St kõik on võrdsed, kuid mõni on alati võrdsem. Alati ja igal pool on omad Robespierre'id ja Marat'd. Olgu tegemist inimühiskonna, poliitika, vangla või kassipoegade valimisega, ikka on mõni armsam ja omasem. Ka igale emale on mõni lastest kallim kui kõik teised.
Ei ole minagi siin erandiks. Ja kuis ma saaksingi, olen ju minagi vaid nõder inimolend. Nagu ma juba ehk maininud olen, on mul koolis palju noori sõpru, kellega ma igapäevaselt rohkem või vähem suhtlen. Natuke on ka poisse, kuid enamuses on need tüdrukud (Mis parata, kui naissugu on, eriti selles eas, hakkajam ja jutukam kui vastassugu. Ja mis siin pattu salata, tüdrukud on mulle ikka ja alati rohkem meeldinud kui poisid.), kes vahetundidel, aga tihtipeale ka tundide ajal minuga lobisemas käivad. Ära ei aja ma kedagi, kuid ikka on nii, et mõne tulekut ootan innukamalt ja suurema heameelega. Mõni on mulle armsam, mõni on mulle olulisem. Eks näis, mis saab, kui nad ükskord massiliselt hakkavad kooli lõpetama ja mina neid ega nemad mind enam igapäev ja võib-olla ehk ka mitte iialgi ei näe. Eks sellest suuremast enamusest pole muidugi suuremat kahju, aga need üksikud erilisemad ja lemmikumad... Mis nendest saab?
Igatahes tahtsin ma öelda, et aitäh, Viia, et täna läbi astusid ja saime natuke juttu puhuda. Ootasingi juba pikisilmi, millal sind jälle näen. Tegid mulle tõesti-tõesti väga rõõmu.
