Puud ei lähe ise riita ka sundides * ehk vana auto, las roostetab

Eelmise nädalavahetusega sain oma puud ikkagi riita. Tegelikult isegi kahte ja täitsa üksi, ilma kõrvalise abita. Tubli tükk tööd oli, aga nüüd võib julgelt talvele vastu astuda.

Algul tegin veel selle vea, et püüdsin puuriida teha künkanõlvale, kus mul üle-eelmisest aastast veel riidaase on. Esimesed kärutäied läksid päris lihtsalt, aga niiske kasepuu on ikka seamoodi raske ja kuigi tegin suurema osa tööst vasaku käega, tundsin, et mu paremal, katkisevõitu käel on pisut raske sikutada. Polnud valus ega midagi, lihtsalt raske oli. Peale kuut kärutäit tundsin, et parem oleks töö katki jätta.

Järgmise päeva lõuna paiku hakkasin tundma, et käsi on rohkem katki kui enne. Loodetavasti ei venitanud ma oma luumurdu uuesti lahti, ent endisest valusam ja vähempainduvam on ta küll. Samal päeval läisin ja ostsin välja oma randmetoe, mille jaoks ma juba tol päeval paberi sain, kui viimati röntgenis käisin. Päris hea asi, kuigi ilma haigekassa toetava õlata päris kallis - mingi 42 eurot maksab see, mina tasusin vaid 5.40.

Sel nädalal käisin autoga ära automaalrist klassivenna juures, kes töötab firmas Automaaler. Peale pilgu pealeheitmist oli ta verdikt lühike - "Las roostetab!" Põhimõtteliselt on Sierral tarvis vahetada mõlemad uksed ja parem tagatiib. Kõik see kokku läheb kallimaks kui samasuguse auto ostmine. Nii et siis lasen roostetada ja ei hakka värvimisele raha raiskama ja sõidan, kuni auto sõidukõlbulik on. Lasen teha vaid selliseid töid, mis autoga sõitmist soodustavad.

Aga ilma naljata oleks tarvis abi taoliselt tüübilt, kes oskab vanu ja odavaid autosid uuemate ja kallimate vastu vahetada. Maksaksin ju ikka juurde ka. Point on aga ju selles, et kuigi Sierra on praegu täielikus sõidukorras ja väljanägemiselt ka enamvähem tip-top, siis nii see ju ei jää. Peagi pole temaga muud teha kui vanarauaks viia.

Reedel helistas mu nahaarst dr Kingo, hea inimene muide, ja kutsus mind esmaspäevaks enda juurde proove tegema/andma. Eile tehti kopsupilti ka. Kui proovid korras, saan bioloogilisele uuringule. St hakkan end jälle süstima - aasta otsa, brr!! - ja kui hästi läheb, siis saan oma psoriaasist lahti. Noh, tegelikult ma kahtlen, et päris lahti saan. Aga vähemalt on lootust aasta-paar puhta ihuga olla.
Aga see Maarjamõisa haigla on ikka mega - 540 arsti ja 1200 õde. Suurem osa Tartu täiskasvanud elanikest töötab vist seal.

* Uuemat sorti rahvatarkus Tartumaalt.

Murtud tiivaga lind

Eelmisel nädalal käisin taastusraviarsti juures oma jalga-kätt näitamas. Sain paar taastusravivõimlemise aega selleks nädalaks ja kindla käsu minna uuesti traumapunkti oma kätt näitama ja röntgenpildistama. Samal päeval (oli vist neljapäev, kuid see pole mitte oluline) käisingi uuesti EMO-s et näe - kuu kukkumisest möödas, jalg läheb üha paremaks, aga käsi aina hullemaks. Ei tahtnud nemad aga mind vaadata, käskisid minna hoopis Maarjamõisa haigla vastuvõttu korduvate traumade osakonda.

Eile sain siis lõpuks seal ära käia. Kaks tundi (KAKS TUNDI!) istusin koridoris arsti ukse taga ja ootasin oma aega. Mind hakkas täitsa huvitama - kui üks inimene kabinetist välja tuleb ja teist veel ei kutsuta, mida nad (seal oli kaks arsti ja kaks õde ja veel mingi kitlites rahvas käis sisse-välja) siis teevad seal kabinetis? Kella ma küll ei vaadanud, aga see aeg tundus vahetevahel olevat viis minutit ja enamgi. Mida nad teevad seal? Noh tühja sest istumisest, tasuta auto parkimine on seal ju ainult üks tund. Muretsesin kogu aeg, et mis mu autoga seal väljas tehakse, olin ju kokku jupikese üle kahe tunni ära. Kas pannakse kviitung klaasi vahele või viiakse hoopis minema?

Kui lõpuks pilt tehtud ja arstikabinetti sain, siis selgus, et mul oli käeluumurd, nüüdseks juba kokku kasvanud. Ja tänu taevale, täitsa õigesti kokku kasvanud. Nüüd tagantjärgi mõtlen ma, et hea kah, et kohe luumurdu ei avastatud. Siis oleks mind ju kipsi pandud ja kuu või paar oleksin kipsiga veetnud ja poleks midagi teha saanud ja oleks käsi nõrgaks jäänud. Parem käsi ju ikkagi! Nüüd oli küll valusam, ent sain vähemalt kätt kasutada. Ja nõrgaks on ta siiski jäänud. Pigistasin nõrgema, vasaku käega 54 kilogrammi, parema käega aga vaid 38 kilo.

Jajah. Enne seda koridoris istumise janti käisin veel taastusravivõimlemises ära. Selline huvitav naisterahvas Katrin oli seal. Nii-nii-nii lapsehäälega. Ma olen varem küll selliseid näinud ja kuulnud, kuid pole nõndaviisi pikalt suhelnud. Huvitav kogemus. Selline lapsehääl ja lapselik intonatsioon täiskasvanud naise suust. Käed olid tal kah pisikesed ja pehmed nagu lapsel. Omapärane.

Aga mis autost sai, tahab ehk keegi teada. Midagi ei saanud. Oli oma koha peal ja isegi trahvi polnud tehtud.

Kas kassid käivad kuuma pleki peal?

Selle nädalavahetuse veetsin siis täiesti ihuüksinda. Ei noh, mõned naabrid käisid ka maal, aga nemad ei lähe arvesse. Müttasin kaks päeva puudega. Valisime varakevadel mõned viletsamad männid teiste hulgast välja, millest pikas perspektiivis nagunii elulooma ei saa ja märgistasime ära. Nüüd siis võtsin maha - ehk kuivavad talveks enam-vähem ära ja saab kütteks kasutada. Tükk tegemist oli, paar tükki jäid teiste najale püstigi ning pidin vaeva nägema, et need sealt alla kangutada. Kolm tükki on veel maha võtmata, üks pikali maas ja ootab tükeldamist, aga neli on juppideks tehtud, ilusasti riita veetud ja oksarisugi juba ära koristatud. Kui vaid need sääsed nii koledasti töötegemist ei segaks... OFF, kuramus sai ka otsa.

Jah, neli mändi ongi nii vähe. Aga need olid peenikesed männid. :P

Muidugi jõudsin vahepeale ühe filmi ka ära vaadata. Seekord üks film, mille vaatamist olen aastaid edasi lükanud. Põhjust ei tea ise ka. Võib-olla seetõttu, et pelgasin liialt draamaks? Tegu filmiga Cat on a Hot Tin Roof - Kass tulisel plekk-katusel. Tegemist on jällegi näidendil põhineva filmiga, näidendil, mille eest näitekirjanik Tennesse Williams sai  1955. aastal Pulitzeri preemia.
 

"Autoriteene pereisa (Burl Ives), kes kannatab ravimatu haiguse all, peab oma 65. sünnipäeval nägema oma perekonna lagunemist: tema poeg Brick (Paul Newman) on kaotanud töö ja joob, kusjuures mängib rolli ka tema allasurutud homoseksuaalsus. Bricki abielu Maggiega (Elizabeth Taylor) ähvardab puruneda. Tema vanim poeg Gooper (Jack Carson) on abielus tüütu naisega ja tal on neli sõnakuulmatut last. Isa on hoolinud ainult oma istandusest ja tunneb nüüd peresuhete puudumise tagajärgi." Naiivitar, nagu ma olen, ei saanud ma filmi vaadates sellest homoseksuaalsuse värgist arugi. Nojah, nüüd tagasi vaadates on küll arusaadav, miks Brick oma varalahkunud sõpra nii väga taga igatseb.

Jah, mida enam ma vaatasin, seda enam näidend film mind kaasa haaras. Geniaalne lavastus, geniaalsed näitlejad. Lummav. Kes pole näinud, see vaadaku. Aga mina kavatsen nüüd millalgi ette võtta "Trammi nimega "Iha"".

Aga metsmaasikad on valmimas. Enam ei lähe kaua. Nädal paar ja ongi valmis. Ja tänavu on neid palju!! Ahjaa, tiigis käisin ka esimest korda. Nojah, mitte veel üleni, osaliselt ikka. Aga mõnus oli!