Näljamängud

"Olgu juhus alati teie poolt."

Ometigi jõudis korralik koopia sellest filmist ka minu arvutisse ja sain selle ära vaadata. See pikk ootamine tasus igatahes ära - juba ammu pole nii head filmi näinud. Tavaliselt vaatan ikka filmi nii, et film mängib kõrval ja läpakas on süles ja vahepeal viskan ikka pilgu telekasse ka. Selle filmiga niimoodi ei saanud. See film haaras koheselt kaasa ja pani ennast jälgima. Huvitav oli. Ja mingil moel oli kõik paigas. Nagu telliskivid, või veel parem, nagu pusletükid, mis kõrvuti paigutudes ühe suure terviku moodustavad, nii olid ka selle linateose komponendid ilusasti kokku sobitatud. 

Katniss ja Peeta

Peaosalised olid ideaalsed. Jennifer Lawrence'i Katniss polnud silmipimestavalt ilus tüdruk, aga temas oli võlu, sisemist kindlust, südamlikkust ja kartmatust. Josh Hutchersoni Peeta aga oli ju nohik mis nohik, kui ta aga oma kartlikkusest sai, suutis ta nalja visata ja armastust avaldada ja kangelastegusid teha. Liam Hemsworth oli Gale'ina selline vahva naabripoiss, sõber maast-madalast ja kaitsja kogu eluks, selline, keda iga tüdruk endale tahta võiks. Ja muidugi Stanley Tucci, Woody Harrelson ja Donald Sutherland, näitlejad, kelle peale võib alati kindel olla. Oi, ja siis muidugi see pisike mulatitüdruk Rue (Amandla Stenberg) 11. piirkonnast. Ta oli nii-nii armas ja nii väga kahju oli, kui ta.... Aga ei spoilerda! Vaadake ise!

Kõik muu oli samamoodi paigas. Stsenaarium ja režissööritöö ja operaatoritöö ja loodus ja mis väga oluline, vägivallaga ei mindud liiale. Tagantjärele, olles alustanud raamatulugemist, paneb imestama, mis pagana jaoks oli see kass sinna sisse toodud? See filmile midagi erilist juurde ei andnud, kui Katniss ähvardas kassi patta panna. Põhipoint jääb ju seletamata. Sama lugu on ka Katnissi ja ta ema suhtega, ka see jääb lahti seletamata.

Milles filmi tuum on? Aga selles: "Kunagise Põhja-Ameerika varemetele on tõusnud Panem. Riik, mis koosneb säravast Kapitooliumist ja 12 vasesest piirkonnast. Kapitooliumi elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse-eetris.
Mängudele valitakse igast piirkonast üks poiss ja üks tüdruk. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. Et päästa mängudest oma noorem õde Prim, asub tema asemel võitlustulle 16-aastane Katniss. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel."

Kas kannibalid raseerivad kaenlaaluseid?

Vaatasin eile poole silmaga üht postapokalüptilist filmi - Doomsday. Lugu oli umbes selline, et hakkas hävima mingi äge nakkus, midagi katkusarnast, mis suure hulga inimesi ära tapab. Väike käputäis suleb end kõgete müüride ja väravate taha, jättes ülejäänud saatuse hooleks. Need ülejäänud aga ei mõtlegi seal viimaseni maha kärvata. Moodustavad hoopis erinevaid kommuune. 

Müüritagused aga saavad teada, et kuskil väljas on keegi nakkusele immuunne, no ja muidugi saadetakse mõned sõjaväelased kahe soomukiga teda/neid otsima. Sõjardid ei jõua kuigi kaugele - juba esimene kommuun kougib nad soomukitest välja ja tapab enamuse neist maha. Ega tänapäeva filmitegijatel muidugi palju fantaasiat pole - need tegelased on justkui maha viksitud Mad Maxi filmidest - räpased räbalates hullud punk-rokkarid. (Vt posterit vasakul.) Lisaks on nad veel inimsööjad - küpsetavad ja pistavad nahka ühe sõduritest. Ja nüüd tuleb see, mis paneb mind imestama. Kui inimesed on veerandsada aastat metsistunud, elanud ilma veevärgi ja kanalisatsioonita, tappes ja süües omasuguseid, mille paganama kuradi pärast vaevuvad nad oma kaenlaaluseid raseerima? Mh? Ah?

Aga pärast satuvad ellujäänud naismajor ja kaks meessõdurit järgmisesse kommuuni. Seal on üks tegelane end kuningaks kuulutanud ja valmis ehitanud täielise feodaalse ühiskonna. Kahekümne viie aastaga lossid-raudrüüdega rüütlid-pärisorjad - täisvärk. Käbe vana, mis?

Aga Rhone Mithra on ilus tädi

Privaatshow

Ei no see oli küll äge! 

Lennushow ainuüksi minule - mitte kedagi teist polnud ju nähtavas läheduses.

Istusin maja taga künkal toolil ja vaatasin, kuidas viis lennukit otse minu ees trikke teevad. Lendasid õigetpidi ja selg allapoole ja külili ja suitsuta ja suitsuga. Tegid pöörist ja surmasõlme ja küünalt. Küünal on eriti lahe - ronib suitsusamba otsas otse üles, otse üles, siis jääb üleval hetkeks seisma ja siis otse alla!!

Üks muudkui tegi seda, et lendas keereldes ülespoole ja siis ringiga jälle peaaegu vastu maad. Teised lendasid jälle kambakesi, vahepeal nii lähedal, et ühe nina paari meetri kaugusel teise saba all ja muudkui keerutavad! ümber telje.

Ja kõige vahvam oli, kui kolm tükki otse minu ees suitsuga joonistasid läbitorgatud südame.

Pilti ma ei teinud, aga panen siia ühe mujalt võetud pildi, et oleks ettekujutus.

Sellised nad olid

Tuletooja

Esmaspäeval sai siis see kuulus ja kõigi-poolt-juba-nähtud "Prometheus" ka ära vaadatud. Polnudki tükimat aega kinos käinud, nii et oli aeg ka juba.

"Aastaks on 2089. Arheoloog Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) leiab koos oma poisssõbra Charles Holloway'ga (Logan Marshall-Green) Šotimaalt kaljujoonise, millel vanust vähemalt 35 000 aastat. Seesinane kaljujoonis sisaldab piktogrammi, mis esineb veel mitme teise, erineva ajastu ja kontinendi pärandi hulgas. Teadlaste hüpoteesile tuleb kinnituseks see, kui tähtede vallutamise ajastu alguses sarnase konfiguratsiooniga paik süvakosmosest leitakse. Ilmselgelt teades, et primitiivsetel kultuuridel ei olnud võimalik selle paiga olemasolust midagi teada, paelub leid teadlasi sedavõrd, et otsustatakse ette võtta reis sihtkohta.

Kuna säherdune retk kulukas on, siis paneb oma õla alla megakorporatsioon Weyland Yutani, ennekõike selle suur president Peter Weyland (Guy Pearce). Mida loodetakse pärale jõudes leida? Eks ikka vastuseid. Kelle eesmärgiks on teadus, kes soovib kohtuda inimkonna väidetavate loojatega... kelle põhjused on muud laadi. Pinget hoitakse kõrgel algusest lõpuni, ehkki kõik küsimused kunagi kõiki vastuseid ei leia."

Tuleb tunnistada, et ega ma varem 3D filmi polnud kinos näinudki, nii et esimene kord siis. Ja päris õige valik oli esimese korra tarbeks, sest 3D oli aus. Juba esimesed kaadrid olid vapustavad ja nii kaunilt kolmemõõtmelised, et lausa lust vaadata. See majesteetlik loodus oli lausa käegakatsutav. Mäed ja voolav ning langev vesi, taustaks kaunis ning erakordselt sobilik muusika 

Hea ulmefilm oli. Kogu see eluolu, igapäevane olme oli nii loomulikult tulevikuline. Näitlejad olid head ja rollisooritused tasemel. Charlize Theron on 3D-s lausa erakordselt kaunis, Noomi aga oli kolmemõõtmelisena lihtsalt nunnu. Nüüd on kahju aga sellest, et esimesed Alieni-filmid on nii ammu tehtud ja pole sugugi nõnda korraliku kvaliteediga. Nüüd Prometheust näinuna tekkis mul aga kiusatus need vanad filmid jällegi üle vaadata. Eks näis, võib-olla teengi seda.

Küsimusi aga tekitas see film palju. Miks see android toimis nii, nagu ta seda tegi? Mis asja need Insenerid ajasid, miks nad alguses lõid elu ja pärast seda hävitada tahtsid? Ja nii edasi. Ja kõige olulisem küsimus - kas järg tuleb?

Koduperenaised ulmet ei vaata vol. 2

Elisa Dushkul ei vea seriaalidega. Nagu Tru Calling, nii katkestati ka Dollhouse (2009). Seekord tehti küll teine hooaeg siiski lõpuni. Sarja keskseks ideeks on suurkorporatsiooni poolt loodud tehnoloogia, mis võimaldab inimeste ajju kanda kas teise isiksuse või soovitud kombinatsiooni isiksustest. See võimaldab minutitega luua superhäkkeri, tuumafüüsiku, spiooni – või ka armukese, kes sind tõeliselt armastab. Korporatsioon rendib sinu soovitud isiku sulle päevaks-paariks kalli raha eest – ja loomulikult pead sa tundma õigeid inimesi, et sind üldse jutule võetaks.

Defying Gravity (2009). Seriaali keskseks teemaks on hirmkallis ja riskantne ülesanne, mis viib 8 astronauti kaugele-kaugele kosmosesse. Muidugi on kellegil kusagil salajased plaanid, millest sarja alguses ei räägita, aga nii peabki olema, sest muidu ei oleks sari põnev.

Tehti vaid üks hooaeg ja sellestki näidati viimased neli seeriat ainult Kanadas nähtaval telekanalil.

Caprica (2009). Suured sündmused võivad alata väga väikeselt. Nii on tegu ka Lahingulaev Galatikas nähtud kaheteistkümne koloonia hävitamisega, milleni viiva sündmusteahela alguses asub teismelise tüdruku hukkumine ja isa suutmatus oma tütre surmaga leppida. Seriaali temaatikaks on tehnoloogilise arenguga, kaasnevad probleemid, usk, rassism ja selle kõige keskel kaks perekonda, Graystone'id ja Adamad.

Jällegi vaid üks hooaeg ja jällegi viimased seeriad Kanada Space-kanalil.

FlashForward (2009). Müstiline globaalne sündmus põhjustab kõigile inimestele samaaegselt teadvusekaotuse kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks, mille jooksul näevad kõik hetke enda elust tulevikus.

Katkestati peale esimest hooaega.

V (2009). Maale saabub pealtnäha heade kavatsustega maaväline rass, pikkamööda paljastub aga nende tõeline pale ning see pole sugugi inimlik.

Ainult kaks hooaega - 12 ja 10 seeriat.

SGU Stargate Universe (2009). Uurides, miliiseid saladusi peidab endas tähevärava 9. kartušš, satub hulk sõdureid, teadlasi ja tsiviilisikuid iidse kosmoselaeva Destiny pardale. Laeva kurss on teadmata ning keegi neist ei pääse enam koju. Ainsaks missiooniks on ellujäämine.

Kaks hooaega.

Sanctuary (2008). Helen Magnus on 157-aastane salapärane naine, kes juhatab Varjupaika, mis on koduks paljudele kummalistele olenditele. Teda aitavad dr Will Zimmerman, tütar Ashleigh ja Henry. Heleni eesmärk on kaitsta olendeid, keda teised inimesed peavad koletisteks. Samas tuleb ohtlikumad kuidagi peatada. Seriaali edenedes saab aimu Heleni pikast minevikust ning kohtab mitmeid ajaloost tuntud isikuid.

Tehti neli hooaega, peale seda katkestati.

Alphas (2011). Sari räägib andekatest inimestest ehk alfadest, kellele on sündides looduse poolt lihtsalt antud midagi lisaks. Koos moodustavad nad meeskonna, kus iga liige on omamoodi vajalik ja ainulaadne. Kõigil on omadused, mis lasevad neil teha tavaliste inimeste jaoks üleloomulikke asju. Loomulikult on maailmas ka alfad, kes kasutavad oma võimeid halva tegemiseks ja meeskonna ülesanne ongi need alphad leida ja peatada.

Esialgu teatati, et teist hooaega ei tule, siis jällegi, et tuleb. Ootame ja vaatame.

Camelot (2011). Teadagi, mis sellel sisuks on - Merlin, Arthur, Guinevere, mõõk kivis jne. Erinevalt BBC Merlini-sarjast (sellele tehakse juba viiendat hooaega) pole siin Guinevere vähemalt neeger. Hää, et niigi läits.

Peale sarja head vastuvõttu vaatajate poolt lubati teha veel teinegi hooaeg. Jääb siiski ära.

Human Target (2010). See pole küll ulmesari, kuid põhineb koomiksil ja oli hea sari. Seriaal räägib Christopher Chance'i elust, kes on isehakanud töövõtja, ihukaitsja ja turvalisuse ekspert. Ta kaitseb oma kliente, sisenedes täielikult nende ellu ning muutes neid elavaks märklauaks, tuvastades samal ajal ohu allikas.

Katkestati peale teist hooaega.

Koduperenaised ulmet ei vaata

Mõtlesin, et panen kirja mõned ulmesarjad, mis viimastel aastatel pooleli on jäetud.

Terra Nova näiteks. Saastatud tulevikust kolib suur hulk inimesi dinosauruste aega ja hakkab seal pereprobleemidega tegelema. Ei noh, vahepeal võitlevad saurustega ka. Ja üksteisega. Õhkõrn on lootus, et jätkatakse mõnel teisel kanalil.

Firefly, millest eriti kahju on. Kapten Malcolm Reynolds ostab omale kosmoselaeva, koostab meeskonna ja otsib teenimiseks tööotsi. Laevaks on Firefly-klassi alus nimega Serenity. Neliteist seeriat seda vaid tehtigi. Õnneks tuli fännide nõudmisel lisaks ka täispikk film. Vähemalt midagigi. 

Tru Calling - seriaal, mis räägib noorest naisest, kes peale surnukuuri tööle asumist avastab, et tal on erakordne võime aidata neid, kes enneaegselt surnud. Tru abilisteks sel teekonnal saavad morgi juhataja Davis ja Tru vend Harrison. Lõpetati ära peale teise hooaja kuuendat seeriat.

Praegu jätan pooleli. Teinekord jätkan.