Eks ajas rändamise filmid on mulle ikka meelepärased olnud. Hiljuti sattus mulle ette üks koht, kus neist oli terve pikk-pikk nimekiri koostatud - ikka mõnisada nimetust. Kõiki pole saada ja kõik pole huvitavad ka. Tutvustuste põhjal tirisin mõned neist endale ära. Kõiki pole veel näinud, kuid ühe vaatasin ära.
Tegu on 2009. aasta saksa filmiga Die Tür. Lugu edukast kunstnikust, kelle pereelu on sutike sassis ja kes kepib seksikat noort naabrinaist. Kord aga, kui ta peaks kodus tütre järele valvama, on aga selle asemel jällegi kodunt ära, juhtub õnnetus.
Peale õnnetust hakkab mees ennast süüdistama ja jooma ning naine jätab ta maha. Lõplikult põhja käinuna otsustab ta ennast ära tappa, kuid päästetakse viimasel hetkel. Kui mees täielikult lootuse kaotanud, jäisel tänaval kukkunud ja sopa sees lamab, tuleb liblikas, kes juhatab ta käigu juurde, kust viib uks teise kohta, kus aeg on viis aastat tagapool. Loomulikult satub ta tütre surmapäeva. Päästab lapse, satub kokku viis aastat noorema iseendaga.
Mads Mikkelseni teadsin ma varem küll. Mitte nimepidi, aga eks olin teda ennegi mitmes filmis näinud. Pidasin teda selliseks natuke koledaks keskpäraseks näitlejaks. Aga siin filmis oli ta võrratu. Tüdruk oli nunnu ja naine oli ka armas.
Hea film on, väga hea film. Polegi nii head saksa filmi näinud. Eks ole neid ajas tagasimineku ja vanade vigade parandamise filme ennegi nähtud. Liblikaefekti ja selle järgesid on ju kõik näinud. Samuti mitmed teised samateemalised filmid. Kuid kõik need on sellised kuidagi sünged. See film oli mingil moel helge. See teine maailm oli nii päikeseline ja ilus, kogu aeg mängis kaadris mõni päikesejänku (no kui just muidugi polnud parajasti öö või ei sadanud), Taustaks mängis kaunis keelpillimuusika, vahel rõõmsam, vahel süngem.
Kõik kulges hästi, kõik oli ilus, pereelu sujus, ent kogu pakitses mõtteis ootus, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd pahasti läheb, kus hakkab viltu keerama? Teadagi ju - liblikaefekt, ja puha. Sakslased aga keerasid vindi hoopis teisele poole. Pauk tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud. Ja siis järgmine ja järgmine.
Ühesõnaga, vaadake seda. Kui aega saan, siis katsun ära ka tõlkida.
Hea film on, väga hea film. Polegi nii head saksa filmi näinud. Eks ole neid ajas tagasimineku ja vanade vigade parandamise filme ennegi nähtud. Liblikaefekti ja selle järgesid on ju kõik näinud. Samuti mitmed teised samateemalised filmid. Kuid kõik need on sellised kuidagi sünged. See film oli mingil moel helge. See teine maailm oli nii päikeseline ja ilus, kogu aeg mängis kaadris mõni päikesejänku (no kui just muidugi polnud parajasti öö või ei sadanud), Taustaks mängis kaunis keelpillimuusika, vahel rõõmsam, vahel süngem.
Kõik kulges hästi, kõik oli ilus, pereelu sujus, ent kogu pakitses mõtteis ootus, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd pahasti läheb, kus hakkab viltu keerama? Teadagi ju - liblikaefekt, ja puha. Sakslased aga keerasid vindi hoopis teisele poole. Pauk tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud. Ja siis järgmine ja järgmine.
Ühesõnaga, vaadake seda. Kui aega saan, siis katsun ära ka tõlkida.
