Nad tulid tagasi

 Acceptez-vous de mourir pour entrer dans la ville où les morts reviennent?

Üle tüki aja üks muljetavaldav sari. Nimeks Les Revenants. Nagu pealkirjastki näha - prantsuse oma. Komistasin netis kogemata selle kirjeldusele, see meeldis, tirisin jupid kohale ja hakkasin vaatama. Hea. Isegi väga hea. Ja vahelduseks ameerika ja vene sarjadele on hea vaadata ka mõne muu maa loomingut.

Tegemist on ühe väikese ja rahuliku prantsuse külakesega, kuhu tuleb tagasi üks tüdruk. Tüdruk, kes mõned aastad tagasi bussiõnnetuses surma sai. Vanemad ei saa muidugi millestki sotti ja ta kaksikõde on esiotsa endast väga väljas. Tema ju semmib poisiga, kes oli tüdruk suur armastus. Siis naaseb külakesse üks noor mees. Tema sai aastaid tagasi surma just oma pulmapäeval. Ta naisel (või lesel) on uus mees, kes kasvatab tema last oma lapsena ja ei taha noort meest sugugi oma rahulikku ellu. Siis tekib kuskilt üks väike poisike. Tema on surnud juba aastakümneid. Ja ärgem unustagem maniakki-noorte naise tapjat. Ka tema tuleb tagasi. Ja siis veel mõned. Ühesõnaga - unine külake pole peagi enam väga unine.

Võiks ju eeldada, et tegemist on järjekordse zombifilmiga, aga ei, seda pole ta kuskilt otsast. Tagasitulijad on täpselt samasugused nagu nad olid enne oma surma. Ei lagune nad kuskilt otsast (SPOILER! tegelikult pärastpoole nad lagunevad küll, aga hästi natuke) ja suhtlevad täitsa vabalt. Ainult peale järjekordset tapmist ärkavad jälle ellu.

Sari iseenesest kulgeb rahulikult. Võiks peaaegu öelda, et uniselt. Põnevust siiski jätkub. Tekitab küsimusi, põhiline küsimus on muidugi miks. Miks nad tulid? Miks nad on? Kust? Ja kõige lõpuks - kuhu?

Eriti heaks teeb filmi muidugi muusika. Selline melanhoolne, müstiline. Tšellode ja klaveriga. Täis millegi eelaimust

Treiler ka muidugi.

Pehmo olen

Teen töö jaoks tiitreid seriaalile Plain Jane UK. Tegemist on totaalse muutumise tüüpi sarjaga, kus igas seerias võetakse ette mõni tüdruk, selline inetu pardipoja tüüpi, kes võib ju olla täitsa kena, aga kes ei oska või kardab kaunilt riides käia ja ennast meikida, kes kardab flirtida või poistega suhelda ja kellel on oma silmarõõm, kellega ta sooviks lähemalt tuttavaks saada, kuid ta ei oska või ei julge seda teha.

Louise Roe

Saadet juhib ja tüdrukuid muudab briti moeekspert Louise Roe. Ta meenutab mulle pisut meie Anu Saagimit, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Saates ei tehta neidudele mitte lihtsalt uut soengut ja meiki. See oleks ju tegelikult igav. Tüdrukutele õpetatakse flirtimist neuroteadlase ja flirtimisspetsialisti poolt, nad pannakse vastu astuma oma hirmudele ja neist üle saama. Mõni pannakse üles ronima kaljuseinast, mõni rippsillal kuristikku ületama, mõni mootorrattaga sõitma, mõni rahva ees esinema. Muidugi süstib Louise neisse kõvasti enesekindlust ja usku endasse. Koos käiakse ostlemas ja valitakse igale tüdrukule välja talle kõige paremini sobivad rõivad ja kingad.

Ja kui siis ükskord tüdrukud on ükskord rõivastatud ja meigitud ja uue soenguga ja nad siis esimest korda ennast peeglist näevad... See on nii ilus. Mõni kilkab, mõni seisab tardunult ega usu oma silmi, mõni valab pisaraid. Ilus. Minul tuleb iga kord klimp kurku.

Lõpuks läheb iga tüdruk pimekohtingule oma lemmikpoisiga. Reegel on selline, et ta peab poisile rääkima, mida ta tema suhtes tunneb ja miks ta just tema kohtamisele kutsus. Ja kui siis selgub, et tegelikult on ka poiss tüdrukut tähele pannud ja temalgi on tüdruku suhtes teatud tunded ja nende pimekohtingule järgnevad teised kohtamised ja nende sõprusest saab suhe, siis on see ka nii ilus, et silm läheb niiskeks.

Surnud, kes jalutavad

"Fight the Dead, Fear the Living"

See on üks hea sari. Ma ütleksin, et üks paremaid, mis praegu üldse jooksevad. (Kui muidugi "Touch" kõrvale jätta, aga see on praegu puhkusel.)

"Seriaal räägib loo zombi-apokalüpsise tagajärgedest. Grupp ellujääjaid reisivad mööda mahajäetud Ameerikat, otsides pidevalt uut magamisaset, et olla võimalikult kaugel neist inimsööjatest elavatest surnutest. Iga mööda läinud päev on nende jaoks kui õnnistus, iga hetk võib neid ees oodata ohtlik olukord ning iga nurgatagune võib saada neile saatuslikuks."

Kusjuures algus ehk esimene hooaeg pole midagi erilist. Alguses tundub, et see on kõigest üks järjekordne zombifilm, seekord lihtsalt pikemas kuues, seriaalivormis. Jällegi mingid ülesärganud laibad, kes koledat kurguhäält tehes ringi kõnnivad ja väheseid ellujäänuid nahka pista või vähemalt hammustada püüavad. Eks ta üldjoontes täpselt sedasi ongi. Ongi suurem osa (Ameerika) elanikkonnast, kes on ära zombistunud ja erinevad pisikesed inimkogukonnad, kes enamasti omavahel võitlevad, kuid mõnikord ka liituvad, et koos lihtsamini hakkama saada.

Mida edasi, seda huvitavamaks aga läheb, seda enam lugu kaasa haarab. Näitlejad on head ja tegelased elavad, huvitavad. Teise hooaja edenedes läheb lugu üha põnevamaks, justkui allamäge tormav lumepall. Narratiiv haarab kaasa, imeb endasse, paneb kaasa elama. Kuigi kohati on film liigagi verine, suisa räigevõitu (mehe jala maharaiumine otse kaadris või raseda naise lõhkilõikamine lapse elusana kättesaamiseks, tõsi küll, seda otse kaadris ei näidata), see siiski ei häiri, see käibki asja juurde. Elu ongi julm ja vastik ja sitane ja rõve. Eriti selline elu, mille juurde kuulub rohkem laipu kui inimesi. Muidugi on siin tegu jällegi ameeriklaste topeltmoraaliga - tapmist ja verd ja soolikaid VÕIB näidata, aga alastust EI VÕI näidata.

Kelmikas

Kõik on omavahel seotud

See on äärmiselt lummav, kuidas looduses/maailmas on kõik omavahel seotud ja kõik allub reeglitele ja kõike saab numbrite ning valemitega kirja panna. Kuldlõige, Fibonacci jada, Delaunay triangulatsioon, Voronoi tesselatsioon.
Siin videos on see kõik ilusasti kokku võetud.

Aga kõik see tuli mulle meelde seetõttu, et jälgin juba tükimat aega seriaali nimega Touch. "Draama, mis ühendab teaduse ja vaimsuse, uurimaks varjatud seoseid, mis seovad kokku kõik inimkonna. Sarja keskmes on lesest üksikisa, kelle püüdlused küündida oma vaimse puudega 11-aastase pojani kujundavad kogu planeedi saatust." Inimesed on omavahel seotud, asjad on omavahel seotud, kõik mõjutab kõike ja kõige aluseks on numbrid. Täpsemalt siis Amanda jada: 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55,144 … Ja kõike seda näeb üks poiss, poiss, kes pole üksteist aastat rääkinud.

Üks kuri tädi on seal ka, tahab muudkui aga lapsukest isalt ära võtta ja temaga midagi kahtlast korralda. Vastukaaluks on aga ka üks hea tädi, kes issit aitab, nii et esialgu on kõik tasakaalus.

Koduperenaised ulmet ei vaata vol. 2

Elisa Dushkul ei vea seriaalidega. Nagu Tru Calling, nii katkestati ka Dollhouse (2009). Seekord tehti küll teine hooaeg siiski lõpuni. Sarja keskseks ideeks on suurkorporatsiooni poolt loodud tehnoloogia, mis võimaldab inimeste ajju kanda kas teise isiksuse või soovitud kombinatsiooni isiksustest. See võimaldab minutitega luua superhäkkeri, tuumafüüsiku, spiooni – või ka armukese, kes sind tõeliselt armastab. Korporatsioon rendib sinu soovitud isiku sulle päevaks-paariks kalli raha eest – ja loomulikult pead sa tundma õigeid inimesi, et sind üldse jutule võetaks.

Defying Gravity (2009). Seriaali keskseks teemaks on hirmkallis ja riskantne ülesanne, mis viib 8 astronauti kaugele-kaugele kosmosesse. Muidugi on kellegil kusagil salajased plaanid, millest sarja alguses ei räägita, aga nii peabki olema, sest muidu ei oleks sari põnev.

Tehti vaid üks hooaeg ja sellestki näidati viimased neli seeriat ainult Kanadas nähtaval telekanalil.

Caprica (2009). Suured sündmused võivad alata väga väikeselt. Nii on tegu ka Lahingulaev Galatikas nähtud kaheteistkümne koloonia hävitamisega, milleni viiva sündmusteahela alguses asub teismelise tüdruku hukkumine ja isa suutmatus oma tütre surmaga leppida. Seriaali temaatikaks on tehnoloogilise arenguga, kaasnevad probleemid, usk, rassism ja selle kõige keskel kaks perekonda, Graystone'id ja Adamad.

Jällegi vaid üks hooaeg ja jällegi viimased seeriad Kanada Space-kanalil.

FlashForward (2009). Müstiline globaalne sündmus põhjustab kõigile inimestele samaaegselt teadvusekaotuse kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks, mille jooksul näevad kõik hetke enda elust tulevikus.

Katkestati peale esimest hooaega.

V (2009). Maale saabub pealtnäha heade kavatsustega maaväline rass, pikkamööda paljastub aga nende tõeline pale ning see pole sugugi inimlik.

Ainult kaks hooaega - 12 ja 10 seeriat.

SGU Stargate Universe (2009). Uurides, miliiseid saladusi peidab endas tähevärava 9. kartušš, satub hulk sõdureid, teadlasi ja tsiviilisikuid iidse kosmoselaeva Destiny pardale. Laeva kurss on teadmata ning keegi neist ei pääse enam koju. Ainsaks missiooniks on ellujäämine.

Kaks hooaega.

Sanctuary (2008). Helen Magnus on 157-aastane salapärane naine, kes juhatab Varjupaika, mis on koduks paljudele kummalistele olenditele. Teda aitavad dr Will Zimmerman, tütar Ashleigh ja Henry. Heleni eesmärk on kaitsta olendeid, keda teised inimesed peavad koletisteks. Samas tuleb ohtlikumad kuidagi peatada. Seriaali edenedes saab aimu Heleni pikast minevikust ning kohtab mitmeid ajaloost tuntud isikuid.

Tehti neli hooaega, peale seda katkestati.

Alphas (2011). Sari räägib andekatest inimestest ehk alfadest, kellele on sündides looduse poolt lihtsalt antud midagi lisaks. Koos moodustavad nad meeskonna, kus iga liige on omamoodi vajalik ja ainulaadne. Kõigil on omadused, mis lasevad neil teha tavaliste inimeste jaoks üleloomulikke asju. Loomulikult on maailmas ka alfad, kes kasutavad oma võimeid halva tegemiseks ja meeskonna ülesanne ongi need alphad leida ja peatada.

Esialgu teatati, et teist hooaega ei tule, siis jällegi, et tuleb. Ootame ja vaatame.

Camelot (2011). Teadagi, mis sellel sisuks on - Merlin, Arthur, Guinevere, mõõk kivis jne. Erinevalt BBC Merlini-sarjast (sellele tehakse juba viiendat hooaega) pole siin Guinevere vähemalt neeger. Hää, et niigi läits.

Peale sarja head vastuvõttu vaatajate poolt lubati teha veel teinegi hooaeg. Jääb siiski ära.

Human Target (2010). See pole küll ulmesari, kuid põhineb koomiksil ja oli hea sari. Seriaal räägib Christopher Chance'i elust, kes on isehakanud töövõtja, ihukaitsja ja turvalisuse ekspert. Ta kaitseb oma kliente, sisenedes täielikult nende ellu ning muutes neid elavaks märklauaks, tuvastades samal ajal ohu allikas.

Katkestati peale teist hooaega.

Koduperenaised ulmet ei vaata

Mõtlesin, et panen kirja mõned ulmesarjad, mis viimastel aastatel pooleli on jäetud.

Terra Nova näiteks. Saastatud tulevikust kolib suur hulk inimesi dinosauruste aega ja hakkab seal pereprobleemidega tegelema. Ei noh, vahepeal võitlevad saurustega ka. Ja üksteisega. Õhkõrn on lootus, et jätkatakse mõnel teisel kanalil.

Firefly, millest eriti kahju on. Kapten Malcolm Reynolds ostab omale kosmoselaeva, koostab meeskonna ja otsib teenimiseks tööotsi. Laevaks on Firefly-klassi alus nimega Serenity. Neliteist seeriat seda vaid tehtigi. Õnneks tuli fännide nõudmisel lisaks ka täispikk film. Vähemalt midagigi. 

Tru Calling - seriaal, mis räägib noorest naisest, kes peale surnukuuri tööle asumist avastab, et tal on erakordne võime aidata neid, kes enneaegselt surnud. Tru abilisteks sel teekonnal saavad morgi juhataja Davis ja Tru vend Harrison. Lõpetati ära peale teise hooaja kuuendat seeriat.

Praegu jätan pooleli. Teinekord jätkan.

See on siin kõige esimene postitus

Meeldis mulle tõlkida sarja Battlestar Galactica, tõsiselt meeldis. Tõlgiksin meelsasti veelgi, aga võta näpust. Kuulda oli, et sellele tuleb  lisa Battlestar Galactica: Blood & Chrome, mis kajastab eelnevaid aastaid ja sõda külonitega, ent kuuldavasti tahab ulmekanal Syfy sarja siiski ära jätta. Aga eks lootus sureb ikka viimasena. Ootame ja vaatame, mis saama hakkab. Järgmiseks aastaks lubatakse vähemalt ühte seeriat. Ja ehk keegi siiski halastab ja annab maailmale ühe korraliku ulmesarja.

Senikaua proovin hoopis seda sarja teha. Sama hea see pole, aga parem ikka kui mitte midagi. Korralike ulmesarjadega on tänapäeval lood üldse viletsad. Kas jäetakse hoopis eetrisse laskmata või siis katkestatakse ära juba peale esimest hooaega.

Mis igapäevaellu puutub, siis oleme Morgie ja Otiga teist päeva Ihastes Kudzu juures Miranda kaheksandal sünnipäeval. Kudzu kostitas meid õhtul tavapäraselt maitsva - no tema puhul ei kujutagi teismoodi ette - õhtusöögiga, seekord saime hilisõhtust kooreklopsi. Keelt alla õnneks ei viinud, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Peale seda, nii umbes kella 12 paiku suikusid lapsukesed unele, et juba kuue ajal lae peal hüppama ja kisama hakata. Hämmastav küll, kuidas neile nädalavahetusel nii vähesest magamisest piisab? Katsu neid nädala sees kooliks/lasteaiaks nõnda varakult voodist välja saada. Ja mis pagana elevantsihüppeid nad sooritavad, et maja (sõna otseses mõttes) väriseb ja alumisel korrusel lambid laes kõiguvad? Morgie arvas, et peaks nende juurde piilukaamera sokutada, küllap siis teada saaks. Igatahes, uni oli läinud ja nagu ikka, kui hakkaski tagasi hiilima, läks kuskil kandis jälle müdistamine või kisa lahti. Õnneks pärastpoole uni siiski halastas ja tuli tunnikeseks tagasi.

N. Össu

Simbo

Simbo

Mõlemad Kudzu kassid olid värskelt juuksuris käinud ja oma pulstunud karvast lahti saanud. Simbol oli see käik just eile ja esimesel pildil ongi ta veel narkoosist uimane. Lisaks muidugi haavatud enesuhkus... - ikkagi kohalik Kunn!