Uks minevikku

Eks ajas rändamise filmid on mulle ikka meelepärased olnud. Hiljuti sattus mulle ette üks koht, kus neist oli terve pikk-pikk nimekiri koostatud - ikka mõnisada nimetust. Kõiki pole saada ja kõik pole huvitavad ka. Tutvustuste põhjal tirisin mõned neist endale ära. Kõiki pole veel näinud, kuid ühe vaatasin ära.

Tegu on 2009. aasta saksa filmiga Die Tür. Lugu edukast kunstnikust, kelle pereelu on sutike sassis ja kes kepib seksikat noort naabrinaist. Kord aga, kui ta peaks kodus tütre järele valvama, on aga selle asemel jällegi kodunt ära, juhtub õnnetus.

Peale õnnetust hakkab mees ennast süüdistama ja jooma ning naine jätab ta maha. Lõplikult põhja käinuna otsustab ta ennast ära tappa, kuid päästetakse viimasel hetkel. Kui mees täielikult lootuse kaotanud, jäisel tänaval kukkunud ja sopa sees lamab, tuleb liblikas, kes juhatab ta käigu juurde, kust viib uks teise kohta, kus aeg on viis aastat tagapool. Loomulikult satub ta tütre surmapäeva. Päästab lapse, satub kokku viis aastat noorema iseendaga.

Mads Mikkelseni teadsin ma varem küll. Mitte nimepidi, aga eks olin teda ennegi mitmes filmis näinud. Pidasin teda selliseks natuke koledaks keskpäraseks näitlejaks. Aga siin filmis oli ta võrratu. Tüdruk oli nunnu ja naine oli ka armas.

Hea film on, väga hea film. Polegi nii head saksa filmi näinud. Eks ole neid ajas tagasimineku ja vanade vigade parandamise filme ennegi nähtud. Liblikaefekti ja selle järgesid on ju kõik näinud. Samuti mitmed teised samateemalised filmid. Kuid kõik need on sellised kuidagi sünged. See film oli mingil moel helge. See teine maailm oli nii päikeseline ja ilus, kogu aeg mängis kaadris mõni päikesejänku (no kui just muidugi polnud parajasti öö või ei sadanud), Taustaks mängis kaunis keelpillimuusika, vahel rõõmsam, vahel süngem.
Kõik kulges hästi, kõik oli ilus, pereelu sujus, ent kogu pakitses mõtteis ootus, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd pahasti läheb, kus hakkab viltu keerama? Teadagi ju - liblikaefekt, ja puha. Sakslased aga keerasid vindi hoopis teisele poole. Pauk tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud. Ja siis järgmine ja järgmine.
Ühesõnaga, vaadake seda.  Kui aega saan, siis katsun ära ka tõlkida.

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.

Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.

Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

Pehmo olen

Teen töö jaoks tiitreid seriaalile Plain Jane UK. Tegemist on totaalse muutumise tüüpi sarjaga, kus igas seerias võetakse ette mõni tüdruk, selline inetu pardipoja tüüpi, kes võib ju olla täitsa kena, aga kes ei oska või kardab kaunilt riides käia ja ennast meikida, kes kardab flirtida või poistega suhelda ja kellel on oma silmarõõm, kellega ta sooviks lähemalt tuttavaks saada, kuid ta ei oska või ei julge seda teha.

Louise Roe

Saadet juhib ja tüdrukuid muudab briti moeekspert Louise Roe. Ta meenutab mulle pisut meie Anu Saagimit, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Saates ei tehta neidudele mitte lihtsalt uut soengut ja meiki. See oleks ju tegelikult igav. Tüdrukutele õpetatakse flirtimist neuroteadlase ja flirtimisspetsialisti poolt, nad pannakse vastu astuma oma hirmudele ja neist üle saama. Mõni pannakse üles ronima kaljuseinast, mõni rippsillal kuristikku ületama, mõni mootorrattaga sõitma, mõni rahva ees esinema. Muidugi süstib Louise neisse kõvasti enesekindlust ja usku endasse. Koos käiakse ostlemas ja valitakse igale tüdrukule välja talle kõige paremini sobivad rõivad ja kingad.

Ja kui siis ükskord tüdrukud on ükskord rõivastatud ja meigitud ja uue soenguga ja nad siis esimest korda ennast peeglist näevad... See on nii ilus. Mõni kilkab, mõni seisab tardunult ega usu oma silmi, mõni valab pisaraid. Ilus. Minul tuleb iga kord klimp kurku.

Lõpuks läheb iga tüdruk pimekohtingule oma lemmikpoisiga. Reegel on selline, et ta peab poisile rääkima, mida ta tema suhtes tunneb ja miks ta just tema kohtamisele kutsus. Ja kui siis selgub, et tegelikult on ka poiss tüdrukut tähele pannud ja temalgi on tüdruku suhtes teatud tunded ja nende pimekohtingule järgnevad teised kohtamised ja nende sõprusest saab suhe, siis on see ka nii ilus, et silm läheb niiskeks.

Emm.-iga tšillimas

Kolmapäeval käisime Emm.-iga linna peal. Tore oli. Jälle. Teinekord läheme veel.

Emm.-iga linna peal laiamas

Emm. oli täna koolis ja sai just siis vabaks, kui mul töö läbi sai. Mõtlesin minna linna peale asju ajama ja möödaminnes Emm.-i koju viia, aga ta otsustas hoopis minuga kaasa tulla. No mis minul selle vastu saab olla. Kahekesi ikka lõbusam asju ajada kui ühekesi.

Käisime siis kahes kaubamajas ja ühes Prismas. Raatuse kaubamajast tahtsin oma tahvlile ümbriskaasi vaadata ja ehk ostagi, aga kohapeal saada olevad ei sobinud mitte. Jäid ostmata.

Kesklinna kaubamaja Photopointi andsin dokumendipilditellimuse sisse. Kohe-kohe aegub ju mu ideekaart ja tarvis omale uus tellida, aga selleks on ju korralikke fotosid vaja, muidu saab seal jälle mõni selline jõlepilt olema nagu mu juhiloa peal. Pass ka aegub, aga uut passi ma praegu ei võta. 25 eurot on ikka vähem kui 40 eurot. Aga tegelikult oleks ma täitsa rahul ka oma vana ideekaartiga. Pole tal tegelikult häda midagi.

Prismast võtsin vajalikke toiduasju ja siis tšillisime niisama, vaatasime asju. Emm. sai oma emale ühe toreda vidina.

Tore oli vahelduseks kellegagi koos liikuda, muidu ikka üksi ja üksi. Ja Emm. sai vaheldust. Muidu tüdruk kogu aeg üksi kodus ja vahib seepi. Koolipäevi tal ju vähe ja ta poisi tööpäevad on nii piiiiiikad. Peaks teinekordki ta linna vedama.

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Uusi sõpru tekib nagu seeni

Laura-Helena, Karoliine, Kita  ja  Kadri. Mariann. Merilin. Merily. Kirke, Ilona, Liina ning kaksikud Eilika ja Karmen. Veel üks "sugulane" Regina. Kristi. Helen. Kersti. Iga päev toob uusi tüdrukuid. Igaüks isemoodi huvitav ja tore. Aga omal on ka juba täitsa imelik. Mis asi see minus on, mis neid niimoodi minu juurde tõmbab? Eks ole ju poisse ka, kes minu juurde juttu ajama käivad, kuid kõik need on kas teise või kolmanda kursuse omad. Ja neid on vähe. Need ülesloetletud tüdrukud on kõik esimeselt kursuselt.

Tore aga, kui tullakse ja räägitakse. Kodus olen ma ju põhiliselt üksinda, siis ongi koolis mõnus priilt suhelda. Eks teised töökaaslased peavad mind vist imelikuks, et nõnda endast enam kui poole noorematega niimoodi kui võrdsetega suhtlen. Mina aga tunnen end nõndaviisi nooremana ja mulle meeldib, et ma oskan nendega niimoodi ühise keele leida. Ja neil on minuga huvitav. Nii on mulle öeldud. 

Seegi on meeldiv, kui mind tegelikust kümme aastat nooremaks peetakse. Tõsi-tõsi, mõned arvavad mind kolmekümne viie aastaseks. Vahva, kas pole? Küsisin siis huvi pärast, kui vana on minu paarimees, kes tegelikult minust paar aastat vanem on - viiskümmend öeldi olevat. :D

Liberté, égalité, fraternité

St kõik on võrdsed, kuid mõni on alati võrdsem. Alati ja igal pool on omad Robespierre'id ja Marat'd. Olgu tegemist inimühiskonna, poliitika, vangla või kassipoegade valimisega, ikka on mõni armsam ja omasem. Ka igale emale on mõni lastest kallim kui kõik teised.

 Ei ole minagi siin erandiks. Ja kuis ma saaksingi, olen ju minagi vaid nõder inimolend. Nagu ma juba ehk maininud olen, on mul koolis palju noori sõpru, kellega ma igapäevaselt rohkem või vähem suhtlen. Natuke on ka poisse, kuid enamuses on need tüdrukud (Mis parata, kui naissugu on, eriti selles eas, hakkajam ja jutukam kui vastassugu. Ja mis siin pattu salata, tüdrukud on mulle ikka ja alati rohkem meeldinud kui poisid.), kes vahetundidel, aga tihtipeale ka tundide ajal minuga lobisemas käivad. Ära ei aja ma kedagi, kuid ikka on nii, et mõne tulekut ootan innukamalt ja suurema heameelega. Mõni on mulle armsam, mõni on mulle olulisem. Eks näis, mis saab, kui nad ükskord massiliselt hakkavad kooli lõpetama ja mina neid ega nemad mind enam igapäev ja võib-olla ehk ka mitte iialgi ei näe. Eks sellest suuremast enamusest pole muidugi suuremat kahju, aga need üksikud erilisemad ja lemmikumad... Mis nendest saab?

Igatahes tahtsin ma öelda, et aitäh, Viia, et täna läbi astusid ja saime natuke juttu puhuda. Ootasingi juba pikisilmi, millal sind jälle näen. Tegid mulle tõesti-tõesti väga rõõmu.

Kooliaeg, kas sa tuled juba?

Tegelikult on kooliaeg juba käes. ja teist nädalat juba. Aga ma ootasin seda juba mõnda aega ja loomulikult mitte sellepärast, et hirmsat moodi tööd rassima saaks hakata, vaid ikka oma paljude noorte sõprade pärast. Osasid neist igatsesin muidugi rohkem kui teisi. Alati on ju mõned võrdsemad kui teised. Loomulikult lootsin ma, et ka mind näha ihatakse.

Ja oligi nii. Kaks esimest päeva - kõik ju muidugi esimese päeva kursusejuhatajatundi tulla ei viitsinud ja tulid alles teisel päeval tundidesse - olid täis jällenägemisrõõmu ja positiivseid elamusi. Õhtuks oli suu ikka lausa kuiv ja väsinud - tarvis ju igaühega lobiseda ja uurida, kuidas nad oma suve veetsid ja vastata nende küsimustele ning rääkida oma suvest ja kukkumisest ja käe-jalavigastusest. Vahva igatahes.

Loomulikult olen ma juba uusi sõpru leidnud. Täitsa ... (huvitav, kummaline, vahva, tore, imelik - täida lünk), kuidas tüdrukud tulevad ja hakkavad mulle naeratama ja minuga lobisema. Selliseid poisse on ikka väga ja väga palju vähem. Igatahes tunnen ma nüüd Leilat, Mari-Liisi, Angetat, Sandrat ja Kärolini. Kahte viimast kutsun ma oma sugulasteks, sest Kärolini perekonnanimi on sama mis minul ja nad käivad Sandraga koguaeg kahekesi koos. Seda nüüd kõigest ühe nädalaga. Eks neid tuleb veel.

R.-i aga võin ilmselt oma sõprade hulgast maha kriipsutada - tema poiss (mees, nagu ta ise ütleb) ei lubavat tal minuga suhelda. Ise ütles. Poisi juuresolekul tohib ta mulle noogutada, kui poissi pole, võib mõne sõna öelda. Sellest mina küll aru ei saa. Peksab teda või mis? Ega ma ju ainus pole. Tal lubatakse üldse nüüd vähem suhelda. Kuidas saab inimene vabatahtlikult sellistele korraldustele alluda? Peagi hakatakse nii ju määrama, mida seljas kanda ja millal kodust väljas käia.

Kui siit pilve piirilt alla vaatan...

Täna siis pesime neid aknaid, kust ma eile linnupesi alla togisin. Neljas-kolmas-teine korrus. Enne käisime veel kooli bussijuhi Jaaguga Cramos ja laenutasime koolile tõstuki.

Kui kristalselt aus olla, siis mina tegelikult otseselt aknaid ei pesnudki. Mina olin tõstukimasinist, vajutasin aga nuppu ja muudkui sõidutasin aknapesijaid üles ja alla ja ülesse ja alla. Üleval oli kole. See tõstukiraibe ju kippus iga liigutuse peale kõikuma. No eks ju tead ikka, et ta EI SAA ümber kukkuda, ta on mõeldud kõrgustes töötamiseks ja pole võimalik, et kõik kõrgustes töötajad muudkui järjepannu alla pudeneksid. Ent ikkagi... Kui sa oled ikka maast 10 meetri kõrgusel ja see asjandus edasi-tagasi tolkneb, siis püüad ju ikka kramplikult kuskilt kinni hoida. Ükskõik kust. Justkui see aitaks! (Mäletate? - "Hoia kinni, onu Melker!" - "Millest?" - "Harjavarrest!")

Aa, ja voolikuga majandasin ka mina. Kastsin aga klaasid märjaks ja uhtsin suurema sita akende küljest alla. Klaase aga pesid kaks tüdrukut. Kaks vahvat tüdrukut olid - Marie ja Elis. Nad pole meie koolist - kauplesid end lihtsalt meie juurde suveks tööle. Ja võetigi. Nii pesevadki siis kahe nädalaga enam-vähem kõik kooli aknad ära. Sügisel lähevad tüdrukud ülikooli - üks õigusteadust, teine meditsiini õppima. Tore. Mulle ikka tüdrukud meeldivad. Eriti toredad tüdrukud. Ja ilusad on nad ka. Tublid kah - minust jäid nad veel sinna tööle ja pärast läksid veel trenni - mõlemad teevad kergejõustikku. Homme töötan jälle nendega.

Aga järgmisel nädalal lähen koos tõstukiga Põldu. Seal töötan koos poistega.

Tõstuk. Allalastud.