Ega haigus tulles ei hõika

Üleeelmisel laupäeval oli mul elekter ära ja peale seda lõpetas pump keldris töö. Pühapäeval jantisime isaga pumpa lahti võttes mitu tundi keldris. Minul igatahes hakkas seal külm. Ennegi oli kerge haiguseidu sees, nõnda siis käisin terve eelmise nädala tööl temperatuuriga 37-37,1.

Eelmisel reedel tuli aga maha see kolepaks lumi, mida ma siis laupäeval terve poolteist tundi maja ümbert ära koristasin. Pärast seda aga viskas palaviku kõrgemale. Ei midagi hullu muidugi - 37,2-37,3, korraks käis ära 37,6 peal. Ka pühapäeval püsis 37,2 kandis. Nõnda otsustasin siis esmaspäevast haiguslehele jääda.

Aga tüdrukud on toredad. Küsivad, kus ma olen, miks ma tööl ei ole.

 

Tehtud!

Sain siis nüüd ka külglibisemise ja teeltväljsaõidu ära teha.

Tulin neljapäevase sulaga töölt ja tuli meie Aardlapalu tee peal üks mikrobuss vastu. Meil on seal autojälgi ainult kolm, nii et lasksin ilusasti kiiruse viiekümne peale alla, et rattajälgedest välja sulaläga sisse sõita. Bussist sain kenasti mööda ja kus siis auto viskas äkitselt perse kõrvale. Ja auto põrutas teest vasakule poole kõrvale, nina käimas vasakule-paremale. Mina keerutan muidugi rooli, peas aga käivad mõtted - kas ma ikka õigele poole keeran, kas ma ikka õigele poole pööran. Pidurit muidugi ei vajutanud. Noh, igatahes sain auto nina paremale poole pöörata ja siis ta läkski paremale poole teevalli. See oli ikka hästi, et ta läks paremale, mitte vasakule, sest vasakul lumehunnikut polnud, paremal aga oli. Lumme kinni jäänud, proovisin igaks juhuks ka korraks tagurpidi käiku, kuna aga midagi ei juhtunud, siis jätsin asja sinnapaika ja ronisin välja, ise mõtlemas, et mida nüüd teha - minna koju labida järgi (labidaga oleksin end ilusasti välja kaevanud, aga koduni ju ca neli kilti ja tagasi vaja ka tulla) või helistada isale, et see mind välja sikutama tuleks või kutsuda päästeamet mind välja tõmbama või jääda hoopiski mööduvat autot ootama, et sellelt abi paluda.

Vaevalt jõudsin autost välja, kui tuligi juba üks Huyndai vastassuunast. Lehvitasin sellele, mees pidas kinni, rääkisin jutu ära ja tema oli muidugi nõus aitama. Egas midagi, võtsime köie, panime külge ja lupsti oli Sierra hangest väljas. Ja juba sõitsingi juba kodu poole. Nii ruttu see käiski. Isegi adrenaliin ei jõudnud möllama hakata. Maksimaalselt viis minutit kestis kogu see lugu. Õnnelik õnnetus.

Eks kogemused õpetavad. Teinekord sõidan veel aeglasemalt, kui vaja lahtise sulalume sisse ronida.

Eile koju sõites vaatasin, kuidas see koht välja näeb. Vähem kui autopikkuse jagu olingi vaid teelt väljas olnud. Aga oh sa imet! Sellest kohast paarkümmend meetrit linna poole oli veel üks teisest suunast tulles teelt välja sõitnud ja jälgi teinud. Tema oli igatahes kaugemale välja sõitnud. Ju siis tema kiirus oli suurem.

Hästi paugutab

Kell on kümme õhtul ja müristab vahelduva eduga juba, palju? seitsmest? või kuuest? peale. Vahepeal käis kuskil kaugemal, nüüd tuli tagasi. Telekal viskas korraks pildi eest ära. Selle peale tõmmasin sabad seinast. Pagan seda teab.

Ilmad on nii kuumad, eile oli 34, täna 30. Muru kasvab mühinaga. Iga kord, kui välja lähen, on jälle pikemaks kasvanud. Millal niita saan, ei tea - selle jala ja käega küll pole võimalik. Eile õhtul oli jalapaistetus nii valus, et ei saanud ei lamada ega istuda. Ainult käia sain - siis oli vähem valus. Aga kaua  sa käid, eks ole? Viinakompress aitas.

Invaliid

Pidin ju kolmapäeval tööle minema. Aga tutkit. Teisipäeval, kui jälle redeli ja tellingu vahel turnides katusealust tegin, siis kukkusin koos redeliga ümber. Olin üsna kõrgel ja püüdsin lakke kinnitatava laua peale kiigata, et kui palju seda lauda tuleks kitsamaks lõigata, ise samal ajal astme võrra ülespoole ronides, raskuskese kaldus aga seega majast eemale ja nii see redel ümber läkski. Rabasin küll kärmelt katusest, et ehk rippumagi jääda, või siis vähemalt langemist aeglustada. Esimene ei õnnestunud, ent teine küll. Nii ei kukkunud ma vähemalt kivimüüri peale.

Redel muidugi vajus otsaga müürile, seega jäi ta maast suhteliselt kõrgele ja minu vasak jalg sinna peale. Nii ma vasema jala põlvest ära põrutasingi. Oi, valus oli küll. Rähklesin mõnda aega valu pärast maas. Isa, kes muidu kuuleb üsna halvasti, kuulis igatahes kukkumise pauku ja tõttas kohale.

Ei noh, liipasin siis tuppa. Selle aja peale hakaks ka käsi, mis katuse küljes ripumisel venitada sai, üsna korralikult valutama. Šoki peale hakkas juba ka selline tunne tekkima, et pilt läheb eest. Aga paar lonksukest viina ajas selle asja joonde.

Siis käisime ema ja isaga traumapunktis, Kaspar, kes ka meie juures oli, jäi maale. Temal ju huvitavam arvuti taga istuda. Edasi oli tavaline värk - järjekord, arst, röntgen, arst, paberid ja õpetussõnad ja koju.

Järgmine päev helistasin perearstikeskusesse. Järgmine reede lähen sinna kohale, et ennast ette näidata.

Praegu on reede. Käsi ja jalg on mõlemad paistes, kusjuures käsi näeb tibakene välja täispuhutud kummikinda moodi. Tasapisi läheb valu vähemaks, aga ega istuda-astuda ei saa veel kaugeltki mitte korralikult. Sinikad ja kriimustused ka muidugi siin ja seal.

Küll on kole

Üks jaapani firma - Hayashi Paper Co - toodab vetsupaberit, kus peal loetavad õudusjutud. Nii koledad, et võtavad pasa lahti. Äge. Tiraaž pidavat Jaapanis olema juba 300 000 eksemplari.