Emm.-iga linna peal laiamas

Emm. oli täna koolis ja sai just siis vabaks, kui mul töö läbi sai. Mõtlesin minna linna peale asju ajama ja möödaminnes Emm.-i koju viia, aga ta otsustas hoopis minuga kaasa tulla. No mis minul selle vastu saab olla. Kahekesi ikka lõbusam asju ajada kui ühekesi.

Käisime siis kahes kaubamajas ja ühes Prismas. Raatuse kaubamajast tahtsin oma tahvlile ümbriskaasi vaadata ja ehk ostagi, aga kohapeal saada olevad ei sobinud mitte. Jäid ostmata.

Kesklinna kaubamaja Photopointi andsin dokumendipilditellimuse sisse. Kohe-kohe aegub ju mu ideekaart ja tarvis omale uus tellida, aga selleks on ju korralikke fotosid vaja, muidu saab seal jälle mõni selline jõlepilt olema nagu mu juhiloa peal. Pass ka aegub, aga uut passi ma praegu ei võta. 25 eurot on ikka vähem kui 40 eurot. Aga tegelikult oleks ma täitsa rahul ka oma vana ideekaartiga. Pole tal tegelikult häda midagi.

Prismast võtsin vajalikke toiduasju ja siis tšillisime niisama, vaatasime asju. Emm. sai oma emale ühe toreda vidina.

Tore oli vahelduseks kellegagi koos liikuda, muidu ikka üksi ja üksi. Ja Emm. sai vaheldust. Muidu tüdruk kogu aeg üksi kodus ja vahib seepi. Koolipäevi tal ju vähe ja ta poisi tööpäevad on nii piiiiiikad. Peaks teinekordki ta linna vedama.

Pühade ajal ja peale pühi

Enamuse koolivaheajast olen ma haige olnud.

Aga kõigepealt oli suur sula ja katuselt kukkus lumi alla.

See juhtus järgmisel päeval peale Tallinnast tulekut ja nagu lumi päev otsa tükati alla langes, sedamööda lund ma siis kühveldasin päev otsa, et maja ümber liikuma pääseks. Eks Morgie ja Putuk aitasid ka jõudumööda kaasa. Suurema osa tööst pidin ikka ise ära tegema.
Eks nüüd uue katusega hakkabki nii olema - nii kui sula saabub, tuleb lumi korraga alla. Vana eterniitkatusega kukkus lumi alles kevadel maha. Vahepeal pidi vaid pika orgiga lund alla kiskuma, kui seda liiga palju sai.

Ega muud hullu ju sellest polnud kui et üks ventilatsioonikorstnatest kukkus koos lumega alla. Oli teine töömeestel liiga lühikeste kruvidega kinnitatud. Ülemisel vasakpoolsel pildil on näha kortna auk katusel ja parempoolsel pildil on korsten ise kahes tükis.
Isa helistas kohe katsusefirmasse ja kuni mina käisin ringi ja otsisin midagi, millega auk kinni katta - vihma ju sadas - tulid mehed juba kohale. Mina läksin muidugi juurde vahtima, et mida ja kuidas nad teevad ja kas ikka kõik korralikult tehtud saab. Mõtlesin minna ainult korraks ja lippasin välja palja peaga. Tegelikult läks aga oma veerand tundi ja kogu selle aja olin palja peaga talvise vihma käes. Ju sealt ma oma külmetuse saingi. Kuigi ei tundunud külm olevat.

Igatahes käisime pärast veel Kääbikut vaatamas, aga sellest räägin ma järgmises postituses. Õhtul koju jõudes tundsin ma ennast igatahes väga väsinuna, kuigi noh, peale sellist väsitavat päeva oli see ju loomulik.

Hommikul aga ärkasin palavikuga, mis oli üle 38 kraadi. Ja siis läkski lahti. Kolm päeva oli temperatuur üle 38. Rumal lugu oli aga see, et ma polnud ju nii suure haigusega arvestanud. Tablette oli vaid tavalise, natuke üle 37 kraadi ulatuva palavikuga haiguse puhuks. Nii ma siis neid tasapisi võtsin, ikka natuke vähem, kui vaja oleks olnud, kuni üks õhtu sain oma aastakümnete rekordi kätte - 40,09. Kolm särki oli seljas ja kolm tekki oli peal ja ikka ma külmetasin ja värisesin. Noh, Morgie võttis ja kutsus siis kiirabi kohale. Tulid kah - ju siis nii kõrge temperatuur on nende jaoks küllaldane põhjus väljasõitmiseks. Igatahes, selleks ajaks, kui nad kohale sain, olime viinasokkide ja Paratsetamooli abil saanud palaviku 38,6 peale. Ega nad suurt midagi ei teinud - mõõtsid ja kraadisid ja andsid kaks Ibuprofeeni.
Järgmine päev, oli palavikku natuke vähem. Kõigest mingi 37,4 ja siis käisime Lõunakeskuses ja tõime hunniku ravimeid juurde. Sealhulgas 30 tabletti Ibuprofeeni, mis nüüdseks juba otsas on.
Ja siis üks õhtu, vist järgmisel päeval, ronis palavik jälle üle 38 ja tundide viisi alla ei läinud.  Võtsin kaks tabletti Paratsetamooli ja tüki aja pärast ühe gripitee ja tüki aja pärast veel kaks Paratsetamooli ja ikka oli temperatuur 38,4. Oma neli-viis tundi kestis see küll. Lõpuks tegime jälle viinasokke, siis hakkas kergem.

31. detsembril oli temperatuur alla 37, nii et otsustasime ikkagi minna Kudzu poole uut aastat vastu võtma. Algul oli meid küll vähe, kuna Annit Elvast kohale pidanud bussiliiklus lihtsalt ei toiminud. Ootas vaeseke poolteist tundi bussijaamas ja bussi ei tulnudki. Aga härra M. oli nii lahke, et tõi A. ja L. Elvast kohale. (Hommikul viis tagasi ka.)
Sõime. Jõime. Lasksime rakette. Ennustasime kaartidega, piparkookidega, piibli, Svejki ja ennemuistsete juttudega. Minul läks temperatuur 37,8 peale. Ööbisime. Hommikul jälle sõime. Tore oli. Ja mis peamine - maitsev nagu alati.

Uuel aastal olen olnud peaaegu palavikuta. Kõige rohkem oli kolmapäeval - 37,5. Eile kippus ka jõuetus kallale, aga palavikku polnud. Oli 36,9.

Homme tuleb tööle minna.

Tartus tagasi

Eile poole kahest istusime rongi peale, kell kahe paiku hakkasime sõitma ja juba pool viis olime Tartus. Aga siin oli libe. Kakerdasime tasakesi kaubamajani. Jätsin Morgie ja Putuka sinna ja kihutasin ise Annelinna auto järele. Täitsa ühes tükis jõudsin kohale. Kuigi paar korda pidin käimise sekka üliäkilisi tantsuliigutusi viskama.

Autoga sõit läks igatahes palju libedamalt.

Kodu oli muidugi külm. Soojapuhur oli temperatuuri kenasti 8 kraadi peal hoidnud. Panin selle täisvõimsuse peale, kütsime pliiti, ahju ka jälle pliiti ja saimegi magamaminekuajaks normaalse kaheksateist kraadi.

Imede öö, ostude öö

Lõunakeskuse ostuööl nüüd kah käidud.

Enne käisin Annelinnas - viisin kassi ema juurde, see tahtis ka natuke aega kassipidaja olla. Pärast läksin Oskari poolt läbi, jõime ühed kohvid ja siis - Imede Ööle. Ega seal midagi ülipõnevat olnud - palju ostlevaid inimesi ja Väga Valju Muusikat. Küll aga ostavad inimesed igasugu kraami kokku... Eks ole - võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mina sain kätte oma kaks vajalikku pisiasja, mille oleks ka ilma igasuguse ostlemisööta endale hankinud. Läksime sinna pigem selleks, et mitte veeta üht järjekordset õhtut üksinda kodus.

Pmst oli tore. Kohtasin palju tuttavaid, teretamist ja tšautamist oli ikka üksjagu. Veetsime pisut aega Emm.-i ja ta õega. Viskasime pilgu liuväljalavale, kus süntesaatori taga seisis üks punases särgis mees ja tegi elektroonilist muusikat. (Oskar ütles selle kohta vist - lasermuusika?) Üldse ei liigutanud ennast. Noh, sõrmed võibolla liikusid, aga seda polnud kaugelt näha. Kümme tuhat inimest vahtis teda... Ei, tea kas neil oli ka huvitav vaadata? Pärast kuulsime Ott Leplandi, aga see karjus nii kõvasti, et mingit huvi polnud ligemalt vaatama minna. Nojah, ja bussipeatuse poolse ukse lähedal oli üks diskomees, kes laskis ilgelt kõvasti tümpsumuusikat. Mis paganama päralt peab see ostuööde muss alati nii kohutavalt vali olema?

Üks tore reklaam siia ka. (See pole eelneva jutuga mingil moel seotud.)

Püha öö, ostuöö

Käisime Morgie ja Putukaga Tartu Prisma sünnipäeva ostuööl. Polnud ju keegi meist sellisel üritusel käinud, noh kaubamaja ostuööl ju muidugi, aga seal on teisiti - ansamblid mängivad ja muu meelelahutus. Nii läksime siis vaatama, mis toimub ja mõttega võimaluse korral ka mõned kõige tarvilikumad esmatarbeasjad võtta.

No oli ikka pull küll. Kõik parklad ja teeääred autodest pungil ja mõlemast poeuksest järjekorrad kaugele välja ulatumas nagu pikad inimkeeled. Rahvast oli nii palju, et Morgie nimetas seda "öölaulupeoks ilma viie Isamaalise lauluta" ja tegi ettepaneku laulma hakata. Laulmine jäi siiski ära, sest mul oli kuri kahtlus, et enamus rahvast ei võta viisi üles - olid ju kõik kangesti kurjalt ostlemisega ametis. Mõni inimene paistis küll asja ka vähem tõsiselt võtvat, kuid selliseid oli tõesti vähe.

Oi, küll osteti ikka palju kraami - nii mõnigi poodleja olid tegutsemas kogunisti kahe käruga korraga, mõlemad kuhjaga kraami täis. Osteti kõike ja palju. Eks poele oli see kindlasti kasulik päev st öö. Vaesed müüjad aga - kui poeuksed kella kahest kinni pannakse, ega nemad siis veel koju saa - see inimmass püsib seal veel paar tundi sees, enne kui kõik oma ostud sooritatud ja raha makstud saavad. Kassajärjekorras seisime ju oma pool tundi.

Autole lasksin mootori eelsoojenduse panna. Kalliks ta läks, aga nüüd ei pea vähemalt külmemast külmadel talveöödel käima kord-kaks veerand tunni kaupa mootorit soojendamas, et hommikul ikka auto käima ja koha pealt minema saaks. Bensiini peaks ka nüüd vähem kuluma. Küsimus on muidugi selles, et kas see asi ennast rahaliselt päris ära tasub, sest elektrit hakkab nüüd ju jällegi rohkem minema. Aga eks mugavus ja öörahu maksavad ka midagi.

Ukseservade ja vasaku tagatiiva roosteaugud tegin ka korda. Kõigepealt lihvisin suuremad konarused maha ja rooste enamvähem välja. Siis panin rooste-eemaldamise vedelikku, siis lihvisin veel ja panin jälle rooste-eemaldamise vedelikku. Siis katsin plekid roostet tõrjuva kruntvärviga, pahteldasin ja lihvisin enamvähem siledaks. Siis katsin kaks korda sinise auto parandusvärviga. Siis vahatasin ja hõõrusin kõige lõpuks autoõliga. Eriti ilus ja sile ei saanud - ma pole ju automaaler, aga kaugelt silma ei torka. Eks näis, kaua läheb, kuni rooste ennast jälle välja sööb. Varem või hiljem juhtub see ju nagunii, sest pleki sees ja all on ju rooste ikka alles.

Saingi nahaarsti kaudu bioloogilisele uuringule. Nüüd käin ühe korra nädalas nahakliinikus ennast süstimas, iga kord kaks süsti kõhunaha sisse. St et käin seal kliinikus ja süstin ennast ise. Eelmine kord, kui ravimikatsetuses osalesin, sain süstlad endale koju ja tegin kodus süsti, nüüd aga pean kohal käima ja kõike õe valvsa pilgu all tegema. Mul aga asi ju selge, nii et saan iga kord kiita, kui tubli ma olen ja kui hästi mul välja tuleb. Ju siis teistel ei kuku nii hästi välja. A mis seal ikka nii keerulist on - praegused süstlad on vanadega võrreldes ikka nii mugavad käsitleda ja nii teravate nõeltega, et iga kord ei tunnegi, kui süstal läbi naha tungib. Eelmine kord sain ikka päris kõvasti ja palju torkida, enne kui süsti tehtud saan.

Oma poolteist aastat saan seal käia, õnneks küll mitte päris kõik nädalad. Ihu on juba praegu, kolme süstimiskorra järel üsna ilus ja puhas, nii et kui kõik hästi läheb, on loota, et saan oma psoriaasist üsna tükiks ajaks vabaks.

Hiiumaa on kaugel, ent Hiina on kaugemal veel

Lugesin eile lehest uudist suurest kaklusest Hiina ma-ei-mäleta-mis tööstuse ühiselamus. Omavahel kaklesid 1200 inimest, kaklust kogunes vaatama 10 000 inimest ja kaklust lahutama toodi 5000 politseinikku. Minu kui eestlase jaoks kujuteldamatud mastaabid. Kuuendik Tartu linnast koos kaklemas-kaklust vaatamas-kaklust lahutamas. Pörgut, tervel Hiiumaalgi elab kõigest 10 000 inimest...

Hansaliit las kestab veel

Nojah, Hansapäevad ka nüüd selleks aastaks jällegi möödas. Morgie käis siis, seekord ilma Otita, sest Telc otsustas seekord lapsele pisut oma kvaliteetaega pühendada. See-eest aga maabusid meie juurde õhtul, kui ma linnas rongi vastas käisin Anneli ja Kaspar, seekord oli Kalvi kah kaasas - saingi ta esimest korda ära näha. Nojah, A ja K telkisid kahekesi, Kaspar pandi tuppa magama.

Hommikul vara panid nad kolmekesi juba linna poole ajama. Meie Morgiega sättisime alles kella üheks linna, sest tema esinemine hakkas alles kell kaks. Ühest kaheni oli neil hääle lahtilaulmine, mina tolknesin niikaua laadal. Kontserdi alguses tuli ka Kudzu oma perekonnaga Catena st. Morgie laulmist vaatama-kuulama. Üllatav küll, aga tüdrukud polnudki nii väga pettunud Oti puudumise üle. Ju nad sellega juba varem kursis olid. Kontserdi ajal käis meist üle pisike vihmasabin. Ja peale selle lõppemist laskis perekond Kudzu juba jalga.

 Catena teine esinemine oli alles kell kuus. Vahepeal käisime Krooksus röövliribi söömas - hea ja odav! - ja Eedeni Konsumis uut panni ostmas. Ja veel kuskil. Aga pärast kontserti katsusime Pirogovi platsil lammast. Ja kitse. Ja tibusid. Seal oli üks meie kooli tüdruk. See tahtis kitsetalle puha mulle puha sülle tõsta. Siiski ei hakanud ma päeva jooksul niigi ära traumeeritud looma rohkem traumeerima.

Igatahes. Koju Veskiorgu saime alles poole kaheksaks. Siis tegime Morgie uhiuue sünnipäevaks saadud (Jah, laupäeval oli ju Morgie sünnipäev kah) kokaraamatu järgi  quesilladasid - tortillad kahel pool ja vahepeal hapukurk-sink-juust-tšilli-sibul ja kõik see kahelt poolt ära praetud. Hõrk, kuigi pisut kuivavõitu. Aa. Seda kah, et Anneli ja Kalvi istusid juba jälle oma telgis ja quesilladasid ei soovinud. Magustoiduks olevat vahukoort maasikate-mustikatega kah mitte. Lasksime siis Morgie ja Kaspariga kolmekesi kõigel hea maitsta.

Jooki me ei joonudki. Oli täitsa alkoholivaba sünnipäev. Vaatasime hoopis klassikalisi filme. Aga nendest kirjutan järgmises postituses. Muidu läheb seesinane liiga pikaks. Kes nii pikka juttu ikka lugeda maldab.

Siis tuli veel teine Hansalaaada päev. Seekord oli Kaspar ka meiega/minuga. Nojah, pärast Catena kontserti sõime Krooksus Napsimehe praadi, viskasime Morgie rongi peale, ujusime jões ja sõitsime läbi Lõunkeskusest, kus lobisesin natuke Lisannega ja Emmaga.

Väsitav nädalavahetus. Igatahes.