Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.

Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.

Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

Viitnas

Eelmine reede sõitsin rongiga Tallinnasse. Laupäevaks oli mul Minirendist renditud elektriauto, et teha Musi sünnipäeva puhul väike väljasõit. Mõte oli minna Viitnale ujuma. 

Kell 12 pakkisime Putuka ja Nirti kaasa, käisime Sikupillist läbi ja sõitsime aga Viitna suunas. Ahah, jah, Sikupillis oskasin veel poe juurest eemale kulgevale ühesuunalisele teele keerata vastassuunast. Vastutuleva auto juht võis küll pisut imestada... Aga mis nad teevad siis tänavale pööramisraja ja valgusfoori lisatule, mis pahaaimamatuid inimesi suunavad teele, kuhu tegelikult ei võigi pöörata?

Sõit läks ludinal ja ei möödunud paljugi aega, kui juba olime Viitnal. Igaks juhtuks laadisime autosse natuke elektrit juurde - kurat seda elektrivärki teab, äkki ei saagi pärast laadija juurde tagasi, eks ole.

Ilm oli küll kehvakene, aga kõige hullem polnud. Tuul oli küll kõledavõitu, kuid õhusoojust oli täitsa parajalt ja nagu kohapeal selgus, oli veetemperatuur täitsa mõnus. Tänu kõledale tuulele oli Pikkjärve ääres erakorraliselt vähe inimesi, mistõttu meie Morgiega ei hakanud supelriiete selgaajamisega vaevlema ja sulpsasime niisama vette. Nirti ja Putukas panid siiski siivsalt ujumispüksid jalga. Aga eks nad noored kah alles ja ega neil polnud ju ka kavalat plaani vees natuke kepiasja teha. 

Igatahes. Mõne aja pärast hakkas siiski vee kohal puhuv külm tuul ihu maha jahutama, nii et pikalt me järve äärde jääma ei hakanud. Samuti loobusime mõttest piknik kohapeal ära teha ja nõnda keerasime nina ringi ja veeresime Viitnasse tagasi. Seal ühendasime meeldiva kasulikuga - ajal, kui auto endasse elektrit laenas, sõime meie kaasavõetud kraami. Sõime, jõime, kiikusime ja siis sõitsime Tallina poole tagasi.

Elektriauto Nissan Leaf

See pilt klõpsa küll suureks

Aga see on Balti jaamas. Kolm põlvkonda vedureid

Elektriautoga sõidu ära proovinuna ütlen, et sellega linnast väljasõiduks peab laialt aega käes olema, et sõita laadijast laadijani ja iga juures tunnike aega veeta. Aga muidu on ta mõnusalt erk elajas.

Laps lõpetas

Üleeile lõpetas laps Kadrina keskkooli üheksanda klassi. Käisime siis ema ja isaga aktusel teda õnnitlemas.

Sinna sõites oli enne ja peale Jõgevat suuremat sorti äikesetorm. Nii umbes nelikümmend kilomeetrit. Keskel vaiksem piirkond. Kui paar aastat tagasi Morgiega Huljal käisime, oli samas kohas samasugune torm.

Direktor

9.A klass. Laps paistab teises reas

Seal ta siis on. Täitsa soliidne

Klassi ilusaim tüdruk (Minu arvates)

Laulavad

Mängivad

Hakkavad laulma "Jää jumalaga puberteet"

Laps vanaema ja vanaisaga

Pärast käisime Huljalt läbi. Sõime kringlit ja salatit. Ja siis läks laps lõpupeole. Järgmise päevani.

Aga Huljal olid sellised autokaksikud

Käinud ilmselt mingil romurallil

Käisime hiljuti postimuuseumis

Aga seal, kas teate, seal on mudelautode näitus. Kui ma sellekohast kuulutust nägin, siis võtsin kindlalt plaani see näitus ära vaadata. Nüüd on ta siis nähtud ja paistab, et tuleb millalgi veel minna. Autosid on seal ju palju - vist 350 tükki. Seda on nii palju, et kõike ei jõuagi korraga ära vaadata.

Aga äratundmisrõõmu on hulgaliselt - suuremalt jaolt on ju nõukogudeaegsed ja nõukogudemaal toodetud autod. Paljud neist oma silmaga ära nähtud ja nii mõnegagi olen ise sõita saanud.

Olid ka mõned eriseeriad. Näiteks 'Vene autod Bondi-filmides' ja 'Vene autod vene filmides'. Nendest tulevad kindlasti kõigile minuealistele tuttavad ette Volga filmist 'Ettevaatust, auto!' ja punane uunikum filmist 'Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused'.

Väga muljetavaldav oli Ikarus-busside seeria. Neid oli küll seal oma kolmkümmend tükki. Teate küll - sellised ümaramad, mis vanasti Tartus ja Tallinnas sõitsid ja siis need pika persega Luxid, mis linnade vahel liikusid ja siis muidugi erinevad kollased lõõtsaga ja lõõtsata linna- ja maaliinibussid.

Siis erinevad ehitusmasinad, erinevad operatiivsõidukid, erinevad riigijuhtide sõidukid jne jne.

Panen paar pilti ka, vabandust, et need nii viletsad on - pildistasin telefoniga, oli hämaravõitu ja autod kõik klaasi taga ka. Järgmine kord võtan fotoka kaasa, siis saab ehk paremaid kaadreid.

Kolis sisse

Selline elukas elab juba mitu päeva minu autos. Ise paistab ta sellega rahul olevat. Mina olen ka rahul.

Autost ka üks paar uuemat pilti. Pestud ja puha.

Hõbehall

Selline ta siis on, hõbehall ja pisike.

Tehtud!

Sain siis nüüd ka külglibisemise ja teeltväljsaõidu ära teha.

Tulin neljapäevase sulaga töölt ja tuli meie Aardlapalu tee peal üks mikrobuss vastu. Meil on seal autojälgi ainult kolm, nii et lasksin ilusasti kiiruse viiekümne peale alla, et rattajälgedest välja sulaläga sisse sõita. Bussist sain kenasti mööda ja kus siis auto viskas äkitselt perse kõrvale. Ja auto põrutas teest vasakule poole kõrvale, nina käimas vasakule-paremale. Mina keerutan muidugi rooli, peas aga käivad mõtted - kas ma ikka õigele poole keeran, kas ma ikka õigele poole pööran. Pidurit muidugi ei vajutanud. Noh, igatahes sain auto nina paremale poole pöörata ja siis ta läkski paremale poole teevalli. See oli ikka hästi, et ta läks paremale, mitte vasakule, sest vasakul lumehunnikut polnud, paremal aga oli. Lumme kinni jäänud, proovisin igaks juhuks ka korraks tagurpidi käiku, kuna aga midagi ei juhtunud, siis jätsin asja sinnapaika ja ronisin välja, ise mõtlemas, et mida nüüd teha - minna koju labida järgi (labidaga oleksin end ilusasti välja kaevanud, aga koduni ju ca neli kilti ja tagasi vaja ka tulla) või helistada isale, et see mind välja sikutama tuleks või kutsuda päästeamet mind välja tõmbama või jääda hoopiski mööduvat autot ootama, et sellelt abi paluda.

Vaevalt jõudsin autost välja, kui tuligi juba üks Huyndai vastassuunast. Lehvitasin sellele, mees pidas kinni, rääkisin jutu ära ja tema oli muidugi nõus aitama. Egas midagi, võtsime köie, panime külge ja lupsti oli Sierra hangest väljas. Ja juba sõitsingi juba kodu poole. Nii ruttu see käiski. Isegi adrenaliin ei jõudnud möllama hakata. Maksimaalselt viis minutit kestis kogu see lugu. Õnnelik õnnetus.

Eks kogemused õpetavad. Teinekord sõidan veel aeglasemalt, kui vaja lahtise sulalume sisse ronida.

Eile koju sõites vaatasin, kuidas see koht välja näeb. Vähem kui autopikkuse jagu olingi vaid teelt väljas olnud. Aga oh sa imet! Sellest kohast paarkümmend meetrit linna poole oli veel üks teisest suunast tulles teelt välja sõitnud ja jälgi teinud. Tema oli igatahes kaugemale välja sõitnud. Ju siis tema kiirus oli suurem.

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...