Et oleks ikka huvitav!

Eile hommikul asutasin ennast tööle minema nagu tavaliselt. Elektrit polnud, nii et kohvivett tegin pliidi peal ja koperdasin pimedas, kuni lõpuks istusin masinasse ja hakkasin sõitma ja viimasel hetkel, mida ma näen! - enne külavaheteele sõitmist paistavad laternate valguses rippuvad traadid. Egas midagi, mootor seisma ja ronisin välja, et lähemalt kaeda. Ja ena imet - ongi posti otsast elektrijuhtmed maas ja lähevad mööda maapinda tahapoole, meist mööda. Seal aga naabrimehe mänd risti üle tee kukkunud. Aga elektrijuhtmed kulgevad meil ju just piki teed, nii et puu oli need ilusasti maha rebinud ja endale ümbergi kerinud.

Nuputasin hetke ja siis mõtlesin, et prooviks pika tokiga - no kurat teab, ähk on raisad voolu all! - juhtmed niipalju eest ära tirida, et saaks autoga läbi sõita. Mõeldud-tehtud! Aga essugi, nii kui hakkasin juhtmeid liigutama, käisid need üksteise vastu ja hakkasid sädemeid loopima. Prrovisin teisest otsast, ikka sama lugu. Jätsin siis selle tegevuse katki.

Selle aja peale sõitsid ka venelastest naabrimehed autoga ligi, et tööle sõita. Ei saanud nemadki mööda, põrutasid hoopis tagasi, et ringiga metsa kaudu linna poole liikuda. Minul aga valikut polnud, kerisin koju tagasi.

Tööle läksin hoopis bussiga. Enne veel teavitasin muidugi Eesti Energiat. Tunnise hilinemisega olin ikkagi tööl.

Päev otsa mõtlesin, kuidas ma koju saan ja mis pilt mulle seal avaneda võib. Kas on juhtmed veel maas? Või on ehk üles riputatud? Kas on elekter tagasi või veel pole? Koduteed sammudes mõtlesin ka, kas on või ei ole? Kas on või pole mitte? Tee läheb kaarega kah, ei näe kurašk! No lõpuks, kui silmad posti ja traate nägema ulatusid, siis langes lahmakas südamelt - traadid posti otsas, vähemalt saan järgmisel päeval normaalselt tööle sõita. Läksin veel natuke ja ennäe! ka õuetuli põleb kenasti. Tähendab elekter ka majas.

Vot niisugune lugu juhtus peale pühapäevaöist tormi. Reedel on järgmine torm tulekul.

Soovin teile kõigile, et te elaksite huvitaval ajal!

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Kassi imelik komme

Mida see küll võiks tähendada, kui (endine) emane kass tuleb ja kükitab minu lähedusse taguotsaga minu poole? Teeb seda tihti. Toimetan näiteks köögis, kass on ka köögis või tuleb sinna hiljem ja sööb natuke (või siis ei söö) ja siis tuleb minu lähedusse ja sätib ennast kumeraks mütakaks, tagumine ots minu suunas, kuid mind mitte puutumas. Samuti magab mõnikord minu voodis, tagaots minu jalgade poole, nägu minust eemale.

Ega haigus tulles ei hõika

Üleeelmisel laupäeval oli mul elekter ära ja peale seda lõpetas pump keldris töö. Pühapäeval jantisime isaga pumpa lahti võttes mitu tundi keldris. Minul igatahes hakkas seal külm. Ennegi oli kerge haiguseidu sees, nõnda siis käisin terve eelmise nädala tööl temperatuuriga 37-37,1.

Eelmisel reedel tuli aga maha see kolepaks lumi, mida ma siis laupäeval terve poolteist tundi maja ümbert ära koristasin. Pärast seda aga viskas palaviku kõrgemale. Ei midagi hullu muidugi - 37,2-37,3, korraks käis ära 37,6 peal. Ka pühapäeval püsis 37,2 kandis. Nõnda otsustasin siis esmaspäevast haiguslehele jääda.

Aga tüdrukud on toredad. Küsivad, kus ma olen, miks ma tööl ei ole.

 

Unenägudest

Minuga on reeglina niimoodi, et kui ma kõvasti ja korralikult magan, siis ma küll unenägusid näen, aga meelde need mulle ei jää. Teine lugu on siis, kui ma olen teadvusetuse ja ärkveloleku piiril, peaaegu ärkvel. Siis näen ka mõnikord unesid, need jäävad mulle meelde ja sedamööda, kuidas ma üles ärkan, saan unenägusid juhtida, kuni lõpuks olen liialt üleval, et seda teha. Kas kellegi teisega juhtub ka sedasi?

Igatahes oli lugu selline, et ma elasin koos Morgiega Annelinnas üürikorteris ja mind viis üks asi pisut endast välja ja ma unustasin ära, millises majas ma elan. Elasime kuskil Anne kaupluse kandis - seal, kus ma kogu oma lapsepõlve ja noorusajagi elasin - kant oli natuke sedamoodi, nagu ta tegelikultki on ja natuke nagu teistmoodi ka. Nii ma seal siis tiirutasin ja mõtlesin juba Morgiele helistada, et kus me siis õieti elame. Siis kohtasin aga ühte oma unenäo-tuttavat, vene meest, keda ma päriselus ei tunne. Ega ma enne ei teadnud, et olen temast und näinud. Nüüd poolunes meenus ta mulle.

Novot, töötasime me temaga koos koolis. See polnud TKHK, kus ma tegelikult töötan. See küll meenutab TKHK-d ja pisut ka kooli, kus mina lapsena käisin ja veel mõningaid koole, kuhu sattunud olen - ilmsi ja võibolla ehk ka meedias (Selles viimases pole ma kindel.). Nüüd mäletan, et olen seda kooli korduvalt ja korduvalt varemgi käinud. Üldse on kooliteema mu elu jooksul unedes palju figureerinud. Näiteks nooruses toimusid mu unelennud tihtipeale mu kodukoolis.

Aga kaldusin kõrvale. Igatahes jäi see venelane kuidagi oma sõrmest ilma. Mul on tunne, et see toimus eileöises unes peale seda, kui olin vaadanud filmi The Machinist. Nüüd täna siis põrkasin temaga kokku ja ta oli kangesti rõõmus mind nähes. Eks mina ikka ka. Vaatasin ta paranenud sõrmekönti - see polnud tal ainus, tal oli kokku seitse sõrme - ja küsisin kuidas tal läheb ja rääkisin, et elasin pool elu sealsamas kaks maja eemal (tegelt ka). Ja sel hetkel hakkas toimuma ärkamine, nii et mina hakkasin vestlust suunama (see toimus muidugi vene keeles ja vene keel tuli mul suurepäraselt välja), rääkides justkui tema eest ja muidugi enda eest ka. Ja üleval ma olingi.

Tartus tagasi

Eile poole kahest istusime rongi peale, kell kahe paiku hakkasime sõitma ja juba pool viis olime Tartus. Aga siin oli libe. Kakerdasime tasakesi kaubamajani. Jätsin Morgie ja Putuka sinna ja kihutasin ise Annelinna auto järele. Täitsa ühes tükis jõudsin kohale. Kuigi paar korda pidin käimise sekka üliäkilisi tantsuliigutusi viskama.

Autoga sõit läks igatahes palju libedamalt.

Kodu oli muidugi külm. Soojapuhur oli temperatuuri kenasti 8 kraadi peal hoidnud. Panin selle täisvõimsuse peale, kütsime pliiti, ahju ka jälle pliiti ja saimegi magamaminekuajaks normaalse kaheksateist kraadi.

Lihtne ja maitsev

Tänane söök sai nii hea, et pean seda lihtsalt maailmaga jagama. Nii maitsev, et pidin kähku süüa ahmides peaaegu kurku tõmbama ja ära lämbuma.

Triibu on tagasi

Morgie käis laupäeval pisut majade vahel ringi, et näha või kuulda Triibust mõnda jälge. Üks naabrimees siis ütles talle, et kuskil oli justkui kassi häälte kuulda. Lippasime siis kähku vaatama. Oligi ühes garaažis kuulda haledat kassi näugumist. Need naabrid aga parektiliselt ei käi siia. Õnneks aga elavad siin nende lapsed või midagi ja nendel on võtmed olemas. Oligi garaažis meie Triibu. Näugus õige haledalt ja püüdis esimese hooga ennast erinevate objektide alla peita. Sain ta siiski kätte ja võtsin sülle. Oli ikka kohutavalt kergeks jäänud selle 12 päevaga.

Aga muidu on täitsa terve ja kombes kass. Püüab vaid kogu aeg minu lähedal olla ja magab minu jalgade peal.

Seened korvi 1 2 3! *

Kuna maja ümber juba kolme purgi jagu seeni korjatud ja eile päev otsa ning terve öö veel takkajärele vihma sadas, käisin täna metsas seenel. Või peaks ütlema seenil? Noh, igatahes käisin metsas seeni korjamas. Võtsin kümneliitrise punase pangi kaasa, kuigi ema hakkas ütlema, et see on liiga suur ja võtku ma väiksem sinine ämber. Jäin siiski endale kindlaks.

Nagu alati keerasin alguses enne "nõiamaja" elektriposti juurest künka otsa. Ega mul erilist lootust olnud, et sealt midagi saan. Algul tunduski suhteliselt lootusetu olevat, aga lõpuks sain veerand ämbrit siiski kokku.

Läksin siis nõiamajast mööda ja raiesmikust edasi ja on seda üllatust! Jälle mu lemmikmetsa vähemaks raiutud. No on ikka ahvid, ma ütlen! Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti enam kodu lähedal metsa, kus seenil käia. Metsaserv muidugi ka ära lagastatud - oksahunnikuid ja mahalangenud puid täis. Andis ikka koperdada seal oma vigase jalaga. No kas siis vaja sellist asja? Aga ei midagi. Sain ikka oma tavapäraseid väävel- ja kamperriisikaid, nööbi ja nööpnõelapea suurusi. Lisaks enneolematult palju (ja suuri) kukeseeni, muidugi pilvikuid ja puravikke. Kokkuvõteks sain ikka ämbri korralikult seeni täis.

Kodu juures käisin veel korra maja tagant läbi. Ja ennäe imet - maja taga sarapuu all männiriisikad kasvama hakanud. (Need on pildil need pisikesed kakaopruunid suure puraviku peal.) Esimest aastat - enne pole neid seal kunagi olnud. Vahva, veel üks seeneliik, mida kodust lahkumata korjata saab.

* Pealkirja laenasin Emmalt ja kohandasin. Ega ta ei pahanda.

Kellegi kodu

Selline asi mulle meeldiks:

Kahtlaselt külm on

Alles augusti algus, ent toas on juba nii jahe, et hakka või kütma. Niimoodi küll kevadeni välja ei vea.

Privaatshow

Ei no see oli küll äge! 

Lennushow ainuüksi minule - mitte kedagi teist polnud ju nähtavas läheduses.

Istusin maja taga künkal toolil ja vaatasin, kuidas viis lennukit otse minu ees trikke teevad. Lendasid õigetpidi ja selg allapoole ja külili ja suitsuta ja suitsuga. Tegid pöörist ja surmasõlme ja küünalt. Küünal on eriti lahe - ronib suitsusamba otsas otse üles, otse üles, siis jääb üleval hetkeks seisma ja siis otse alla!!

Üks muudkui tegi seda, et lendas keereldes ülespoole ja siis ringiga jälle peaaegu vastu maad. Teised lendasid jälle kambakesi, vahepeal nii lähedal, et ühe nina paari meetri kaugusel teise saba all ja muudkui keerutavad! ümber telje.

Ja kõige vahvam oli, kui kolm tükki otse minu ees suitsuga joonistasid läbitorgatud südame.

Pilti ma ei teinud, aga panen siia ühe mujalt võetud pildi, et oleks ettekujutus.

Sellised nad olid

Invaliid

Pidin ju kolmapäeval tööle minema. Aga tutkit. Teisipäeval, kui jälle redeli ja tellingu vahel turnides katusealust tegin, siis kukkusin koos redeliga ümber. Olin üsna kõrgel ja püüdsin lakke kinnitatava laua peale kiigata, et kui palju seda lauda tuleks kitsamaks lõigata, ise samal ajal astme võrra ülespoole ronides, raskuskese kaldus aga seega majast eemale ja nii see redel ümber läkski. Rabasin küll kärmelt katusest, et ehk rippumagi jääda, või siis vähemalt langemist aeglustada. Esimene ei õnnestunud, ent teine küll. Nii ei kukkunud ma vähemalt kivimüüri peale.

Redel muidugi vajus otsaga müürile, seega jäi ta maast suhteliselt kõrgele ja minu vasak jalg sinna peale. Nii ma vasema jala põlvest ära põrutasingi. Oi, valus oli küll. Rähklesin mõnda aega valu pärast maas. Isa, kes muidu kuuleb üsna halvasti, kuulis igatahes kukkumise pauku ja tõttas kohale.

Ei noh, liipasin siis tuppa. Selle aja peale hakaks ka käsi, mis katuse küljes ripumisel venitada sai, üsna korralikult valutama. Šoki peale hakkas juba ka selline tunne tekkima, et pilt läheb eest. Aga paar lonksukest viina ajas selle asja joonde.

Siis käisime ema ja isaga traumapunktis, Kaspar, kes ka meie juures oli, jäi maale. Temal ju huvitavam arvuti taga istuda. Edasi oli tavaline värk - järjekord, arst, röntgen, arst, paberid ja õpetussõnad ja koju.

Järgmine päev helistasin perearstikeskusesse. Järgmine reede lähen sinna kohale, et ennast ette näidata.

Praegu on reede. Käsi ja jalg on mõlemad paistes, kusjuures käsi näeb tibakene välja täispuhutud kummikinda moodi. Tasapisi läheb valu vähemaks, aga ega istuda-astuda ei saa veel kaugeltki mitte korralikult. Sinikad ja kriimustused ka muidugi siin ja seal.

Jookseme vahel pargis paljajalu

Sattusin vaatama filmi Barefoot in the Park - Paljajalu pargis.

Algselt Broadway näidend, mille kirjutanud Neil Simon (no kes siis Neil Simonit ei tea?), peaosades Robert Redford ja Elizabeth Ashley. Näidend oli Broadway lavalaudadel tervelt neli aastat järjest (1530 etendust), olles seeläbi Simoni edukaim näidend. 1967 seadis Neil Simoni näidendi filmiks, peaosas jällegi Robert Redford, ja Jane Fonda. Esialgu sooviti Redfordi partneriks Natalie Woodi, kuid tema pidas paremaks aja veidikeseks maha võtta.

Corrie Bratter ja Paul Bratter on värskelt abiellunud. Peale tormilist kuuepäevast mesinädalat hotellisviidis saavad nad esimese päris oma kodu, nad kolivad New Yorgi elamu kõige ülemise korruse pisikesse korterisse. Nelja päeva vältel õpivad Corrie ja Paul elama nagu "paar", olles sealjuures silmitsi igapäevaste tõusude ja mõõnadega. Paul on konservatiivne noor advokaat, Corrie reibas ja mänguhimuline noor naine. Corrie soovib, et Paul muutuks muretumaks, et ta näiteks jookseks "paljajalu pargis.

Mulle täitsa meeldis ja kohati sai ikka täitsa valju häälega naerda ka. Aga eks Neil Simoni vaatamine ongi alati kindla peale välja minek, kui soovid mingit lahedat ajatut komöödiat vaadata. Robert Redford sobis rolli nagu rusikas sinnasamusesse ja kuigi Jane Fonda pole mulle kunagi väga peale läinud, siis siin filmis oli ta küll kena ja noor ja sire ja täitsa vaadatav. Lisaks veel mõned huvitavad kõrvalrollid nagu Corrie ema - näitleja Mildred Natwick esitati 1968 kõrvalosatäitja Oscarile - ja pööningukorteri vanamees, kelle uks oli üüri mittemaksmise tõttu lukku pandud ning kes oma korterisse saamiseks noorpaari akent kasutas, veel telefonimontöör ja vana kuller-pakikandja.

Kodus

Ööpäevane külaskäik edukalt üle elatud ja kodus tagasi. Lapsi tuli lõpuks kokku ligi klassitäis. Oli kõvasti jooksmist ja kisa ja seintele ning nägude peale maalimist, söömist ja joomist. Vaene Kudzu ja Kudzu-mees, kes selle kõik peavad nüüd ära koristama. Jõudu neile igatahes!
Aah, enne äratulekut rõõmustas Kudzu ilmateatega järgmiseks nädalaks. Minevat kuivenaks ja jahedamaks! Ei noh, hea uudis, eks ole? Eks see palavus olegi juba tappev...
Ott oli igatahes peale pikka päeva nii väsinud, et oleks peaaegu enne rongi peale jõudmist autosse magama jäänud. Ja ega Morgiegi parem polnud. Minul igatahes pole häda midagi.
Homme tarvis jälle tööle minna. Alguses olen natuke aega riidehoius, eks näis, mis pärast saab - tädi Nadja lubas poole ühe paiku tööle tulla. Käib oma vanamehega arsti juures ja tulebki. Nii vara on igatahes vara veel koju tulla, aga meil on veel üks koorem mulda laiali kärutada, kui ilm lubab, eks peab siis sellega tegelema.