Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Unenägudest

Minuga on reeglina niimoodi, et kui ma kõvasti ja korralikult magan, siis ma küll unenägusid näen, aga meelde need mulle ei jää. Teine lugu on siis, kui ma olen teadvusetuse ja ärkveloleku piiril, peaaegu ärkvel. Siis näen ka mõnikord unesid, need jäävad mulle meelde ja sedamööda, kuidas ma üles ärkan, saan unenägusid juhtida, kuni lõpuks olen liialt üleval, et seda teha. Kas kellegi teisega juhtub ka sedasi?

Igatahes oli lugu selline, et ma elasin koos Morgiega Annelinnas üürikorteris ja mind viis üks asi pisut endast välja ja ma unustasin ära, millises majas ma elan. Elasime kuskil Anne kaupluse kandis - seal, kus ma kogu oma lapsepõlve ja noorusajagi elasin - kant oli natuke sedamoodi, nagu ta tegelikultki on ja natuke nagu teistmoodi ka. Nii ma seal siis tiirutasin ja mõtlesin juba Morgiele helistada, et kus me siis õieti elame. Siis kohtasin aga ühte oma unenäo-tuttavat, vene meest, keda ma päriselus ei tunne. Ega ma enne ei teadnud, et olen temast und näinud. Nüüd poolunes meenus ta mulle.

Novot, töötasime me temaga koos koolis. See polnud TKHK, kus ma tegelikult töötan. See küll meenutab TKHK-d ja pisut ka kooli, kus mina lapsena käisin ja veel mõningaid koole, kuhu sattunud olen - ilmsi ja võibolla ehk ka meedias (Selles viimases pole ma kindel.). Nüüd mäletan, et olen seda kooli korduvalt ja korduvalt varemgi käinud. Üldse on kooliteema mu elu jooksul unedes palju figureerinud. Näiteks nooruses toimusid mu unelennud tihtipeale mu kodukoolis.

Aga kaldusin kõrvale. Igatahes jäi see venelane kuidagi oma sõrmest ilma. Mul on tunne, et see toimus eileöises unes peale seda, kui olin vaadanud filmi The Machinist. Nüüd täna siis põrkasin temaga kokku ja ta oli kangesti rõõmus mind nähes. Eks mina ikka ka. Vaatasin ta paranenud sõrmekönti - see polnud tal ainus, tal oli kokku seitse sõrme - ja küsisin kuidas tal läheb ja rääkisin, et elasin pool elu sealsamas kaks maja eemal (tegelt ka). Ja sel hetkel hakkas toimuma ärkamine, nii et mina hakkasin vestlust suunama (see toimus muidugi vene keeles ja vene keel tuli mul suurepäraselt välja), rääkides justkui tema eest ja muidugi enda eest ka. Ja üleval ma olingi.