Lugege vahel ka ikka, eks

Näljamängud vol. 3

Näljamängude teine raamat on mul nüüd juba mõni päev tagasi ära loetud. Ei oskagi mingit seisukohta võtta. Eks oli ju ikka huvitav ka. Aga samas, olles näinud esimest filmi ja pärast seda lugenud esimest raamatut, on kuidagi selline poolik tunne, nagu midagi oleks puudu. Tuleb muidugi film ära oodata ja vaadata aja siis peale seda proovida uuesti lugeda.

Põhimõtteliselt oli ju muidugi ikka huvitav. Lugu sellest, kuidas Katniss peale Näljamängusid püüab kohanduda oma uue eluga. Eluga, kus ei pea enam äraelamiseks päevast päeva tööd rabama ja vaeva nägema. Eluga, kus raha ja kõik sellega kaasnev on olemas ja kõike on nii palju, et jätkub endale ja alalõpmata näljastele sugulastelegi jagamiseks. Eluga, kus tuleb elada üksinda omaenda majas ja tulla toime selle üksielamise igavusega, kaaslasteks vaid naabermajades elavad endine konkurent, nüüdne "armastatu" Peeta ja endine mentor, joodik Haymitch. Kõik muutub, kui kuulutatakse välja uued Näljamängud, kus peavad osalema kõik veel elusolevad tribuudid.

Laske siniraage niipalju kui te tahate

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

 Siiamaani polnud ma seda raamatut lugenud. Ise ka ei tea, mispärast. Võib-olla pelutas mind see pealkiri - mõtlesin ehk, et mis huvitavast saab ikka olla raamatus, kus räägitakse lindude laskmisest. Ja ega ausaltöelda ei kiskunud ka kaante vahele piiluma. Meil olemasolev 1964. aasta väljaanne XX Sajandi raamatu sarjas ei näe ju kuigi isuäratav välja ka.

No igatahes, kui ma siin kevade poole hakkasin suuremal hulgal klassikalisi filme vaatama, siis sattus teiste hulgas ka see film ette. Film haaras kaasa esimestest hetkedest, kuigi pealtnäha võiks ju arvata, et mis seal ikka erilist - must-valge ja vana ja mingitest lastest ja kohtumõistmisest mustanahalise üle. Aga ei. Kui film vaadatud, võtsin kindlaks otsuseks see ära tõlkida, et ka teised võiksid sellest elamusest osa saada. Nüüd on see siis tehtud ja tiitrid SubClubis olemas.

Nirksilm ja Atticus

""Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest. "

Mayella tunnistajapingis

Raamatu põhiteema on Tom Robinsoni süüdimõistmine Mayella Ewelli vägistamises. Neegrit kaitsma määratakse Atticus Finch. See paneb aga linna kihama, sest neegrid olid tolal alam klass ning inimesed ei mõista, miks valge mees on nõus teda kaitsma. Kuigi tunnistajate ütlused on kohati arusaamatud ja ei anna kindlaid vastuseid toimunu kohta ning puuduvad otsesed süütõendid, pigem näitavad tõendid, et Tom Robinson on süütu, mõistetakse ta siiski süüdi. Tegelikuks põhjuseks  pelgalt tema nahavärv. Kohtuprotsessi ajal langevad nii tema Atticus kui ka tema lapsed sõimu osaliseks,  sest Atticus julges mustanahalise eest välja astuda. Linnarahvas peab teda reeturiks ning on kogu Atticuse pere peale väga vaenulik.

Lapsed neegrite hulgas protsessi jälgimas

On ka kohalik linnalegend. Naabermajas elab mees, kes pole paarkümmend aastat uksest välja astunud, ainult vahest harva öösiti. Temast ei teata peaaegu midagi peale uskumatute kuulujuttude. Läbi lapsesilmade on see nagu õudusjutt. Koll Radley (nagu lapsed teda kutsuvad) on teismelisena noortejõukudega laamendamas käinud ja kolooniasse saatmise asemel valisid vanemad eluaegse koduaresti. Koll, täiskasvanud mees ja kõige üksildasem inimene planeedil, otsib lastega kontakti jättes neile salaja puuvõrasse kingitusi, sest nemad on ainsad kellega ta veel julgeks suhelda.

Lapsed piidlevad Kolli maja