Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Viitnas

Eelmine reede sõitsin rongiga Tallinnasse. Laupäevaks oli mul Minirendist renditud elektriauto, et teha Musi sünnipäeva puhul väike väljasõit. Mõte oli minna Viitnale ujuma. 

Kell 12 pakkisime Putuka ja Nirti kaasa, käisime Sikupillist läbi ja sõitsime aga Viitna suunas. Ahah, jah, Sikupillis oskasin veel poe juurest eemale kulgevale ühesuunalisele teele keerata vastassuunast. Vastutuleva auto juht võis küll pisut imestada... Aga mis nad teevad siis tänavale pööramisraja ja valgusfoori lisatule, mis pahaaimamatuid inimesi suunavad teele, kuhu tegelikult ei võigi pöörata?

Sõit läks ludinal ja ei möödunud paljugi aega, kui juba olime Viitnal. Igaks juhtuks laadisime autosse natuke elektrit juurde - kurat seda elektrivärki teab, äkki ei saagi pärast laadija juurde tagasi, eks ole.

Ilm oli küll kehvakene, aga kõige hullem polnud. Tuul oli küll kõledavõitu, kuid õhusoojust oli täitsa parajalt ja nagu kohapeal selgus, oli veetemperatuur täitsa mõnus. Tänu kõledale tuulele oli Pikkjärve ääres erakorraliselt vähe inimesi, mistõttu meie Morgiega ei hakanud supelriiete selgaajamisega vaevlema ja sulpsasime niisama vette. Nirti ja Putukas panid siiski siivsalt ujumispüksid jalga. Aga eks nad noored kah alles ja ega neil polnud ju ka kavalat plaani vees natuke kepiasja teha. 

Igatahes. Mõne aja pärast hakkas siiski vee kohal puhuv külm tuul ihu maha jahutama, nii et pikalt me järve äärde jääma ei hakanud. Samuti loobusime mõttest piknik kohapeal ära teha ja nõnda keerasime nina ringi ja veeresime Viitnasse tagasi. Seal ühendasime meeldiva kasulikuga - ajal, kui auto endasse elektrit laenas, sõime meie kaasavõetud kraami. Sõime, jõime, kiikusime ja siis sõitsime Tallina poole tagasi.

Elektriauto Nissan Leaf

See pilt klõpsa küll suureks

Aga see on Balti jaamas. Kolm põlvkonda vedureid

Elektriautoga sõidu ära proovinuna ütlen, et sellega linnast väljasõiduks peab laialt aega käes olema, et sõita laadijast laadijani ja iga juures tunnike aega veeta. Aga muidu on ta mõnusalt erk elajas.

Suvi

Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...

Ühest teisest blogist

Aga eks ta nii olegi. Tsiuvilksti ja läinud ta ongi.

Seened korvi 1 2 3! *

Kuna maja ümber juba kolme purgi jagu seeni korjatud ja eile päev otsa ning terve öö veel takkajärele vihma sadas, käisin täna metsas seenel. Või peaks ütlema seenil? Noh, igatahes käisin metsas seeni korjamas. Võtsin kümneliitrise punase pangi kaasa, kuigi ema hakkas ütlema, et see on liiga suur ja võtku ma väiksem sinine ämber. Jäin siiski endale kindlaks.

Nagu alati keerasin alguses enne "nõiamaja" elektriposti juurest künka otsa. Ega mul erilist lootust olnud, et sealt midagi saan. Algul tunduski suhteliselt lootusetu olevat, aga lõpuks sain veerand ämbrit siiski kokku.

Läksin siis nõiamajast mööda ja raiesmikust edasi ja on seda üllatust! Jälle mu lemmikmetsa vähemaks raiutud. No on ikka ahvid, ma ütlen! Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti enam kodu lähedal metsa, kus seenil käia. Metsaserv muidugi ka ära lagastatud - oksahunnikuid ja mahalangenud puid täis. Andis ikka koperdada seal oma vigase jalaga. No kas siis vaja sellist asja? Aga ei midagi. Sain ikka oma tavapäraseid väävel- ja kamperriisikaid, nööbi ja nööpnõelapea suurusi. Lisaks enneolematult palju (ja suuri) kukeseeni, muidugi pilvikuid ja puravikke. Kokkuvõteks sain ikka ämbri korralikult seeni täis.

Kodu juures käisin veel korra maja tagant läbi. Ja ennäe imet - maja taga sarapuu all männiriisikad kasvama hakanud. (Need on pildil need pisikesed kakaopruunid suure puraviku peal.) Esimest aastat - enne pole neid seal kunagi olnud. Vahva, veel üks seeneliik, mida kodust lahkumata korjata saab.

* Pealkirja laenasin Emmalt ja kohandasin. Ega ta ei pahanda.

Täna sajab tähti

Käisin Perseiide vaatamas. Ühte nägin ka. Nagu tulejutt kihutas üle taeva. Aga nii kummaliselt, et algas tühja koha pealt ja siis tükk maad enne silmapiiri (ehk puudelatvasid) kadus jälle ära. Kas nii see käibki - et tuleb eikuskilt ja kaob eikusagile?

Seisin ja vaatasin veel natuke aega, aga rohkem ei tahtnud ükski Perseiid ennast mulle näidata. Kuna olin tegelikult hoopis õue asja pärast läinud ja mitte tähti vaatama, siis olin kõigest särgiväel ja oli lihtsalt külm vahtida. Nii tulingi ära.

Panen siia jällegi ühe võõra pildi. Pildistajaks on Alan Olonen ja umbes nii see välja nägigi, kuigi minu nähtu saba oli ca 4x pikem. 

Langev Täht

Hästi paugutab

Kell on kümme õhtul ja müristab vahelduva eduga juba, palju? seitsmest? või kuuest? peale. Vahepeal käis kuskil kaugemal, nüüd tuli tagasi. Telekal viskas korraks pildi eest ära. Selle peale tõmmasin sabad seinast. Pagan seda teab.

Ilmad on nii kuumad, eile oli 34, täna 30. Muru kasvab mühinaga. Iga kord, kui välja lähen, on jälle pikemaks kasvanud. Millal niita saan, ei tea - selle jala ja käega küll pole võimalik. Eile õhtul oli jalapaistetus nii valus, et ei saanud ei lamada ega istuda. Ainult käia sain - siis oli vähem valus. Aga kaua  sa käid, eks ole? Viinakompress aitas.

Võitlus kahjuritega

See on ikka üks hea riist küll. Olen ma proovinud igasugu asju - küll peletamist ja mürgitamist, aga ei midagi. Võtsin siis kätte ning tellisin selle lõksu ära.

Eelmisel aastal sain sellega neli mutti kätte. Sel aastal pole veel mutid õieti tegutsema hakanud, aga üleeile vaatasin, et see käik, kustkaudu nad meie krundile käivad, on lahti aetud. Panin siis muidugi õhtul kohe lõksu üles. Ja ennäe, hommikuks oli lõks kinni läinud. Esimese asjana läksin kohe vaatama (kõhklus ju sees, ennegi nii olnud, et lõks kinni ja mutti pole) ja ennäe - oligi mutt jälle käes. Nüüd loodetavasti saab veel hinge tõmmata, kuni järgmine tuleb.

Aga kust saab? Siit saab.

Kas kassid käivad kuuma pleki peal?

Selle nädalavahetuse veetsin siis täiesti ihuüksinda. Ei noh, mõned naabrid käisid ka maal, aga nemad ei lähe arvesse. Müttasin kaks päeva puudega. Valisime varakevadel mõned viletsamad männid teiste hulgast välja, millest pikas perspektiivis nagunii elulooma ei saa ja märgistasime ära. Nüüd siis võtsin maha - ehk kuivavad talveks enam-vähem ära ja saab kütteks kasutada. Tükk tegemist oli, paar tükki jäid teiste najale püstigi ning pidin vaeva nägema, et need sealt alla kangutada. Kolm tükki on veel maha võtmata, üks pikali maas ja ootab tükeldamist, aga neli on juppideks tehtud, ilusasti riita veetud ja oksarisugi juba ära koristatud. Kui vaid need sääsed nii koledasti töötegemist ei segaks... OFF, kuramus sai ka otsa.

Jah, neli mändi ongi nii vähe. Aga need olid peenikesed männid. :P

Muidugi jõudsin vahepeale ühe filmi ka ära vaadata. Seekord üks film, mille vaatamist olen aastaid edasi lükanud. Põhjust ei tea ise ka. Võib-olla seetõttu, et pelgasin liialt draamaks? Tegu filmiga Cat on a Hot Tin Roof - Kass tulisel plekk-katusel. Tegemist on jällegi näidendil põhineva filmiga, näidendil, mille eest näitekirjanik Tennesse Williams sai  1955. aastal Pulitzeri preemia.
 

"Autoriteene pereisa (Burl Ives), kes kannatab ravimatu haiguse all, peab oma 65. sünnipäeval nägema oma perekonna lagunemist: tema poeg Brick (Paul Newman) on kaotanud töö ja joob, kusjuures mängib rolli ka tema allasurutud homoseksuaalsus. Bricki abielu Maggiega (Elizabeth Taylor) ähvardab puruneda. Tema vanim poeg Gooper (Jack Carson) on abielus tüütu naisega ja tal on neli sõnakuulmatut last. Isa on hoolinud ainult oma istandusest ja tunneb nüüd peresuhete puudumise tagajärgi." Naiivitar, nagu ma olen, ei saanud ma filmi vaadates sellest homoseksuaalsuse värgist arugi. Nojah, nüüd tagasi vaadates on küll arusaadav, miks Brick oma varalahkunud sõpra nii väga taga igatseb.

Jah, mida enam ma vaatasin, seda enam näidend film mind kaasa haaras. Geniaalne lavastus, geniaalsed näitlejad. Lummav. Kes pole näinud, see vaadaku. Aga mina kavatsen nüüd millalgi ette võtta "Trammi nimega "Iha"".

Aga metsmaasikad on valmimas. Enam ei lähe kaua. Nädal paar ja ongi valmis. Ja tänavu on neid palju!! Ahjaa, tiigis käisin ka esimest korda. Nojah, mitte veel üleni, osaliselt ikka. Aga mõnus oli!