aga ilma naljata oleks tarvis abi taoliselt tüübilt, kes oskab vanu ja odavaid autosid uuemate ja kallimate vastu vahetada. Maksaksin ju ikka juurde ka. Point on aga ju selles, et kuigi Sierra on praegu täielikus sõidukorras ja väljanägemiselt ka enamvähem tip-top, siis nii see ju ei jää. Peagi pole temaga muud teha kui vanarauaks viia.

Reedel helistas mu nahaarst dr Kingo, hea inimene muide, ja kutsus mind esmaspäevaks enda juurde proove tegema/andma. Eile tehti kopsupilti ka. Kui proovid korras, saan bioloogilisele uuringule. St hakkan end jälle süstima - aasta otsa, brr!! - ja kui hästi läheb, siis saan oma psoriaasist lahti. Noh, tegelikult ma kahtlen, et päris lahti saan. Aga vähemalt on lootust aasta-paar puhta ihuga olla.
Aga see Maarjamõisa haigla on ikka mega - 540 arsti ja 1200 õde. Suurem osa Tartu täiskasvanud elanikest töötab vist seal.

* Uuemat sorti rahvatarkus Tartumaalt.

Tore, kui inimestel on ühised huvid

SubClubi suur iga-aastane kokkutulemine on selleks korraks jällegi möödas. Seekord oli pidu Tartu lähedal Askari külalistemajas. Maja asub Viljandi maantee kõrval ja on Tartule nii lähedal, et Lõunakeskus paistab sinna ära.

Aga enne kokkutulekule minemist käisime veel lennundusmuuseumi lennupäevalt läbi. DJstallion ja Linka tulid ka minu poole ja siis neljakesi läksimegi. Kellaaeg oli küll juba suhteliselt hiline, nii et lendamised ja hüppamised olid enam-vähem läbi, aga kuna nemad olid lennundusmuuseumis esimest korda, siis oli ikka huvitav. Sisse saime ju tasuta - ümberkaudsetel elanikel ju priipääse nagu alati.

Aga kokkutulek möödus tavalisel moel. Kümnevõistlus õues, paar filmiteemalist võistlust toas, siis Kunksmoori võistlus Kunksmoori enda teemal, loomulikult grill ja joogid, ohjeldamatult filmijuttu ja tõlkimisejuttu ja pisut ka muud juttu. Tore on kokku saada inimestega, kellel on samad huvid nagu sul endalgi, siis jätkub juttu kauemaks.

 Musi kustus varakult ära, nagu alati. Mis kell mina magama läksin, sellest pole mul vähimatki aimu. Igatahes olin ma seamoodi väsinud ja mõlemad jalad valutasid, vigane jalg muidugi rohkem. Ja ega tänu jalavalule muidugi eriti magada ei saanud. Hommikul end olin siiski suhteliselt väljapuhanud ja kraps. Ja mis kõige toredam - ei vähimatki pohmakat! Väike hommikudušš ja jälle suhtlema. Jälle väiksed grillid, veel viimased vestlused, musi küpsetas vahvleid ja kella kahe paiku päeval olimegi juba kõik selleks korraks laiali läinud.

Oli tore, nagu alati.

Selline see külalistemaja oli

Kokkutuleku tort, lilleline

Hansaliit las kestab veel

Nojah, Hansapäevad ka nüüd selleks aastaks jällegi möödas. Morgie käis siis, seekord ilma Otita, sest Telc otsustas seekord lapsele pisut oma kvaliteetaega pühendada. See-eest aga maabusid meie juurde õhtul, kui ma linnas rongi vastas käisin Anneli ja Kaspar, seekord oli Kalvi kah kaasas - saingi ta esimest korda ära näha. Nojah, A ja K telkisid kahekesi, Kaspar pandi tuppa magama.

Hommikul vara panid nad kolmekesi juba linna poole ajama. Meie Morgiega sättisime alles kella üheks linna, sest tema esinemine hakkas alles kell kaks. Ühest kaheni oli neil hääle lahtilaulmine, mina tolknesin niikaua laadal. Kontserdi alguses tuli ka Kudzu oma perekonnaga Catena st. Morgie laulmist vaatama-kuulama. Üllatav küll, aga tüdrukud polnudki nii väga pettunud Oti puudumise üle. Ju nad sellega juba varem kursis olid. Kontserdi ajal käis meist üle pisike vihmasabin. Ja peale selle lõppemist laskis perekond Kudzu juba jalga.

 Catena teine esinemine oli alles kell kuus. Vahepeal käisime Krooksus röövliribi söömas - hea ja odav! - ja Eedeni Konsumis uut panni ostmas. Ja veel kuskil. Aga pärast kontserti katsusime Pirogovi platsil lammast. Ja kitse. Ja tibusid. Seal oli üks meie kooli tüdruk. See tahtis kitsetalle puha mulle puha sülle tõsta. Siiski ei hakanud ma päeva jooksul niigi ära traumeeritud looma rohkem traumeerima.

Igatahes. Koju Veskiorgu saime alles poole kaheksaks. Siis tegime Morgie uhiuue sünnipäevaks saadud (Jah, laupäeval oli ju Morgie sünnipäev kah) kokaraamatu järgi  quesilladasid - tortillad kahel pool ja vahepeal hapukurk-sink-juust-tšilli-sibul ja kõik see kahelt poolt ära praetud. Hõrk, kuigi pisut kuivavõitu. Aa. Seda kah, et Anneli ja Kalvi istusid juba jälle oma telgis ja quesilladasid ei soovinud. Magustoiduks olevat vahukoort maasikate-mustikatega kah mitte. Lasksime siis Morgie ja Kaspariga kolmekesi kõigel hea maitsta.

Jooki me ei joonudki. Oli täitsa alkoholivaba sünnipäev. Vaatasime hoopis klassikalisi filme. Aga nendest kirjutan järgmises postituses. Muidu läheb seesinane liiga pikaks. Kes nii pikka juttu ikka lugeda maldab.

Siis tuli veel teine Hansalaaada päev. Seekord oli Kaspar ka meiega/minuga. Nojah, pärast Catena kontserti sõime Krooksus Napsimehe praadi, viskasime Morgie rongi peale, ujusime jões ja sõitsime läbi Lõunkeskusest, kus lobisesin natuke Lisannega ja Emmaga.

Väsitav nädalavahetus. Igatahes.

Jookseme vahel pargis paljajalu

Sattusin vaatama filmi Barefoot in the Park - Paljajalu pargis.

Algselt Broadway näidend, mille kirjutanud Neil Simon (no kes siis Neil Simonit ei tea?), peaosades Robert Redford ja Elizabeth Ashley. Näidend oli Broadway lavalaudadel tervelt neli aastat järjest (1530 etendust), olles seeläbi Simoni edukaim näidend. 1967 seadis Neil Simoni näidendi filmiks, peaosas jällegi Robert Redford, ja Jane Fonda. Esialgu sooviti Redfordi partneriks Natalie Woodi, kuid tema pidas paremaks aja veidikeseks maha võtta.

Corrie Bratter ja Paul Bratter on värskelt abiellunud. Peale tormilist kuuepäevast mesinädalat hotellisviidis saavad nad esimese päris oma kodu, nad kolivad New Yorgi elamu kõige ülemise korruse pisikesse korterisse. Nelja päeva vältel õpivad Corrie ja Paul elama nagu "paar", olles sealjuures silmitsi igapäevaste tõusude ja mõõnadega. Paul on konservatiivne noor advokaat, Corrie reibas ja mänguhimuline noor naine. Corrie soovib, et Paul muutuks muretumaks, et ta näiteks jookseks "paljajalu pargis.

Mulle täitsa meeldis ja kohati sai ikka täitsa valju häälega naerda ka. Aga eks Neil Simoni vaatamine ongi alati kindla peale välja minek, kui soovid mingit lahedat ajatut komöödiat vaadata. Robert Redford sobis rolli nagu rusikas sinnasamusesse ja kuigi Jane Fonda pole mulle kunagi väga peale läinud, siis siin filmis oli ta küll kena ja noor ja sire ja täitsa vaadatav. Lisaks veel mõned huvitavad kõrvalrollid nagu Corrie ema - näitleja Mildred Natwick esitati 1968 kõrvalosatäitja Oscarile - ja pööningukorteri vanamees, kelle uks oli üüri mittemaksmise tõttu lukku pandud ning kes oma korterisse saamiseks noorpaari akent kasutas, veel telefonimontöör ja vana kuller-pakikandja.

Räägi inimestega!

Paistab, et oli Tele 2 infotelefonile kaeblemisest ja järgnevast telefoniteenindajaga suhtlemisest oli kasu.

Mõned päevad on nüüd Tele 2 esindajaga suhtlemisest möödas ja Tele 2 netipulga kiirus, mis enne töö juures oli peaaegu olematu, nullilähedane ja levi näitas null või üks pulka, on totaalselt muutunud. Levipulkasid on neli ja isegi viis ja kiirus on talutav, kõik leheküljed, mis enne sugugi lahti tulla ei tahtnud, avanevad nüüd probleemideta. Kas tõesti tegi Tele 2 midagi minu levi parandamiseks? Aga nad pidid alles sügiseks ümbruskonda uusi maste paigaldama. Igatahes aitäh neile!

Kõik on omavahel seotud

See on äärmiselt lummav, kuidas looduses/maailmas on kõik omavahel seotud ja kõik allub reeglitele ja kõike saab numbrite ning valemitega kirja panna. Kuldlõige, Fibonacci jada, Delaunay triangulatsioon, Voronoi tesselatsioon.
Siin videos on see kõik ilusasti kokku võetud.

Aga kõik see tuli mulle meelde seetõttu, et jälgin juba tükimat aega seriaali nimega Touch. "Draama, mis ühendab teaduse ja vaimsuse, uurimaks varjatud seoseid, mis seovad kokku kõik inimkonna. Sarja keskmes on lesest üksikisa, kelle püüdlused küündida oma vaimse puudega 11-aastase pojani kujundavad kogu planeedi saatust." Inimesed on omavahel seotud, asjad on omavahel seotud, kõik mõjutab kõike ja kõige aluseks on numbrid. Täpsemalt siis Amanda jada: 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55,144 … Ja kõike seda näeb üks poiss, poiss, kes pole üksteist aastat rääkinud.

Üks kuri tädi on seal ka, tahab muudkui aga lapsukest isalt ära võtta ja temaga midagi kahtlast korralda. Vastukaaluks on aga ka üks hea tädi, kes issit aitab, nii et esialgu on kõik tasakaalus.

Telefoniteenindus nii ja teisiti

Teatavasti läks kaubamaja Partnerkaart Swedpangalt LHV-pangale. Sellega seoses vahetatakse aasta lõpuks kõik kaardid välja. On minulgi õnn/õnnetus Partneri krediitkaarti omada. Sellega seoses tuli siis millalgi postkasti asjakohane teavitus, mille ma läbi lugesin ja teadmiseks võtsin. Mingeid samme ma muidugi ei astunud - aasta lõpuni aega küll.

See oli nüüd eellugu. Põhilugu algab nüüd. Helistas siis keegi mulle parajasti sellisel hetkel, mil ma autoga linnaliikluses kodu poole rühkisin. Sõidu ajal ma telefonile ei vasta ja ega tohigi. Kodus vaatasin järgi - tundmatu number oli, aga tundmatutele ma tagasi ei helista - kui ikka tarvis, siis proovivad uuesti.

Rohkem keegi sellelt numbrilt mind ei tülitanud. Tuli hoopis e-kiri umbes sellise sisuga, et kuna mind telefoni teel kätte saada ei õnnestu, siis võtku ma pangaga ise ühendust, et maksegraafik koostada ja nemad oma raha kätte saaksid. Ühesõnaga, päris kurja alatooniga kiri oli. Kirjutasin neile siis vastu ja rääkisin kõik ilusasti ära - kuidas mulle tegelikult ainult üks kord helistati ja sedagi autosõidu ajal. Ja et ma olen asjaga kursis ja nii edasi.
Ei läinud aega palju mööda, kui jälle helistati. Olin toa teises otsas, umbes nelja meetri kaugusel. Telefon helises nii lühidalt, et et telefonini ma ei jõudnud. Kirjutasin siis jälle antud aadressil, uurimaks, kas see on Swedpanga kokkuhoipoliitika, et lastakse inimestel oma raha eest tagasi helistada.
Ja jälle uus kõne. Seekord sai tädi minuga ühendust ja rääkis mulle ette selle sama jutu, mille nad mulle kõige esimese infokirjaga saatnud olid. Jajah. Vabandas ka muidugi.

Küsite nüüd ehk, kui suur mu oli mu võlg panga ees, et selle pärast nii palju sekeldamist tekkis.See oli hetkel seitse (7) eurot sentidega.

Teine lugu on Tele 2-ga. Mul oli siin eelmisel nädalal mobiilse interneti kiirusega pisut probleeme ja ma helistasin neile ning kurtsin oma häda.

Lubati mulle tagasi helistada ja helistatigi. Esimesel korral ma helistamist ei kuulnud. Ja ega Tele 2 infosse pole mõtet tagasi helistada - niikuinii satud teise inimese peale, kes su probleemist mitte essugi ei tea. No helistati teine kord veel. Jälle ma ei kuulnud.
Kolmandal korral sai poiss mu kätte. Aga jällegi sõidu ajal. Tema aga nii viisakas noormees, ootas ilusasti ära, kuni ma bussipeatuse taskus peatuda sain. Jutuajamise vältel aga saabus buss ja ma pidin eest ära sõitma, tema jällegi ootas, kuni sada meetrit edasi uue peatuskoha leidsin.
Mis kõige peamine aga, kõigile oma küsimustele sain vastused. Noormees rääkis mulle pikalt plaanidest mobiilse internetiga minu kodukohas ja hiljem, kui jutu selle peale viisin, ka plaanidest mobiilse internetiga minutöökoha ümbruses. Väga kannatlik ja meeldiv noormees. Kinkigu saatus teile kõigile selliseid telefoniteenindajaid!