Naljakas

Hõbehall

Selline ta siis on, hõbehall ja pisike.

Tehtud!

Sain siis nüüd ka külglibisemise ja teeltväljsaõidu ära teha.

Tulin neljapäevase sulaga töölt ja tuli meie Aardlapalu tee peal üks mikrobuss vastu. Meil on seal autojälgi ainult kolm, nii et lasksin ilusasti kiiruse viiekümne peale alla, et rattajälgedest välja sulaläga sisse sõita. Bussist sain kenasti mööda ja kus siis auto viskas äkitselt perse kõrvale. Ja auto põrutas teest vasakule poole kõrvale, nina käimas vasakule-paremale. Mina keerutan muidugi rooli, peas aga käivad mõtted - kas ma ikka õigele poole keeran, kas ma ikka õigele poole pööran. Pidurit muidugi ei vajutanud. Noh, igatahes sain auto nina paremale poole pöörata ja siis ta läkski paremale poole teevalli. See oli ikka hästi, et ta läks paremale, mitte vasakule, sest vasakul lumehunnikut polnud, paremal aga oli. Lumme kinni jäänud, proovisin igaks juhuks ka korraks tagurpidi käiku, kuna aga midagi ei juhtunud, siis jätsin asja sinnapaika ja ronisin välja, ise mõtlemas, et mida nüüd teha - minna koju labida järgi (labidaga oleksin end ilusasti välja kaevanud, aga koduni ju ca neli kilti ja tagasi vaja ka tulla) või helistada isale, et see mind välja sikutama tuleks või kutsuda päästeamet mind välja tõmbama või jääda hoopiski mööduvat autot ootama, et sellelt abi paluda.

Vaevalt jõudsin autost välja, kui tuligi juba üks Huyndai vastassuunast. Lehvitasin sellele, mees pidas kinni, rääkisin jutu ära ja tema oli muidugi nõus aitama. Egas midagi, võtsime köie, panime külge ja lupsti oli Sierra hangest väljas. Ja juba sõitsingi juba kodu poole. Nii ruttu see käiski. Isegi adrenaliin ei jõudnud möllama hakata. Maksimaalselt viis minutit kestis kogu see lugu. Õnnelik õnnetus.

Eks kogemused õpetavad. Teinekord sõidan veel aeglasemalt, kui vaja lahtise sulalume sisse ronida.

Eile koju sõites vaatasin, kuidas see koht välja näeb. Vähem kui autopikkuse jagu olingi vaid teelt väljas olnud. Aga oh sa imet! Sellest kohast paarkümmend meetrit linna poole oli veel üks teisest suunast tulles teelt välja sõitnud ja jälgi teinud. Tema oli igatahes kaugemale välja sõitnud. Ju siis tema kiirus oli suurem.

Padaoru pojapoeg

Ähvardati siin tuisu ja lumeuputusega mitmeks päevaks. Mõtlesin siis pelgusega, et saab jälle olema midagi sellist nagu kaks aastat tagasi, kui inimesed mitu päeva Padaorus lumevangis olid. Aga ei midagi. Lund muidugi sadas, aga seni pole muidugi hullu midagi.

Hommikul, kui nina uksest välja pistsin, siis polnud ööga 10 sentimeetritki sadanud. Ega midagi, tõukasin kähku maja ümbert lume ära ja üllatus, üllatus - vald oli nii tubli olnud, et ka minu sissesõidutee traktoriga puhtaks lükanud. See oli siis täpselt kolmas kord kolme talve jooksul. Aga ma mõtlen, et ise peab ka tubli olema - kui ma poleks õhtul sedasama teed ise puhtaks kühveldanud, vaevalt siis see traktorist oleks vaevunud sinna puhastama tulema.

Töölesõit oli ka lausa lust - teed kõik korralikult ära puhastatud. Eks tuisk oli muidugi hulga lund jälle tagasi puhunud. Meie Aardlapalu tee, kus vähe autosid liigub, oli ikka mõnusasti lumine. Õnneks aga polnud teel ühtegi autot tulemas-minemas, nii et sain sõita suisa kuuekümne kuni kaheksakümnega, kohati kiireminigi. Aga korralik adrekas oli ikka kogu aeg sees, kui auto perset loopis ja püüdis sirgjoonest kõrvale kalduda. Üldse on see tagaveoga autoga sõit nagu lõbustuspargis käimine. Peale tööd viisin Andrese kooli juurest Aardla teeristi, mees kilkas ka minu kõrval toredasti.

Tegin selle vea, et läksin Annelinna majade vahele. Seal pole traktorid ilmselt kevadest saadik käinud. Üks tütarlaps kasutas liiklemiseks kõnnitee asemel sõiduteed ja kui ma tema taga seisma jäin, siis olin loomulikult lumes kinni. See vahtis ainult lolli näoga. Õnneks on häid inimesi, kes lükata aitavad. Põhiliselt autojuhid, kes minu tõttu liigelda ei saa. Nii et kaua ma kinni ei istunud.

Pilt on illustratiivne ja ei oma mingit pistmist minuga

Kojutulek läks ka ludinal. Traktor oli parajasti minu poole Aardlapalu teest lahti lükanud ja tuli teiselt poolt tagasi, nii et tee oli väga ilusasti sõidetav.

Praegu aga on migreen. Kolm lumeloopimist 24 tunni jooksul on minusugusele harjumata inimesele ikla liiast...

Ahjaa, hommikul mõtiskles tee peal üks rebane, kas jääda auto alla või mitte. Siia, sinna, siia, sinna, õnneks läks ikka sinna, muidu oleksin talle otsa sõitnud. Pool meetrit jäi puudu. Ega sellises olukorras pidurit vajutada ju ei saa...

Igapäevane ummik

Ulatub Ringtee ja Võru tänava ristmikust kuni raudteeni. Teisel pool raudteed läheb veel sama pikalt edasi. Mina liitun sellega siinpool raudteed, liigume ühises jadas 10 kuni 20 kilomeetrit tunnis, mõnikord ka seisatudes. Ja kuna räägitakse, et see ristmik valmib alles 2014, siis jätkub seda lusti veel kauaks.